Helen KõppFoto: Stanislav Moshkov
Blogid
9. veebruar 2019, 12:00

HELENI BEEBIBLOGI | Carmeniga jalutades pidin vankrit otseses mõttes üle kivide ja kändude lükkama, kuna sile asfalt oleks protestikisa tekitanud (38)

Kes on esimest korda rasedad või plaanivad rasestuda, tõstke käsi, sest see jutt on teile! Mõni märksõna minusuguse poolt, kes ei kujutanud enne titemajandust ette, kuid on nüüd otsapidi beebiga rinna abil ühendatud. Sellest võib tulla üks vinguv hala, nii et ka intriigifännid saavad mõnusa maiuspala.

Kes on esimest korda rasedad või plaanivad rasestuda, tõstke käsi, sest see jutt on teile! Mõni märksõna minusuguse poolt, kes ei kujutanud enne titemajandust ette, kuid on nüüd otsapidi beebiga rinna abil ühendatud. Sellest võib tulla üks vinguv hala, nii et ka intriigifännid saavad mõnusa maiuspala.

Minu jutt on sellest, mis nõu annaksin praeguste teadmiste juures rasedale mineviku-minale. Kujutasin ette, et kuna mu laps sünnib kaunil ajal (tähtajaks oli 31. mai), tuleb sellest imeline beebiiga. Nägin vaimusilmas ennast mahedal soojal koidikul mere ääres vankrit lükkamas. Teised inimesed veel magavad, kuid mina olen tulnud oma armsa beebiga jalutama, kuna unetsüklid on tal veidi sassis ja küll me end päeval välja magame. Jah, nii ilus oli minu kujutluspildis beebi öö- ja päevarežiimi segadus.

Edasi lugemiseks: