Katrin Lust: Kanal 2 ei löönud mulle rahapakiga vastu pead, vaid andis signaali, et nad on minuga nii heas kui halvas (132)

Neljapäeva õhtul lahvatas uudispomm, kui Kanal 2 teatas, et Katrin Lusti autorisaade „Kuuuurija“ läheb uuest hooajast eetrisse hoopis nende kanalil. Kõik juhtus vaid neli päeva enne seda, kui saade pidanuks alustama TV3s, reklaamidki juba jooksid.

Katrin Lust kinnitab Õhtulehele antud intervjuus, et teda ei ostetud kalli hinnaga üle, vaid ta sattus lihtsalt rääkima ühe Kanal 2 inimesega ja õhku paiskus mõte: miks mitte saade ümber kolida? Umbes tunni ajaga see otsus sündiski.

Miks selline muutus?

„Kuuuurijal“ läheb käima seitsmes hooaeg. Eks inimene ikka tahab muutusi, kiitust, märkamist. Mingi krõks käis mul siis, kui Urmas Eero Liiv TV3st ära läks. Ta oli meie saate isafiguur, me joondusime ja kuulasime tema sõna. Tuli uus programmidirektor ja leigusperiood, kuigi saadetel läks paremini kui kunagi varem. Eks iga programmidirektor kujunda oma nägemust. Mul polnud TV3s midagi viga, sain ju head palka, saatel oli hea kellaaeg, kõik oli hästi. Mu mõtted olid kogu aeg TV3ga seotud.

Nüüd lugesin Raimo Kummeri väljaütlemisi, et ta pole mu lahkumise pärast kurb ja räägib, et teda on õpetatud tegema seaduskuulekaid saateid (Kummer ütles seda portaalile Diktor – toim.). Ma tahtsin, et see oleks väärikas, kuidas meie teed lahku lähevad, ja seda on raske kuulda. Lugeda pealkirja, et programmidirektoril pole kahju, on natuke kahepalgeline, sest need saated on ju härra Kummer eetrisse lasknud, neil on palju vaatajaid ja need on toonud TV3-le tulu. Kui ta soovib mulle niimoodi järele lehvitada, siis ma tunnen, et see on õige otsus.

Ei saa ju olla nii, et lihtsalt tuleb mõte minna ja lähed? Olid sa varem Kanal 2-ga läbirääkimisi pidanud?

Ei. Ma ütlen täiesti siiralt, et mingeid läbirääkimisi varem polnud. Ma lihtsalt sattusin ühe Kanal 2 inimesega avameelselt rääkima. Võib-olla pidasin silmas mingit koostööd tulevikus, aga siis öeldi, et miks tulevikus, tule kohe. Siis ma hakkasin mõtlema, et me lükkame kogu aeg asju edasi, vaatame kaugesse tulevikku.

Mu vend suri novembris. (Katrin pühib vennast rääkides pisaraid.) Äkksurm. Juba siis ma mõtlesin, et elada tuleb täna. Ja see elu peab olema väärtuslik.