Peapiiskop Urmas Viilma eutanaasiast: suhtumine „pole inimest, pole probleemi“ ei ole humaanne (82)

Peapiiskop Urmas Viilma väljendab siiralt ja südamest kahetsust halastussurma kasuks otsustanud ema Jane Paberiti ja kõikide teiste inimeste pärast, kes peavad kannatama raskete ja süvenevate haiguste käes. „Olgu Jumal armuline meile kõigile ja säästku meid valudest, kannatustest ja keerulistest valikutest enda või teiste eluõhtul.”

Eutanaasiast kõneledes rõhutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop, et pühakiri ja sellel põhinev kiriku õpetus vaatleb elu kui kingitust, mis on püha selle algusest lõpuni. „Eutanaasia valimine ja võimalik seaduslik lubamine tähendab kannatuste lõpetamise asemel kannatavast inimesest vabanemist. Arvan, et suhtumine „pole inimest, pole probleemi“ – ehk teisisõnu „pole inimest, pole tema ja teiste kannatusi“ – ei ole inimlik ega humaanne seisukoht. Seda eriti ajastul, mil palliatiivravi [ajutiselt leevendav ravi] on arenenud niivõrd, et inimese reaalsed kannatused on võimalik viia miinimumini, säilitades sealjuures inimese väärikuse ning arvestades tema enda tahte ja soovidega inimväärseks elu lõpuks ette valmistamisel.”

Viilma märgib, et inimese elu hoidmine alates eostumise hetkest kuni loomuliku hingamise lõppemiseni on seotud armastusega. „Me armastame inimest kui ligimest ja Jumalat kui elu kinkijat. Meie kõigi ülesanne on keskenduda ja teha kõik selleks, et inimese kannatusi vähendada ja võimaluse korral need palliatiivse raviga viia miinimumi lähedale.”

„Ma väga palun sellele emale jõudu ja kindlameelsust kannatustest hoolimata tunda rõõmu elus nendest muutumatutest ja igavestest asjadest, mida valu ja kannatus muuta ei saa,” sõnab Viilma. „Sealhulgas armastusest oma laste, pere ja lähedaste vastu, mida ta ka ise ilmselt rohkelt võib kogeda. Palvetan ise ja kutsun ka teisi palvetama selle ema pärast ja paluma Jumalalt leevendust haige kannatustele ning vastupidavust, kuniks aeg muutub Jumala tahtel igavikuks.”