HELENI BEEBIBLOGI | Ma polnud enne näinud, et kuuvanune beebi võib olla ärkvel nii, et suust üldse häält ei tuleks (1)

Üks päev juhtus minuga sündmus, mis pani mind mõistma, miks mõni lapsevanem kurdab, kuidas elu beebi arenedes aina raskemaks läheb. Nagu teate, pole ma kunagi olnud eriline beebisõber, kes jookseks vastsündinut nähes teda kutu-plututama. Seepärast mul polnud praktilisi teadmisi selles osas, kuidas beebi peaks käituma, nutma ja liigutama. Selle tõttu ei teadnud ma ka, et mõndade lapsevanemate beebid olidki ainult vait!

Mina olin kohanud enda ja mõne sõbranna beebit, kellega polnud nii lihtne, et pane lihtsalt kuhugi ja küll ta magama jääb. Seevastu saan beebid nüüdsete kogemuste järgi kahte gruppi jaotada: lihtsad beebid ja rasked beebid. Mul on olnud võimalus kohata ka ühte rahulikku beebit. Ühe mu sõbranna beebi oli kuuajane, kui ta palus mul last hoidma tulla, kuni ta ise poes käib. Koos minuga oli ka Carmen, kes oli tissi abiga magama kussutatud. Vaatasin kuuvanuse beebiga kahekesi tõtt, kes lamas rahulikult voodis, silmad pärani. Ma ei suutnud seda uskuda! Ma polnud enne näinud, et kuuvanune beebi võib olla ärkvel nii, et suust üldse häält ei tuleks! Carmenil kostus sellises vanuses suust igasuguseid helisid, peamiseks oli hüsteeriline nutt. Kui ta ei nutnud, käis punnitamine massiivse jorinaga. Selle lõpus oli alati suur vääksatus. Kui ta imekombel ei jorisenud (mida ei juhtu eriti siiani), siis ta lällas. Iga häälitsusega kaasnes muidugi ka vehklemine.