47-aastane Jane Paberit ootab teekonda Šveitsi abistatud enesetapu sooritamiseks.Foto: Kuvatõmmis/ ERR
Tele
23. jaanuar 2019, 21:35

Šveitsis abistatud enesetapu sooritav eestlanna: ma mõistan, et paljude jaoks on see patt, aga ei ole eetiline lasta mul lamatistesse surra (186)

Endine tantsuõpetaja ja nelja lapse ema Jane põeb pöördumatut lihashaigust, mis lülitab tema keha järk-järgult välja kuni saabub surm. Seetõttu taotles ja sai 47-aastane eestlanna loa sõita Šveitsi, et sooritada seal abistatud enesetapp. “Nii kaua, kuni me ei suuda oma inimestele tagada inimväärikat elu, kõigile inimestele. Nii kaua peaks neil olema võimalus väärikalt lahkuda, kui nad seda soovivad,” arvab Jane.

“Mida eetilist on lamatistesse surra? Ma ei ole usklik inimene, suudan mõista, et paljude jaoks on see patt, surmapatt. Ma ei arva, et ma nüüd enne seda enesetappu oleks patuta olnud, kes meist on? Meie ühiskond paraku ei ole ka valmis selliste haigetega tegelema. Meie meditsiin, sotsiaalsüsteem… mitte keegi,” tõdeb Jane “Pealtnägijas”.

Ainuke asi, mis positiivsena hoiab, on teadmine, et varsti on kõik läbi

Möödunud jõulud ja aastavahetus on Jane jaoks arvatavasti viimased. Naise sõnul ei ole tal sellega raske leppida. Julm lihashaigus diagnoositi Janel kaks aastat tagasi. Kuna haigust ravida ei saa, taotles ta teadaolevalt esimese eestlasena võimalust arstide abil sooritada abistatud enesetapp Šveitsis, mis on üks väheseid riike maailmas, kus välismaalased seda teha saavad.

Jane otsusega surra on leppinud ka tema pere ja sõbrad. “Eks see oli paras šokk, aga ma olen väga rõõmus, et tänapäeval on selline võimalus, ja ma väga toetan teda, 100 protsenti,” ütleb Jane sõber Elerin Innos. “Tõesti ei ole sellist tunnet olnud, et ütleks "Ära mine". See on tema otsus,” sõnab Jane tütar Anna-Stiina Kaljusalu.

“Ma võtaks mütsi maha selle inimese ees. Ma arvan, et see on esimene samm selle suunas, et me Eestis aksepteerime ja räägime sellest. Meil on inimestel õigus otsustada oma elu üle, ka oma elu lõpu üle,” arvab TÜ meditsiinieetika õppejõud Aime Keis.

Jane haigusest tuleneb, et samal ajal, kui tema keha järk-järgult välja lülitub, jääb mõistus klaariks. Selle haiguse põdejatel ongi kõige suurem hirm olla vang omaenese kehas.  “See surm ei ole nii, et ma jään magama õhtul ja suren ära, vaid see võib olla pikk ja piinarikas inimesele,” nendib Jane sõber Elerin.

“Ainuke asi, mis mind püsti hoiab, on see, et ma loodan, et ei pea sellega lõpuni minema. Ma ei ole selle diagnoosi tõttu kaitstud teiste haiguste eest, äkki tuleb infarkt. Ma tunnen ennast alati hästi süüdi, kui inimesed tulevad rääkima, et ma olen nii tubli ja vapper. Ei ole absoluutselt vapper! Enamuse üksi kodus oldud ajast, kui ma ärkvel olen, siis ma tegelen aktiivselt nutmisega. Mind hoiab püsti mõte, et me keegi ei tea selle haiguse kulgu, ka mulle võib lennuk pähe kukkuda, et ma võin sellest pääseda kergemini,” naljatleb Jane.

Jane suurim hirm ongi jääda tõvevoodisse surema ja ta väga loodab, et ei pea seda tegema. Haiguse tõttu kaotas Jane viimase aasta jooksul võime kõndida, seetõttu kasutab ta elektrilist ratastooli. Lisaks ei tööta enam hästi tema vasak käsi ning kõne on muutunud. “Mul on kõige rohkem kahju, et hääl ja kõne hakkas minema. Mingid häälikud ja hääl muutub madalaks, üheplaaniliseks, tuhmiks, vaikseks,” ütleb ta.

Abistatud enesetapust peab rohkem rääkima

Keisi sõnul on abistatud enesetapp selline protsess, kus arst kirjutab patsiendile välja preparaadi, millega saab oma elu lõpetada. Eutanaasia all mõistetakse aga situatsiooni, kus arst ise süstib patsiendile surmavat ravimit. 

Jane jaoks on Šveitsi Dignitase kliinikusse minek ka võidujooks ajaga. Kuna Jane sooritab abistatud enesetapu, näevad reeglid ette, et surmava doosi pudeli peab patsient ise lahti keerama. Jane aga lihashaiguse tõttu seda varsti enam võib-olla teha ei saa. Jane vasak käsi enam eriti ei funktsioneeri. Kui kaua veel parem käsi töötab, ei tea keegi. “Kui ma enam ennast ise teenindada ei saa, see on minu inimväärse olemise piir,” ütleb naine.

Jane sõnul mõistab ta, et see soov on väga egoistlik, aga ta peab seda enda pärast tegema. “Ma ei ole varsti enam mina. Mina olen oma iseloomult alati olnud see, kes tahab käia, organiseerida, kogu aeg midagi luua. Kui mul ei ole seda võimalust enam. Sellest elust, mis toimub minu pea sees, mulle ei piisa,” põhjendab ta.

“Minu ja mu pere jaoks oli plaan algusest peale teada, et ma tahan minna Šveitsi assisteeritud suitsiidile. See on minu otsus ja samas, ega valikut palju ei ole. See on ka üks asi, millest peaks minu arust rääkima,” arvab Jane. 

Abistatud enesetapp ega eutanaasia ei ole Eestis lubatud, kuid selle kohta võetakse meedias aina enam sõna ning ka arstid heitlevad antud teemaga. “Minu arvates üks põhiline põhjus, miks seda teemat pole üles võetud, on see, et meil pole Eestis välja arenenud parima toetava ravi süsteem. Kui saame oma patsientide kannatusi selle kaudu vähendada, kui see kunagi tööle hakkab, siis on võimalik, et tuleb järgmine diskussioon assisteeritud enesetapu legaliseerimisest ka Eestis,” räägib Keis.

“Mind üllatab ka see, et meie ühiskond pole üldse valmis sellest rääkima, ma olen väga priviligeeritud seisus oma sõprade ja lähedaste poolest. Kui kohutav võib see olla, kui keegi ripub sul sääre küljes, et ära mine. Mind on sellest säästetud,” tõdeb Jane. 

Surm on kergem kui muud variandid

Paberimajandus Šveitsi kliinikuga on nüüdseks tehtud ning eeldatavasti võtab Jane endalt elu märtsis. “Mina jään heast sõbrast ilma, aga tema jaoks on see kingitus. Mina jään teda taga nutma, aga tema saab ise valida, kuidas ta läheb,” sõnab Jane sõber Elerin.

Naise tütar nendib: “Isegi kui ma mõtleks, et palun ära mine, äkki mingi ime läbi ravi tuleb kuskilt ja päästab su, kuidas ma palun temalt seda. See ei tundu õige asi, mida teha.”

Jane on esimene eestlane, kes sellise teekonna ette võtab. Kui tavaliselt tehakse korjandusi, et inimesi ravida, siis Jane otsustas pöörduda sõprade ja avalikkuse poole, et aidata rahastada enda elu lõpetamist. Nimelt kogu protseduur Šveitsi sõitmisest, enesetapust kuni tuhastamiseni maksab enam kui 10 000 eurot. Sellest umbes poole on nõus kliinik Jane erakordselt raske haiguse tõttu ise kinni maksma, aga ülejäänu tuleb leida naisel endal. “Mul ei ole muidugi seda raha. Küll ma toetust saan,” loodab ta. 

Jane usub, et tema soovi täitmine ei jää raha pärast pooleli. Peres on läbi räägitud ka see, mis saab pärast ema surma edasi alaealisest tütrest, Jane tuhast ja kodutalust. 

“See emotsionaalne pool on hästi raske, mõelda tulevikule, et ta ei näe, kuidas minu laps suureks kasvab. Minu laps on praegu tema ainukene lapselaps, aga neid on ilmselt terve trobikond veel tulemas. See teeb väga kurvaks,” tunnistab Jane tütar. 

“Huvitav, et hästi paljud küsivad seda, et kuidas sa paned oma toaukse viimast korda kinni. No palju ma ise neid uksi ikka lahti teen ja kinni panen. Ma leian, et see on väga suur privileeg teada neid asju, enamik meist ei tea. Nii palju juhtub äkilisi õnnetusi, jääbki päriselt olulisi asju tegemata, rääkimata, selgitamata. Milline koorem on see lähedastele! Minul on algusest peale olnud konkreetne teadmine, ma leian, et see on väga palju kergem kui muud variandid,” sõnab Jane.

Jane teekonda Šveitsi saab toetada alloleva postituse kaudu: