Foto: Marilyn Jurman
Blogid
10. veebruar 2019, 17:09

MARILYN JURMANI BLOGI | Hea on lasta lapsel ise õppida ja mitte liialt sekkuda vahele (18)

Käisin läinud nädalal Montessori pedagoogika koolitusel ja sain aru, et kuidagi endale teadmata oleme Rumi kasvatanud üsna täpselt nii nagu seal räägiti.

Lühidalt enne, mis see Montessori kool on. Sa võid muidugi ise ka lugeda Montessori Eesti veebilehelt, aga teen sulle ka siin väikese kokkuvõtte.

Arst ja pedagoog Maria Montessori oli üks tegija naine, kes sündis 1870. aastal ja lõpetas esimese naisena Itaalias Sapienza ülikooli. Ta on kolm korda esitatud ka Nobeli rahupreemiale. Ta hoidis ideed, et lapsed vajavad rohkem pedagoogilist tuge ja lõi 1929. aastal koos pojaga omanimelise ühingu. Kogu tema pedagoogika tugneb lapse enda teadmisjanule ja loomulikule arengule. Lühidalt tähendab see seda, et luuakse vastav kasvukeskkond, milles laps saab iseseisvalt tegutseda.

Näiteks Rumi toas on kogu mööbel temakõrgune. Nii saab ta ise ligi oma mänguasjadele ja riietele. Meil ei olnud tegelikult üldse nii, et ma oleks hakanud teadlikult Montessori tuba ehitama. Kuna me kolisime uude korterisse, kus ei olnud mööblit ja raha sai pärast remondi tegemist otsa, siis panin Rumi riided lihtsalt stangele, mis vajus raskuse tõttu alla. Nüüd mulle juba meeldib see, et Rumi pääseb ise oma riieteni ja tihtilugu näitab, mida soovib selga panna, kui tahab õue mängima minna. Ta ei räägi veel,  lihtsalt osutab oma kombekale ja hõikab "Õue!". Teiseks on tal pisike raamaturiiul ja mänguasja kastid. Lahe ongi see, et ta on algusest peale näinud, kui ma võtan raamatuid ja mänguasju ning panen need pärast ära. Nüüd ta lihtsalt aitab ise koristamisele kaasa. Kui ma ütlen, et lähme tuttu ja hakkan ta legosid kasti panema, siis ta ühineb ning aitab kogu toa korda teha.

Kuna Montessori pedagoogika järgi on oluline kaasata last igapäeva tegevustesse, siis see rõõmustas mind vist koolitusel enim. Ma olen ikka veidi muretsenud, kui Janno ja Rumi kahekesi kallilt ostetud ökomunasid n-ö raiskavad, aga nüüd on jõudnud asi nii kaugele, et Rumi teeb peaaegu iseseisvalt omleti algusest lõpuni valmis. Praadimise osa ainult jääb Jannole. Ja kui ta aitab meil poekotti tühjendada, siis ei pilla ta juba ammu  midagi maha.

Koolitusel toodi välja, miks on hea mängida päris taldrikute mitte plastmassist nõudega, kuna laps õpib ka seda, et asjad võivad minna katki ja mõnda asja peabki ettevaatlikumalt hoidma. Munad enam katki ei kuku. Rumi teab, et need tuleb väga tasakesi külmikusse panna.

See, et me kumbki eriti Rumi mängudele vahele ei sega ega paku kogu aeg abi, vaid laseme tal ise pusida, on tulnud küll üsna loomulikult. Mulle endale ausalt öeldes ei meeldi üldse, kui ma teen midagi ja keegi hakkab mind tagant kiirustama või veel hullem, minu eest ära tegema. Seega ma lihtsalt olen enda järgi võtnud, et ilmselt Rumile ka ei meeldi, kui ma tema eest asjad ära teen. Ma lasengi tal ise proovida ja katsetada nii kõndima õppimist, turnimist, kui ka puslede kokku panemist ja riietumist.

Ainus "aga" on see, et aega peab olema. Aega ja kannatust. Seda meil õnneks kahepeale on.