Reet Kromel: „Mu elu lagunes Eestis osade kaupa koost.“ (37)

„Mu elukäik pole olnud kerge. Enne Eestist lahkumist lagunesid eesmärgid, mille poole püüdlesin, olematuks. Aga olen vaatamata raskustele olemuselt elujaatav ning tänulik kõige eest, mis on aidanud mul areneda ja kasvada,“ ütleb viimased 23 aastat võõrsil elanud laulja Reet Kromel-Williams.

Tütre ja autistist poja kõrvalt on ta end Inglismaal eestlasliku visaduse ja pühendumusega üles töötanud – arenenud aastatega pianistiks, töötab muusikaõpetajana, juhatab väliseestlaste kammerkoori, sai äsja magistrikraadi muusikapedagoogikas, soovib välja anda enda kogemustel põhinevat raamatut autistidest ja viis veebruari alguses täide ammuse salasoovi – avas Londonis oma muusikakooli.

„Olen aastatega küpsenud. Praegu, kui olen 58aastane, on mul nii palju asju, millega tegelen ja hõivatud olen. Võin öelda, et olen praegu oma loomingulisuse tipus,“ heliseb-vuliseb Reet Kromeli hääl sama kirgastes varjundites nagu Olav Ehala laulus „Siin on oja“, mille ta paarkümmend aastat tagasi tuntuks laulis ja millega eestlaste südameid puudutas. Südameid puudutab ta nüüdki, mitmel erineval moel. Tõsi küll, praegusel ajahetkel rohkem Inglismaal, aga südamed ju riigipiire ei tunne.

Istume Londonis Notting Hill´is prantsusepärases kohvikus. Sees on hubane, akende taga tänaval kiirustavad inimesed. Ka Reeda elu on pärast Eestist lahkumist olnud kõike muud kui aeglane, rahulik ja kerge.