Inimesed

Maalikunstnikul täitub täna 60 eluaastat, kunstimaastikul on ta olnud tegev 40 aastat

Epp Maria Kokamägi: „Maailm on pööraseks läinud!“ (21)

Katrin Helend-Aaviku, 28. jaanuar 2019, 00:01
 TASAKAAL: „Inimeste huvi on läinud liiga palju endast väljapoole. Nad tahavad väga teada, mida teised teevad, mitte seda, mis endas toimub,“ mõtiskleb 60aastaseks saanud Epp Maria Kokamägi. Foto: Johannes Arro
„Kuuskümmend aastat on verstapost, kus mul tuleb esimest korda tahtmine vaadata tagasi sinna, kust ma alustasin. Võib-olla mõni kunstnik vaatab oma loomingule tagasi ja teeb kokkuvõtteid regulaarsemalt, aga mina olengi vist suureks kasvanud alles 60. eluaastaks,“ mõtiskleb maalikunstnik Epp Maria Kokamägi ja ütleb, et kõik, mida ta tagasi vaadates näeb, teeb talle ainult rõõmu. 

Paksu lumeteki all kaardunud puud tukuvad tee ääres, talveunised pead rinnale toetumas. Neid tulutult äratada püüdev jaanuaripäike lööb lõpuks käega ja hiilib unne kaanetatud mere kohale end värvimängudega lõbustama. Pintseldab silmapiiri õrnroosaks ja sulatab selle siis mustikavahuse taeva ja uduvalge merevaibaga otsapidi kokku. Sepamaa talu väravani on jäänud sõita veel vaid mõnisada meetrit.

Samal teemal

Epp Maria kirjutas 12 aastat tagasi oma raamatus „Maal“: „Olen 48aastane. Kuulan Leonard Coheni laule – need puudutavad mind endiselt. Ikka armastan ma inimesi, loomi ja elu meie ümber. Olen vähe muutunud sellest ajast, kust pärinevad mu esimesed mälestused.“ 

Ka nüüd on kõik samamoodi. Endiselt huvitab teda sipelga tee pesani, endiselt paelub teda Eestimaa looduse karge ilu ning endiselt kannavad tema maalidel edasi sõnumit harmooniast ja tasakaalust inglid ja haldjad.

Sepamaa talu akna taga põõsastes maiustavad tihaseparved pekitükkidega ja koer Ruudi naudib lund, nagu peesitaks ta rannaliival – selili ja neli käppa talvepäikese poole püsti. Nii igal talvel. Köögist viib uks vanasse lauta, mis on ehitatud ateljeeks.

„Valin tööks sellise päeva, mis ei ole väga pime, sest mulle meeldib päris valgusega maalida,“ ütleb Epp Maria. „Teinekord kevadel jällegi on see valgus hukutav, sest on nii hunnitu, et tahaks juba välja terrassile minna ja oma peenarde kallal siblida. Praegu, jaanuaris-veebruaris, ongi hingele rahulikumad ajad.“

Seame end istuma klaasist seintega lilletuppa-talveaeda, kus riiulitäied lopsakat rohelust naudivad perenaise hoolt ja ootavad, millal kevad neid õue lubab. Nii igal aastal. Muutunud on Epp Maria elus vaid see, et esimest korda vaatab ta üle õla kaugemale. 

Mida tagasivaatamine sinu jaoks täpsemalt tähendab?

Ma ei pea muidu oma sünnipäevadest ja juubelinäitustest lugu, aga paratamatult on 60 aastat mingi verstapost, kus tuleb tahtmine vaadata tagasi sinna, kust ma alustasin. Avastasin enda üllatuseks, et olen olnud Eesti kunstimaastikul aktiivne juba 40 aastat! Võtsin ülevabariigilisest näitusest esimest korda osa siis, kui ma alles kunstikoolis õppisin. See kindlasti tiivustas mind. 

See verstapost andis ka võimaluse oma töid sorteerida, pööningult alla tuua ja neilt tolm maha pühkida. Sellest sain idee teha oma juubelinäitus, mis on praegu Kuressaares avatud. Julgesin esimest korda praeguse loomingu kõrval panna välja ka oma koolitööd. Minu kõige vanem maal seal on „Autoportree“ aastast 1979.

Meie maaliõpetaja oli tookord Lepo Mikko, väga väärikas Pallase kunstnik. Tema andis meile ülesande vaadata peeglisse ja ennast maalida. Mul on meeles, et see oli minu jaoks väga tõsine ja raske ülesanne. Kui maal valmis sai, ei osanud ma seda hinnata. Nüüd aga vaatasin, et pole tal viga midagi, julgen sellega rahva ette tulla küll.

Millegipärast aeg küpsetab maale või teeb mind teistsuguseks, nii et vaatan oma töid distantsilt, nagu need polekski minu tehtud. Selleks peab, jah, aega mööda minema ja see aeg ongi nüüd mööda läinud. Ja tore on tagasi vaadata. Mul on ka sellise pealkirjaga maale – „Vaatab tagasi“.

Ja „Mõtleb soojale mälestusele.“

Jah. Need on mul tookord alateadvusest välja hüpanud, aga nüüd ma saan nende tähendusest aru. See on tegelikult suur väärtus, kui mälestused on meeles. Öeldakse ju, et aeg kustutab väga palju, aga kui sul on veel see võime, et sa tõesti mäletad, tuleb seda hinnata ja nautida. Nii et jah, see verstapost on korrastanud mind ennast. Ma ei torma kogu aeg edasi, vaid nüüd vaatan ka natuke tagasi. On rohkem mõistust pähe tulnud ja olen hoogu tasasemaks võtnud.

Mõni pelgab tagasi olnule vaadata. Kas sinul teeb tagasivaatamine südame soojaks?

Jaa, sest ma olen ikkagi optimist ja positiivne inimene. Mina olen see, kes näeb roosi, mitte roosi peal täid, nagu on see ütlemine. Selle kohta mul on tore näide: raamatus „Maal“, mille me Viivi Luigega koos tegime, olid mu poja Johannese tehtud suured fotod. Mina olin valinud sellise roosi pildi, millel vars oli paksult lehetäisid täis. Ma ei olnud seda märganud enne, kui Johannes küsis, miks ma selle pildi valisin. Mina aga nägin ainult seda suurt ilusat roosat roosi, tundsin isegi selle lõhna. Ja selline ma olen ka oma elus – lehetäid jäävad minust märkamata ja näen rohkem roosi.

Kas positiivset eluvaadet saab ka õppida? Kas sinule on see juba kaasa antud?

Arvan, et mulle on see ikkagi kaasa antud. Vaadates tänapäeva raamatulette – kui palju on seal leida eneseabiraamatuid! See tähendab ju seda, et inimestel on hirmsasti seda abi vaja. Aga abi on ju vaja siis, kui peas on negatiivsed mõtted ja on paha olla. Mina ei oska positiivsust õppida. Kui sa ikkagi oled kurb ja on paha tuju, siis lähedki läbi selle kurbuse ja paha tuju ja tuleb jälle rõõmsam päev. Aga et seda vägisi muuta… Ma ei tea, ma ei usu sellesse. Kõrvalt vaadates olen ma ka imestanud, kui palju on meil tänapäeval meelelahutamist. Nagu meel ei tohikski kurb olla. Aga meelt ei tohi ära lahutada, meel peab ikka koos olema.

Jaa, just! Ma olen alati öelnud, et õpetab ikkagi eeskuju. Mina pole elus kunagi lugenud ühtegi raamatut, kuidas lapsevanem peaks lapsega käituma. Ma olen neist kaugele hoidnud. Olen ses mõttes jäärapea, et tean ise, kuidas mulle parem on.

Kui püüad ise võimalikult harmooniliselt elada, on minu meelest loomulik, et ka järglased võtavad selle omaks. Nad näevad, et nii on hea, nii saab selles elus hakkama. Aga sõnaga õpetada – ma ei usu, et seda saab. 

Harmooniat ja tasakaalu on aidanud hoida ju ka see, et oled saanud olla iseenda peremees ja oma tööaega sättida.

Kindlasti, jah. Aga ma olen ju ka terve elu selleks vaeva näinud, et mul see vabadus oleks ja et ma saaksin kodus tööd teha. See ei ole tulnud iseenesest. Selleks olen tööd teinud, et minu jaoks oleks kõige mõnusam koht kodu. Ja aina mõnusam see on. Ma tahan aina vähem kodust välja minna. Isegi reisidel või uhketes hotellides peatudes igatsen ma juba teisel päeval koju. Tahan minna oma lilletuppa lilledega tegelema ja oma terrassile.

Märtsis hakkab mul see aiandusehullus juba peale. Kui veel väljas ei saa midagi teha, hakkan vähemalt oma toalilli ümber istutama – sõrmed sügelevad mulla järele, kuigi aastatega olen oma seljamure pärast palju viletsamaks jäänud ega saa enam nii palju aias teha, nagu ma tahaksin. Eks ma pean sel suvel tegema aia kuidagi enda jaoks käepärasemaks, et ei oleks nii palju rohimist. Juba eelmisel suvel lasin ma naatidel õitseda ja vaatasin, et täitsa ilus oli. Tuleb lihtsalt oma mõtlemist muuta! Umbrohud õitsevad ilusasti. Kui nad hakkavad mu roosikesi lämmatama, tuleb muidugi sekkuda, aga nii kaua, kuni nad eksisteerivad teineteise kõrval, lasen neil olla. 

Olen vist seda samuti palju kordi öelnud, et mulle meeldib rääkida kodu, aia ja loomade teemal, aga ei meeldi eriti rääkida kunsti teemal. Mul on selline tunne, et sellest pole midagi rääkida, seda tuleb teha. Rääkides ju raiskad selle emotsiooni juba ära. Mina ei tee kunagi kavandeid, ma hakkan kohe lõuendi peale maalima. Sellepärast ei saaks minusugune kunstnik tänapäeval osaleda üheski riiklikus tellimuses – seal peab ju lehekülgede viisi kirjutama, mida ma tegema hakkan. Mulle aga meeldib maal kohe otsast lõpuni valmis teha, ma isegi ei mõtle siis palju. Peab olema lihtsalt hea tunne, hea valgus.

Kas ka su maalides on värvid aastatega muutunud? Musta värvi sa vist enam väga ei kasuta?

Jaa, see on õige küll. Huvitav, et must kadus kuidagi märkamatult, praegu ma ei kasuta seda üldse. On tulnud väga hele periood. Tumedatest värvidest kasutangi ainult sügavat punakaspruuni ja sinist, Pariisi siniseks kutsutakse seda. Mina kutsun öötaevasiniseks. Kuna on pime aeg, siis tähistaevas on nii tume-tumesinine! Viimane sari on mul praegu käsil just selle värviga.

See, et me elame nüüd juba pikka aega aasta ringi siin Sepamaa talus, on ka kindlasti palju kaasa aidanud mu loomingule. Ma arvan üldse, et keskkond mõjutab inimest väga palju, kui tegu on loomingulise inimesega. Mina vajan selles mõttes rahu, et mul oleks loodus ümberringi. Keskkond peab tore olema, maja peab olema soe ja valge. Ja palju taimi, palju kunsti, raamatuid ja head muusikat. Need on asjad, milleta mina elada ei saa. Ja tulesoojus on mulle väga tähtis. Mulle tühjad kõledad interjöörid ei meeldi. 

Vahel on kurb vaadata, kui minu kliendid soovivad maali osta, aga kujundaja näeb ette, et maal ruumi ei sobi, kõik peab olema tapeedi või seinavärviga kaetud. Mina soovitaksin küll, et tuleb ikka oma südame järgi teha. Tegelikult on meie enda hing meie kõige parem õpetaja, tuleb lihtsalt teda kuulata. 

See viib mind mõttele, kui palju meile tänapäeval kõike pakutakse valmis kujul – ainult võta ja tarbi.

Maailm on tegelikult pööraseks läinud. Tehnika areng on meie eluajal juba nii kiire olnud! Õpid ühe asja täna ära ja homme on juba mingid uued äpid. Sellega ei jõua niikuinii kaasas käia. Ja ahvatlusi on palju, neile on nähtavasti raske vastu panna. Elu on ju kõik kolinud Facebooki ja Twitterisse. Mina hoian neist eemale. Facebooki konto on ainult minu galeriil, kus toimetab IT-poiss. Ma ise ei ole seal. Muidu ei oleks mul üldse enam aega ennast kuulata või oma töid teha.

Väga suur huvi on kuulsuste vastu. Kui vaadata, milliseid saateid toodetakse ja mis inimestele huvi pakub, hakkab väga kõhe. See on lihtsalt ohtlik elu jätkumise suhtes maa peal. Kui inimene nüristub nii ära, tekib nagu uus inimliik, keda üldse ei huvita, kes ta ise on, vaid ta kleepub virtuaalse maailma külge. Aga virtuaalne maailm on üks väike klõps – torm, sõjaline konflikt, elekter läheb ära ja see kukub kokku nagu kaardimajake.

Ja siis ongi inimene järsku vaid iseendaga.

On iseendaga ja on jube hirmus olla. Hakkab igav, tuld ei oska teha, sooja ei saa, kaevust ei oska vett kätte saada. Inimene unustab praeguses möllus iseenda, aga see võib halvasti kätte maksta. Ma ei taha olla mingi ennustaja või parastaja, aga juba meie väiksed tormid näitavad, kui habras on elektrisüsteem. Ja kui elektrit ei ole, ollakse kohe paanikas. Inimesed ei oska selleks valmistuda. 

Lugesin just artiklit Ahvenamaa tormist. Inimene kirjeldas, et elekter läks ära ja välja autosse taskulambi järele minna oleks olnud eluohtlik. Aga kas ta siis enne ei vaadanud ilmateadet, et tuleb torm ja see taskulamp võiks ju käepärast olla? Võib-olla mina olen kanaema tüüpi, aga mul on mitu taskulampi igas toas ja küünlaid olen ka varunud. Meil on tihti elekter ära ja ma tean, mis see on. Aga selline see elu on ja eks siis paistab, mis sellest maailmast saab. 

21 KOMMENTAARI

e
elukoolieelik 29. jaanuar 2019, 11:14
trimmis tupelihased on kõigile vajalikud...ja üleüldse- süüa tegema õpetab elu ise!
v
v v v 29. jaanuar 2019, 01:38
Ma ei tunne isiklikult Juubilari , kui ehk ainult tema loomingu järgi. Palju ÕNNE , Epp Maria ! Olete meie väikese rahva Au ja Mõistus ja Südametunnistus ! Saan aru ,et see on suurelt öeldud , kuid mina tunnen nii.
Loe kõiki (21)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee