„Eesti laulu“ poolfinalist ansambel Iseloomad: saime kokku nii, et kõigil liikmetel kripeldas bänditegemise tahe (4)

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

Kes te olete ja kust tulete?

Andres: Oleme ansambel Iseloomad, viljeleme rokkmuusikat ja tuleme Tartust.

Kuidas ja millal teie bänd alguse sai?

Siim: Kohtusime täpselt aasta tagasi. Salvestasin oma bändiga Tartu Popi ja Roki Instituut Vilho stuudios oma plaadi. Seal oli väga tore, jäime rahule ja mulle ka Vilho meeldis. Jäime omavahel suhtlema ja mingi hetk tekkis idee, et võiks koos muusikat teha.

Vilho: Mulle sümpatiseeris Siimu pillikäsitlus ja laulmine. Kõik oli väga loomulik. Lõpuks kuulsin, et ta on natuke ripakile jäänud ja mul hakkas kripeldama. Mul oli mõttes teha autoriloomingubändi. Rääkisin Siimuga, et teeks bändi. Teadsin, et tal on palju lugusid üle ja tal endal ka kripeldab. Ja mis saaks olla lahedam, kui kaks kitarristi bändi tegemas.

Siim: Mõtlesime, et kes veel bändis olla võiks. Minu vend Lauri mängib bassi, oleme koos mänginud. Lauri oli ka pooleldi ripakil ja ma kutsusin tema ka. Vilho tundis Andrest.

Vilho: Ilma hea rütmigrupita on raske head bändi teha. Teadsin, et ka Ants teeks üle tüki aja hea meelega omaloomingut esitavat bändi. Viimati tegime koos muusikat aastaid tagasi, kui ansambliga Loss Paranoias „Eesti laulul“ käisime.

Kuidas te sellise nime saite?

Siim: Ise mõtlesime. Oleme suured isemõtlejad, Iseloomad ikkagi.

Vilho: Bändinime leidmine on päris raske. Kui lapsele nime paned, siis mõtled ikka, et vaarisa või –ema oli selle nimega või et sulle meeldib meeletult mingi jalgpallur ja paned nime tema järgi. Bändi puhul on suur tõenäosus, et kui sul tuleb äge nimi pähe, on see juba olemas. Meil käis paar ägedat nime läbi, aga siis selgus, et need on tähenduslikult seotud millegagi, mida me ei osanud oodata, kas siis meditsiini- või usuvaldkonnas.

Siim: Näiteks kaalusime korraks variante Siimeon ja Karbunklid ja Observandid.

Milline teie muusikaline taust on?

Andrus: Mina olen mänginud trumme enam-vähem sellest ajast, kui ennast mäletan. Mu vend on ka trummar. Ma olen igavene trummar ja olen ilmselt surivoodil ka trummipulkadega. Muigab.

Vilho: Mina olen muusikat teinud üle 20 aasta. Kohe, kui kitarri kätte võtsin, tegin kooli juures ka bändi. See on loomulik osa olnud. Kui bändi ei tee, on raske motivatsiooni leida. Praegu mängin ma ka Ivo Linna taustabändis ja olin tema plaadi „Suur loterii“ salvestamise taga.

Lauri: Ma tahtsin juba keskkooli viimases klassis bändi teha. Jagasime sõpradega teoreetiliselt pillid ka ära, aga polnud pille ega prooviruume ja see oli ainult mõttemäng. See oli üheksakümnendate alguses. Praegu ei kujuta keegi ette, kui raske oli noortel kogu bändi tegemiseks vajaliku kraami hankida. Tõsisemalt hakkasin ma pilli mängima alles ülikoolis. Siis mängisime Siimuga oma esimeses ansamblis.

Siim: Ma tean täpselt, mis hetkel minust sai kitarrist, kui ma murdsin koodi, kuidas

mängitakse kitarri. Või kui täpne olla, siis oli see hoopiski mandoliin. Esimese loona mängisin vanaisa mandoliinil Jason Donovani unustamatut hitti „Too many broken hearts in the world2. Vikipeediast võib lugeda, et see lugu tuli välja 1989. aastal. Seda aastat loengi oma okkalise muusikutee alguseks. Praegu mängime Lauriga koos ansamblis Wrupk Urei. Mina mängin ka Tartu Popi ja Roki Instituudis.

Miks te „Eesti laulul“ osaleda otsustasite?

Vilho: Meil oli plaadi salvestamine suve hakul poole peal. „Eesti laulu“ demode esitamise ajaks olid meil enamik demosid salvestatud ja mõtlesime, et saadame mõned võistlusele ka. Et kui läheb hästi, on see katapult, mis meid orbiidile lennutab. Nii läkski.

Siim: Vilho lõikas kirurgilise täpsusega osad lood kolmeminutiliseks.

Lauri: Meil alla nelja minuti pikkuseid lugusid muidu pole.

Mitu lugu kokku esitasite?

Siim: Kolm.

Millest teie võistluslugu „Kaks miinust“ räägib?

Siim: See on mõnes mõttes naer-läbi-pisarate-võtmes lugu sellest, et meie ümber on liiga palju negatiivsust. Liiga palju.

Vilho: See on kihvt lugu. Ma olen ise bluusifänn ja loos on olemas konflikt, nagu vanades heades bluusilugudes või ürgsetes kantrilugudes – helikeel ise võib olla täiesti rõõmsameelne, aga tekst on samal ajal justkui negatiivne. See sümbioos mõjub teraapiliselt. Kuulad teksti ja mõtled, et päris halvasti on, jah, aga samas tekib sul kuidagi hea tunne.

Lauri: See pole kuidagi irooniliselt mõeldud, et meie ümber on palju negatiivsust, vaid me mõtlemegi nii. Vahet pole, kas tegu on peagi algava poliitheitlusega või meelelahutussaatega, kus üritatakse igaühele ära panna.

Kuidas edasipääsust teada saades reageerisite?

Vilho: Olime stuudios salvestamas. Varasemalt on päeval ette helistatud ja edasisaamisest teavitatud, kuid palutud see saladuses hoida. Küsisin õhtul kella seitsme ajal Siimult, et kas talle on helistatud. Ei olnud. Mõtlesime, et vaatame siis uudistest, kes edasi said. Alguses me ei näinudki ennast nimekirjas, sest bändinime kirjapilt on veel silmale võõras. Lõpuks ikka nägime enda nime ka.

Siim: Ma olin salvestusruumis, laulsin ja olin ikka pettunud, et me ei saanud. Klapid olid peas ja mingi hetk oli paus. Vilho siis ütles, et kuule, tule siia, me vist saime edasi.

Vilho: Me oleks ikka edasi tegutsenud, kui poleks edasi saanud.

Andres: Plaadi salvestamine oli nagunii poole peal ja kui me poleks edasi saanud, siis poleks selle tegemine pooleli jäänud.

Siim: Me oleks, jah, edasi teinud, aga ilmselt omas tempos. Tempo oleks olnud lihtsalt palju aeglasem. „Eesti laul“ on nüüd katalüsaator, mis paneb hoogu juurde. Loodame, et paneb kõvasti.

Kas te oleks tahtnud, et mõni teine saadetud lugudest oleks edasi pääsenud?

Andres: Mulle endale meeldis üks teine lugu rohkem.

Siim: Aga tagantjärele mõeldes tundub, et „Kaks miinust“ oli just õige lugu.

Paljud teie konkurendid on kõvad lauljad. Kas pelgate ka?

Siim: Me ei pelga konkurentsi milligrammi võrragi.

Andres: Me ei näe seda otseselt võistlusena. Pigem on see tore muusikapidu – tuleme kokku, naudime ja viskame nalja.

Vilho: Natuke kipub see minema populaarsusvõistluseks, aga mis sellest. Oleme juba rahul sellega, et saame oma lugu „Eesti laulul“ esitada ja seda kuulevad inimesed, kes poleks meieni muidu jõudnud.

Andres: Meie endi silmis oleme juba võitnud.

Mida me laval näha saame?

Siim: Suurejoonelist lavamaagiat.

Andres: Nelja keskealist meest. Naerab. Klassikalist ansamblit ja ilusaid vokaalesitusi.

Vilho: Loodame väga „Eesti laulu“ tiimi noorele osavale graafikameistrile.

Siim: Laval on näha nelja ilusat meest, kes laulavad ilusat ja lahedat lugu, ning mängivad pilli.

Vilho: Bänditegemine on üks väga tänuväärne ajaveetmise vorm. Tehke kõik bändi! On ju vahe küll, kas istud kodus ja vestad juttu läbi messengeri või saad päriselt kokku. Teiste inimestega reaalajas musitseerimine on võrratu kogemus.

Siim: Eestlane on ju laulurahvas ja kooris lauldes saavad inimesed mingi energia ja ühtekuuluvustunde. Sama on bändiga. Koos mingit lugu tööle pannes, katsetades on kõik nii maagiline.

Andres: Bändi tehes saad sa reaalajas ka teistelt tagasisidet.

Siim: „Eesti laul“ on ju läbilõige praegusest Eesti muusikast ja suurem osa on seal sooloartistid. On ka mõned bändid, kuid palju on ka arvutiga tehtud muusikat. Ärgitame inimesi rohkem päris instrumente mängima.

Kes ei jõua „Eesti laulu“ teist poolfinaali, kus Iseloomad üles astub, ära oodata, saab neid esinemas näha 1. veebruaril Tartus kohas nimega Kolm Tilli.