Inimesed

TEENETEMÄRK 2019 | Gunta Randla: „Mul ei ole lihtsalt sõnu! Süda kohe klopib, mis ta siis ei klopi!” (3)

Aigi Viira, 29. jaanuar 2019, 10:12
Teatri - ja telekunstnik Gunta Randla oma loomingu ülevaatenäituse avamisel ERR-is aastal 2015. Foto: Teet Malsroos
„Mis asja? Sa teed nalja või? Oota nüüd, võta hoogu maha, sa tõesti teed nalja!” on telekunstnik Gunta Randla Eesti Vabariigi presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi pälvinu, jahmatusest oimetu, kui uudist kuuleb. „Uhh! Ausõna, see pole üldse naljakas!”

Kõiki presidendi teenetemärkide saajaid vaata SIIT

Samal teemal

Guntal võtab mitu head hetke, et pommuudist seedida. „Mul ei ole lihtsalt sõnu!” hüüatab ta. „See ei ole ju õige, sest ma ei ole üldse parem kui teised! Telemajas oli meid kümme tükki, mina olen lihtsalt rohkem plõksinud. Teistest telekunstnikest võiks sama palju rääkida kui minust, kui nad oleksid natuke edevamad. See teenetemärk on lihtsalt juhus, ma usun!”

Telekunstnik on teenetemärgist sõna otseses mõttes heitunud: „Uhh, süda kohe klopib, mis ta siis ei klopi! Mis ma pean nüüd tegema? Ei teagi, kuhu see märk panna – ma käin ju niimoodi riides, et pole seda kuhugi paigutada. Aga aitäh, muidugi!”

Tegelikult on Gunta teenete rida pikk, ehkki ta ise seda ei usu. Mõmmi, Rebase-Rein ja Jänku-Juta. Leopold ja Äpu. Patsilised Kadekopsud. Terve kamp pöialpoisse. Ilma Gunta  loodud telenukkudeta olnuks Eesti NSV laste elu märksa igavam. Gunta loodud tegelased on sõna otseses mõttes üles kasvatanud põlvkondade kaupa lapsi, sest menusaateid „Mõmmi ja aabits” ning „Kõige suurem sõber” vaatasid ju kõik. 

Kui Gunta telehitiks tõusnud „Mõmmi ja aabitsa“ kujundust tegi, oli tal abiks draamateatri butafoor. „Mina joonistasin mängukaru pea ja kostüümid – seal polnud mingit kavalust ega loomingulist põlemist,“ kõneleb kunstnik, kuidas 1973. aasta hittlavastuse kostüümid sündisid. Toona polnud värvitelekaid, mistap oli kunstniku tööks poolesajast halli varjundist pildi loomine. „Kõik oli hall, sest esimesed osad olid mustvalged!“ jutustab ta. „Seejärel tuli väike paus ning tuli telesse värv. Suupritsi ja guaššvärviga puhusime sellele hallile karvale pruuni peale. Prillid ja riided olid seda värvi täis!“ Mõmmi-saade, mis lasteletähed selgeks õpetas, oli esimene pääsuke nii noorele telekunstnikule kui ETV-le.

Seevastu aastaid hiljem, kui tegemisel oli lastesaate „Kõige suurem sõber” peakangelane Leopold, oli Guntal rohkelt peamurdmist: „ Olin kuskil Saksa DV televisioonis silmapilguks näinud mingit punast karu, Leopoldki pidi olema punane ja suur, aga ma mõtlesin, et ta peaks ka kerge ja hõljuv olema! Leidsin mingi õhukese kanga, mida sai lõigata ribadeks ja need ribad õmmelda teise õhukese materjali peale.” Tollest lipp-lipi-peale ehitatud materjalist sündiski Leopoldile kombinesoon, mis tekitas mulje, et laste uus sõber on ümarik ja kohev. Leopoldi kostüüm, mida ETVs heldinult säilitatakse, ei ole originaal. Esimene kostüüm kulus lihtsalt teletöö ja näitlejate haltuuraesinemiste käigus hapraks ning tuli koopia teha.

Leopoldi romantikuhingega sõber Äpu saabus saatesse aga otse Gunta autost. „Meil oli helesinine Zaporoźets, mille värvisin kollaseks ja seestpoolt lae lilleliseks,” muigab kunstnik, kuidas ta oma tillukest autot ilusamaks kohendas. „Et mu tütred olid tollal väikesed, tegin neile maskoti, mis selle auto ja lillelise laega sobiks.” Maskoti valmistamiseks krahmas Gunta esimese kättejuhtuva eseme, päikesekollase froteekinda ning lisas sellele ninanöpsi ja hõberebasekarvast juuksetuti. Lõpuks sai ebamäärasest tõust tegelane endale pärisnuku pikkade ripsmetega silmad pähe. „Ta rippus meil armatuurlaua kohal, aga ükskord võtsin ta telemajja kaasa, ta hakkas teistele meeldima ja temast sai suurkuju.”

Eestis oma nukkudega kuulsaks saanud telekunstnik muigab, et kodumaal Lätis ei tea temast endast ega tema siinsetest tegemistest keegi kröömikestki. Läti keeligi saab Eesti kõige kuulsam lätlane harva kõnelda. Eesti keelt vuristab 1960. aastate algul Eesti Riiklikku kunstiinstituuti õppima tulnud Gunta kiiremini kui eestlased. Lõunapoolne temperament lööb välja. Gunta ema olevat nalja visanud, et eesti keel on nagu herneste veeremine – kuidagi ei saa aru, kus üks sõna lõpeb ja teine algab. Kolmest lätlannast, kes toona Eestisse õppima saabusid, jäi siia pärast ERKI lõpetamist pidama kaks. „Inara abiellus erkika Ülo Õunaga ja mina tipika Tiit Randlaga – tahtsin ilusat ja pikka meest ning sain eestlase!” Tipikas Tiit sai aga vastu Eesti kõige säravama lätlase.

3 KOMMENTAARI

ä
ära ole nii kindel 29. jaanuar 2019, 15:47
vaatamata sellele ühe teise artikli all on halvustavad kommentaarid ka nende inimeste suhtes kirjutatud
g
Greete 29. jaanuar 2019, 12:59
Palju õnne! Terved põlvkonnad lapsi on nende etenduste peal üleskasvanud
Loe kõiki (3)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee