Sander tõrjub Priimäe parasiidi-süüdistust: päris nõme, eriti inimese suust, kes ise on Tallinna rahasid tuulutanud (109)

Priimäe sõnad raadios võtsid Sanderi mõneti pahviks, kuna kõik, mis ta on varasemalt teinud, on ta teinud oma säästudega. „Üle 20 aasta on mulle riiklikelt organisatsioonidelt ainult keskmist sõrme näidatud,“ ütleb Sander. „Härra Priimägi valis kas meelega või kogemata väga solvava sõna. „Parasiteerimine“ tähendab ju kellegi rahakoti arvelt enda nuumamist, kas pole? Riik pole mind iial nuumanud. Kõige selle juures kõlab süüdistus päris nõmedalt, eriti härra Priimäe suust, kes minu teada ise linna rahasid üsna heldelt on tuulutanud.“

Aga, mis siis poliitikasse viib, kui mitte raha ja pidev rambivalgus? Või tuleks hoopis teistpidi küsida: miks sinna üldse minna, kui riigikogulased on pidevalt luubi all, palganumbrid jäävad erasektorist maha, fraktsioon ütleb ette, kuidas hääletada… – ühesõnaga tõeline tõrvapott?

Sander sõnul pole selleks tähelepanu, mida tal on niigi. Pigem on näha, et Toompea koridorid vajavad tuulutamist, kuna sealne elu kopitab. „Eesti pole pühakute riik ja kas me tõesti vajame rahvast juhtima inimesi, kelle peamine voorus on olla karske, vegan, huumorimeeleta, mitte suitsetada ega seksida?“ arutleb Sander. „Sellisesse kloostrisse, eluvõõraste nunnakeste ja impotentsete munkade juurde, ongi vaja paari verevat ’õde Ursulat’, ja näiteks Anu Saagim võiks olla just see naine, kes kisub maha valevagaduse müürid ja tuulutab veidi seda umbset pesa, kus nii mõnigi palgapoliitik on juba ligi 20 aastat sooja õhku genereerinud.“

Kui Sander peaks riigikogus mandaadi saama, keskenduks ta kultuurile. „Tahan, et meie loomeinimesed ei peaks põgenema kodumaalt nagu rotid uppuvalt laevalt. Hüütakse „Talendid koju!“, aga mida on talendil siin oodata, kui kultuuripoliitika ei muutu?“ selgitab ta. „Olen aastakümneid näinud meie kultuurimasinavärki seestpoolt ning tean, kuidas on siiani õlitatud neid hammasrattaid, mis loomeinimesi hakklihaks jahvatavad. Tahaksin, et kartellide asemel hakkas meie kultuurimaastikul tööle inimsõbralik süsteem, mis suhtub loomeinimesse, tema arengusse ning tema optimaalsesse professionaalsesse rakendamisse kui ühtsesse, riigi jaoks tähtsasse projekti, mida juhib targa visiooniga pikk plaan.“