KAS TÕESTI VÕIMALIK? Nele-Liis Vaiksoo isal pole kunagi mobiili olnud: mul ei ole vaja suhelda! (31)

„Ma lihtsalt ei viitsi, ma polegi kunagi helistaja olnud,” sõnab tunnustatud mees tõdedes, et juba lapsepõlves, kui tema isa oli Haapsalus ajalehe toimetaja ja neil seetõttu kodus telefon oli, polnud ta suurem helistaja, kuigi see oli tollal uhke asi.

„Aga mul on meilid, noh, saad aru, arvutis. See on sama mis SMS,” sõnab Vaiksoo. „Aga mul ei ole vaja suhelda. Ja palun, kuidas sa mu kätte said?” küsib ta Välbalt. „Lauatelefonilt. Ma olen koguaeg tööl.”

Kui juhtubki, et on pidu või satub mees rändama, ei vastaks ta nagunii. Seikluste aldis mees just seda naudibki, et mobiilita tulevad seiklused, näiteks metsa minnes ja ära eksides.

„Ma maksan väga palju mobiiliarveid firmas ja poja oma. Aga ma arvan, et kui mulle selle kätte annate, küll ma välja ka helistan. Aga kui on tõesti vaja väga operatiivselt tegutseda, siis ma annan näiteks oma naise numbri,” sõnab Vaiksoo, lisades, et siis hakkab korralik telefoni mäng.

Siiski on Vaiksoo sattunud ka olukord, kus on tundnud, et varsti ta telefonita enam ei saa, sest selleta ei pääse ta oma meilidele ligi. „Esimene kord oli praegu USA-s ja ma ei saanud oma meilboksi, sest ta nõudis telefoninumbrit. Ma andsin oma naise oma aga sellest oli vähe, sest sinna numbrile tuli kood mida oli vaja sisse logimiseks,” räägib ta loo. Siiski kinnitab ta, et telefoni veel nii pea ei soeta.

„Mul kadus sammulugeja ära, see kõige tavalisem,” jutustab ta järgmise kentsaka loo, „ta ütles(müüja-toim.) selle numbri mis maksab. Okei, võtan ära kui neid tavalisi enam pole, mis seal ikka. Vähe sellest, ta ütles, et andke oma mobiilinumber, sest selleta ei saa. Tule taevas appi, see samune sammulugeja pidi olema soetud mobiiliga!”

„On olemas veel üks meedia vahend olemas, mida mina kasutan, see on raadio!” on mees uhke. „Sealt kuuled kõike mida vaja,” sõnab Vaiksoo. „Ma olen traditsioonidega inimene, mitte vanamoodne!”