Katrin Pauts „Õhtust”: mida naljakam tundub asi võtteplatsil, seda tüütum on see telekas (3)

(Toreduse jätan vana eesti kombe kohaselt lõppu, mõne tagasihoidliku lausega midagi tagapool ehk piiksun, nõrganärvilised ja saatetegijad ise võivad kohe lõppu kerida.)

Õudne venimine

Saate esimene osa oli ikka jõle igav. Esiteks ei viitsi ma enam vaadata Ivan Oravat, ei viitsi enam ka vaadata baarimees Illarit, ei viitsi vaadata Raivo E. Tamme, Andrus Vaarikut ehk ainult nibin-nabin viitsin. Jah, muidugi samas palju tänu, et ka vanainimestele oli noortesaates mõeldud. Aga - poliitika ja valimised on nii igav teema, et kohe mitte ei saa trikkide ja nippidega seda lustlikumaks muuta (nagu oli üritatud ehk Riigikokku kandideerivad näitlejad oli enda tuntud tegelaskujude rollidesse pandud). Ega valimistest vist üle ega mööda saa, aga kas kuidagi lühemalt ei või? Ikka jube-jube pikaks venis see poliitiline jura, kus kummalgi kandidaadil õieti midagi öeldagi polnud, niisama uimerdama ei taha ma kedagi ei parlamenti ega ka ammugi teleekraanile.

Eks see pikkus ole üldse teema, millel tasub eraldi peatuda - kõik segmendid on pikad-pikad-pikad! Saateformaat ise pole ju midagi muud kui vana hea Ameerika televisioon - selliseid jutu- ja lustisaateid on hilisõhtuses eetrivööndis seal trobikond, võta üks ja viska teist (tuntumad „Jimmy Kimmel Live” ja „Tonight Show”). Needki on eetris argipäeviti, aga mitte päris magusaimas prime time vööndis nagu meil, vaid hilja õhtul. Kuna mul oli kunagi au ja uhkus ühe Jimmy Kimmeli segmendi kaasautoriks olla, suhtlesin sealse toimetajaga ja sain teada, et nende produktsioonis töötab üle saja inimese ning igal segmendil (ehk saaterubriigil) on oma toimetus. Meil ei tööta ehk terve Kanal 2 peale kokkugi nii palju inimesi, sestap tekkis mul kohe kahtlus, kuidas plaanitakse kõik need eetritunnid terve töönädala jooksul ära täita. Saadet on ette valmistatud mitu kuud ehk aega segmente ette salvestada ju oli, aga kahtluste hajutamiseks kahjuks ei piisanud. Olgu soola haavale hõõrutud - ETV „Ringvaade” tundub palju tempokam!

Kas noks on tõesti nii Eestile nii oluline?

Teine saateosa rääkis tagumikust ja noksist. Räägiti sellest influentseritega (tüüpidega, kes tegutsevad sotsiaalmeedias ehk taas püüab Kanal 2 nooremat televaatajat ligi tõmmata), Laura Põldvere ja sotsiaalmeediat uuriva teadlase Katrin Tiidenbergiga. Algas kõik süütult tagumikustaarist (Eestis on oma Kim Kardashian, palun väga, ehk inimene, kes teenib elatist oma pepuga - Evelin Ilves polnudki nii valel teel, ehk üritasid Kersnaga kahasse kah influentseriteks hakata?). Tagumikustaar kurtis, et talle saadetakse Instagrami postkasti paljaid peeniseid. Sellest puhuti muudkui veel teemat, eksperdid aeti kohale ja tohutu nokupildianalüüs läks lahti. Sellises massiivses käsitluses tunduski teema korraga nii oluline, et ma siiralt ei saa aru, miks ei ole ükski erakond sellest oma valimiskampaania keskset teemat teinud? Rohelised, mis te munete? Ja miks me Vaariku ja Tamme noksipilte ei näinud? Olnuks palju huvitavam, kui need äraleierdatud näolapid. Noh, sõnaga siiski: ei viitsi sellest noksist nii palju teada saada, ausalt. Ei ole nii huvitav. Iseasi, kui seda noksi oleks televaatajale näidatud, aga kus sellega! Meie nägime vaid ruudutatud soga. Kust ma üldse tean, et oli noks? Kust ma tean, et polnud süütu küülik ega kassike?

Miks teid korraga nii palju on?

Seegi puudutab pepurubriiki. Saan aru, et meesoost isikud ei suutnud kuidagi toimetusse paigale jääda, kui tegemist on pepustaariga, aga nii siin kui ka mõnes teises rubriigis muutus kolm saatejuhti korraga ekraanil kohati jube väsitavaks. Kahest ehk piisaks, vahel vast isegi ühestainsast. Ühest küljest on kolm saatejuhti hea, nad annavad üksteisele energiat ja ma tõesti kahtlen, et Eestis oleks palju neid, kes suudaks sellises saateformaadis üksinda ekraani täita nagu Ameerika staarid Jimmy Kimmel, Jimmy Fallon ja teised. Aga kui läheb juba turuplatsil karjumiseks ja omavahel naerukihistamiseks - ja läkski! - tunneb televaataja end nagu viies ratas vankri all. Vaatad, et mingil seltskonnal on tohutult lõbus, osa nalja on sellistel puhkudel ka alati nn inside joke, mis ei tule ekraanilt esilegi, kui pole kohapeal olnud. Suhtlema peaks ikka vaatajaga, mitte omavahel trallitama. Las siseringis itsitamine jääda toimetuse koosolekute jaoks. Noh, ja kui juba jutuks tuli, võiks lõpetada ka lapsikud vihjed, et kusagil on režissöör ja operaator (kellelt aeg-ajalt arvamust küsitakse). Te olete juba tükk aega nüüd telesaateid teinud, kasvage sellest “mats linnas, roos rinnas” elevusest välja. Me usume niigi, et te teete päris televisiooni ja kõik need inimesed, helitehnika ja kaamerad on kaadri taga kusagil olemas.

Kui ahvite, ahvige paremini

Kes Ameerika televisiooni sarnaseid saateid Youtube’i vahendusel jälgib, tundis vast mõne rubriigi ära. Maha viksitud olid ka paljud Teet Margna ja Kristjan Jõekalda saate rubriigid, isegi osalesin mõne ettevalmistuses. Miks? Sest need kindlalt töötasid! Ja neile pole mingit monopoli, sarnaseid asju teevad enamik niisuguseid saateid. Ainult - kui laenate, siis tehke nii, et oleks parem. Sest võrdlus originaaliga on kõigil neti- ja teleteadlikumatel ju nina ees. Täielik õudus kuubis oli vend Piusi ja vend Kalmeti (sorry, tõesti sassi läheb iga kord, ei hakka üritamagi) käegakobamise rubriik (no et sobra pimesi kastis ja arva, mis seal sees on).

5. Ärge naerge, naermine on keelatud!

Esiteks, poisid (jätkan vend Piusi ja vend Kalmeti teemal, aga see puudutab ka saatejuhikolmikut), vanad teletöötajad teavad (mulle on nii õpetatud, mitte mina ei ole vana!): mida rohkem itsitamist ja veiderdamist setil, seda mittenaljakam ja tüütum on seda kõike ekraanilt vaadata. Ei, te polnud naljakad, kuigi omavahel oli teil vist vahva oleng. Ei, kastis ei olnud huvitavad asjad. Jah, Kalmet on varemgi püüdnud taolises saates naljakas olla (ma ei hakka parem täpsustama, vihjeks, et see oli seotud tooreste kanamunadega), aga ei ole eriti välja kukkunud. Ja see saate lõpulaat, mis kah on Jimmy Falloni saatest kopeeritud nagu see eelminegi, oli kah mitte nii hoogne nagu originaal.

6. Muidu olete ju täitsa lahedad

Aga saatejuhid Robert Rool, Piret Laos ja Jüri Butšakov mulle täitsa meeldisid, ei hakka eraldi igaühte kiitmagi. Olen nõus, et tegemist on perspektiivikate ja andekate inimestega, kes sobivad teleekraanile. Annaks neile ainult veel veidi kogemust ja ehk veidi suuremat ja nende ande väärilist toimetust, kes kogu selle krempli kaadri taga veel hoogsamalt ja lõbusamalt kokku kütaks.