„Eesti laulu“ poolfinalist, ameeriklanna Lacy Jay: ma armastan Eestit! Tahan tulevikus siia kolida (16)

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

Kes sa oled, kust tuled ja millega tegeled?

Olen Lacy Nicole Jones, 27-aastane, tulen Dallasest. Laulan, teen muusikat ja õpin Liberty ülikoolis Virginias abielu- ja pereteraapiat.

Kuidas sinust muusik sai?

Hakkasin umbes 13aastaselt klaverit mängima. Õppisin ise mõned akordid ära ja armusin erinevatesse instrumentidesse.

Muusikakoolis sa käinud ei ole?

Ei, üldse ei ole. Olen ise õppinud.

Oled mõelnud, et tahaksid muusikalist haridust saada?

Veedan palju aega imeliste muusikute keskel ja õpin nende pealt. Olengi kogu aeg nagu koolis. Ma ei tea, kas lähen kunagi päriselt muusikat õppima.

Osaled „Eesti laulul“ ja kandideerid Eestit Eurovisionil esindama. Milline on su suhe Eestiga?

Mõned mu lähedasemad sõbrad elavad Eestis. Hakkasin siin käima, kui olin umbes 20aastane ehk seitse aastat tagasi. Veedan Eestis igal aastal umbes poolteist kuud.

Tegime Lacy’ga intervjuu Skype’i teel, kui ta veel kodumaal oli ja väga tihti kasutas Lacy Eestist rääkides sõna „siin“, mitte „seal“. „Ma tunnen, nagu ma oleks Eestis. Räägin pidevalt eestlastega ja mõtlen peas alati 8 tundi ette (ajavahe Lacy kodukohaga on 8 tundi – toim.). Mul on kogu aeg tunne, nagu ma olekski seal.“

Kuidas sa Eesti avastasid?

Õppisin ülikoolis ja üks paar kutsus mind Tartusse noortega töötama. Kohtusin seal paljude lahedate inimestega ja avastasin palju uut ka enda kohta. Tartu on nagu minu teine kodu.

Kas käid igal aastal Eestis samal ajal?

Viimastel aastatel on käinud suvel, kuid üldiselt umbes sügisest talveni. Lähen enne lume tulekut alati ära. Naerab.

Sulle meeldib siin?

Ma armastan Eestit! See on tõesti nagu minu teine kodu.

Mis sulle kõige rohkem meeldib?

Inimesed. Eesti kultuur on siinsest väga erinev. Texases saavad inimesed ruttu sõpradeks, aga see ei ole alati tõeline ja püsiv. Tihti on need suhted pinnapealsed, kuid mitte alati. Kui aga eestlased su oma hinge lasevad, on see ilus ja terve sõprus, mis kestab terve elu.

Eestlased ise kipuvad end pigem külmade inimestena iseloomustama. Mis sa sellest arvad?

Selles on tõetera sees. Eestlastel, eriti vanematel inimestel, on esialgu natuke stoiline olek, kuid minu kogemused näitavad, et see on pigem fassaad. Stoilise näo taga on soe süda, mis tahab sind armastada, sinu eest hoolitseda ja sind tundma õppida. Eestlased on väga filosoofilised. Arvan, et eestlased on seetõttu nii reserveeritud, et nende sees on peidus midagi väärtuslikku. Nagu väärtuslik juveel, mida sa ei taha kellelegi ära anda. Olen väga õnnistatud, et mul on lähedasi eestlastest sõpru.

Kas sa oled mõelnud ka Eestisse elama kolimisele?

Jah, mul on kindlasti mingil hetkel see plaanis. Tahaksin enne kätte saada doktorikraadi, et saaksin inimestele ka midagi pakkuda. Ma ei taha olla lihtsalt välismaalane, kes Eestis töötab. Vähemalt võiks mul olemas olla magistrikraad, et saaksin kogukonda aidata.

Kuidas sa „Eesti laulule“ sattusid?

See oli täiesti juhuslikult. Mul on Eesti muusikamaailmas tuttavaid, näiteks Daniel Levi ja tema bänd, kes on varem võistlusel osalenud ja neile väga meeldis. Minu mänedžer ja sõber Marii Reimann tegi minu teadmata oma Instagrami story’isse postituse minust kitarri mängimas. Ago Teppand kirjutas mulle ühel hetkel ja tegi ettepaneku muusikat teha. Olen Ago talendist lummatud. Ta on väga töökas ja inspireeriv, aga selle kõige juures ka tagasihoidlik.

Sa olid kohe nõus?

Jah. Tegime selle loo paari päevaga valmis. Ta kirjutas mulle möödunud suvel ja kohtusime paar nädalat hiljem. Ago elus oli toimunud asju, mis inspireerisid teda kirjutama. Kirjutasime üheskoos laulusõnad, Hugo kirjutas hiljem osa muusikast. Meie koostöö oli väga orgaaniline ja justkui tähtedesse kirjutatud.

Kas otsustasite kohe, et lähete „Eesti laulule“?

Ma ei teadnud üldse, kuidas see osalemine käib, seega Ago saatis loo. Usaldasin teda. Ma ei uskunud, et edasi pääseme, kuid samas ei ole ma ka üllatunud, sest Ago on lihtsalt imeline.

Millest lugu „Halleluja“ räägib?

Selle esialgne pealkiri oli „Pilot“, kuid Ago muutis selle ära. Lugu räägib sellest, et me üritame oma elu liialt kontrollida, kuid elus toimub igasuguseid asju, mida me ei saa muuta. Lisaks on loo sõnum, et maailmas on olemas midagi suuremat, kui meie ise ja tuleb aru saada, et asjad on meie kontrolli alt väljas ja need tuleb allutada mingile kõrgemale jõule. Samuti sellest, et tuleb leida vabadus, kus sa ei pea enam midagi kontrollima ja tuleb aru saada, et oled lennukil, teekonnal, mida sa ise ei juhi. Kõik see paneb sind käsi üles tõstma ja „halleluja“ hüüdma.

Kuidas sa reageerisid, kui said teada, et pääsesite poolfinaali?

Ma ei suutnud seda uskuda, isegi nutsin natuke. Kui see laul poleks isegi edasi saanud, peaksid inimesed seda kuulma. Seal on palju tõde ja armastust. Kui meie lugu puudutab kasvõi üht inimest, on see rohkem kui väärt kogu tööd, mis me oma esitusse paneme.

Sinu konkurentideks on paljud kuulsad Eesti muusikud. Kas oled hirmul ka, et nendega võistlema pead?

Ei, üldse mitte. Olen elevil, et neid tundma saan õppida ja et saan nii paljude superandekate inimestega aega veeta. Ma usun, et õpin neilt palju.

Miks eestlased sinu poolt hääletama peaksid?

Nad peaksid hääletama selle loo poolt, mis neid inspireerib ja liigutab. Kui see pole minu laul, siis nii on. Mulle tundub, et ameeriklase osalemine „Eesti laulul“ on natuke tabu, kuid minu näo taga on ka Ago Teppand ja Hugo-Martin Maasikas, nemad on eestlased ja ühtlasi on nad imeliselt andekad artistid. Sooviksin just nende pärast võita, nad väärivad seda.

„Eesti laulu“ võitja sõidab Eurovisionile. Kas oled sellest võistlusest kuulnud?

Jaa, inimesed teavad siin väga hästi, mis see on. Suurem asi, kui „Ameerika talent“. Kui ma peaksin Eurovisionile minema, oleks see suur au. Iisrael on Eesti kõrval üks mu lemmikkohti. Saaksin väga suurel laval oma armastust ja tänulikkust välja näidata. Mul oleks suur au esindada riiki, mida ma väga armastan ja kus ma igal aastal käin. Minus pole küll Eesti verd, kuid ma olen Eesti patrioot.