„Vanaema, vanaisa! Ma tahan tunda, et te armastate mind!“ ehk kuidas luua ja hoida sooja suhet lastelastega? (29)

„Näen pojatütart nii harva. Ei hakka ma ise ka helistama, mis ma ikka segan,“ ohkab vanaema. „Ma olen ju tahtnud võtta neid kinno ja loomaaeda kaasa, aga nad ei taha tulla. Ma enam ei kutsugi, mis ma ikka peale käin,“ rehmab vanaisa, kel on kaks lapselast. Lastel puudub veel elukogemus ja vanavanemad ei tea sageli, kuidas nendega lähedust leida. Ometi vajavad seda mõlemad.

Sageli arvatakse, et vanavanemate ja laste head suhted on juba justkui põlvkondadevahelisse suhtlusse sisse kodeeritud ja kui neid ei teki, on viga hukkaläinud või hoolimatus lapses. Ameerika sotsiaalteaduste professor Merril Silverstein ütleb aga, et lähedase suhte määrab vanavanemate suhtumine oma lastelastesse. Iseenesest nende vahele armastusesilda ei teki. Lapsed õpivad oma vanaemasid-vanaisasid väärtustama ja hindama vastavalt sellele, kuidas viimased oma rolli üle võtavad.

Ka psühholoog Meelike Saarna juhib tähelepanu sellele, et ohjad lähedase ja tugeva suhte loomiseks on just vanavanemate käes. Nemad kui täiskasvanud valivad suhtesuuna ja astuvad ka esimese sammu, kui lähedus peaks mis tahes põhjusel aja jooksul pragunema.

„Kui tahavad, küll tulevad ise.“

32aastane Piret nägi lapsena vanaema ja vanaisa harva. Seega ei ole tal nendest põgusatest koosolemistest jäänud ühtegi sooja mälestust. Küll aga on aastatega aina tugevamaks paisunud igatsus – just sedasorti mälestuste järele.