Juhan Paadam „Eesti laulu“ poolfinaalidest: „Ilmselt ei oleks vaja nii pikka ja igavat saadet teha, võib-olla saaks lühemalt?“ (63)

Paadam lisab, et paraku polnud poolfinaalide stsenaarium kõige tugevam, mistap kippusid mõlemad saated lohisema: „Vahetekstid kippusid venima ja olema mittemidagiütlevad. Nalja tegemise ja meeleolu loomisega on keeruline nagu alati – mõnikord on nendega natuke paremini ja mõnikord halvemini. Mis salata, poolfinaalide üks märksõnu oli venivus. Saated läksid pikaks ja igavaks. Ilmselt ei oleks vaja nii pikka ja igavat saadet teha, võibolla saaks lühemalt? Tingimata venitama ju ei pea. Poolfinaalid peaksid olema tempokamad, aga praegu oli nende poolfinaalide vaatamine oli paras pingutus. Tihendamine ja saate kontseptsiooni täpsustamine tuleksid asjale kasuks.”

Ebameeldiva üllatusena mõjus Paadamile tõik, et poolfinaalide aegu pöörati tähelepanu küll artistidele, aga mitte laululoojatele. „Mängust jäeti täiesti välja väga olulised inimesed – heliloojad,” on ta imestunud. „Kuidas nüüd see on juhtunud, et oleme nii lauljakeskseks muutunud?”

Et laulvad saatejuhid on Paadami nõrkuseks olnud läbi aegade, siis saavad näitlejad Piret Krumm ja Ott Sepp esimese poolfinaali avanumbri eest kiita. „Ehkki Piret Krumm ja Ott Sepp ei olnud nagu Montserrat Cabbale ja Freddie Mercury ega ka mitte Annely Peebo ja Marko Matvere, oli tore, et nad laulmise ette võtsid!” sõnab ta muheledes. „Teise poolfinaali avanumber Tartu rahust, vabandust väga, minu maitse ja esteetika piiridesse hästi ei tahtnud mahtuda. Olin hämmingus, mis ja mis see nüüd oli. Oli see meeskoori laul, mis ta oli, aga tõeline hitt selle juures oli Märt Avandi tulek – see oli nagu Kristuse ilmumine rahvale. Tõsi, ma ei saanud sellest aru, sest Avandi ilmumisele ei tulnud järge. Kui finaalis selle järg tuleb, võtan oma sõnad tagasi.”

Eeldusel, et ilmselt püüdsid stsenaariumikirjutajad tabada Avandi-Sepa „Tujurikkuja” stiili, siis kahjuks sellega päris õnneks ei läinud. Avandit ju Sepa kõrval sõnapingpongi plõksimas ei olnud. „Sama asja teise koosseisuga mängida ei saa,” ütleb Padam. „Piret Krummist võib pikapeale saatejuhina täitsa asja saada, aga kehastuda Märt Avandiks on tal võimatu. Need naljad, mis töötavad Märdi ja Oti vahel, ei tööta teiste paaridega. Punnita, mis sa punnitad, aga ei tule!”

Kui rääkida finaalilauludest, siis ütleb Paadam, et olenemata valikuprintsiibist, on konkursi finaaliks alati nei-viis lugu, millest saab kõnelda kui võimalikust esikohalaulust. „See on ka tänavu nii, viiene juhtgrupp on moodustunud ja ülejäänutega on nagu on,” ei kibele ta omi favoriite nimetama. Pika pinnimise peale, kui välja saab pakutud kolmik Uku Suviste-Stefan-Victor Crone, avaldab Paadam siiski, et finaalis läheb tõenäoliselt just nende kolme vahel rebimiseks. „Mulle tundub, et sel aastal otsustavad võiduküsimuse poisid ja see on iseenesest tore – mehi on meil ju nii vähe,” sõnab Paadam. „Nende kolme mehe ja fännklubide vahel saab võit otsustatud. Kas neidudel on ka kaasarääkimise võimalust? Kindlasti on!” Targu jätab Paadam favoriitneidude nimed üles lugemata. Aga tõesti, ms siin enam favoriitidest kõnelda, kui poolfinaalide tipphetke kinkis talle hoopis lugu, mis finaali ukse taha jäi. „Eesti rahvuslikus eelvoorus, mis nime see ka ei kanna, teevad kassid võidukäiku – aeglast, aga kindlat,” naerab Paadam. „Aastal 2001 oli Eurolaulu laval „Cat Story ja nüüd Eesti Laulul „Wo sind die Katzen?”. Kassid on oma koha leidnud!”