„Eesti laulu“ poolfinalistid Emily J & xtra basic: meie eesmärk on minna Eurovisionile! (1)

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

Kuidas te kumbki muusikat tegema hakkasite (intervjuule on tulnud Emili ja Andrei Zevakin)?

Andrei: Mina läksin 7aastaselt muusikakooli ja hakkasin klassikalist klaverit mängima. Mängisin seda 11. klassini välja. Käisin Heino Elleri nimelises muusikakoolis ja olen ka Inglismaal klaverimängu õppinud. Tundsin, et see pole minu jaoks õige. Aastal 2016 hakkasin muusikat produtseerima ja töötan sellest ajast produtsendina. 4-5aastaselt laulsin ka koorides.

Emili: Mina ei ole laulmist õppinud, aga alustasin hästi noorelt. Minu esimene lauluvõistlus oli 5aastaselt ja sain seal publiku lemmikuks. Mu pere on väga musikaalne – ema ja neli õde laulavad – ja ilmselt sealt on see tulnud. Olen lõputult laulnud kooliaktustel ja jõulupidudel. Professionaalselt hakkasin muusikat tegema 13aastaselt, kui laulsin duetis Emili ja Alex. Alustasime kaveritega. Aasta tagasi andsin koos kooslusega Wateva välja oma esimese enda loo „My Love 2 You“, millel on läinud suurepäraselt. Ja nüüd oleme siin.

Andrei, kuidas sündis duo xtra basic ja kuidas te Emili leidsite?

Ma hakkasin 2016. aastal kavereid tegema. Igor (xtra basic’u teine pool Igor Volhonski – toim.) kirjutas mulle, et teen lahedat asja. Ta tahtis kokku saada ja koos midagi teha. Mõtlesin, et miks mitte. Ta tuli Tartus mu stuudiosse, meil oli kohe hea klapp. Aprillis-mais mõtlesime, et teemegi nüüd xtra basic’u. Alguses meil seda nime veel polnud, see sündis suvel. Mina olen Emiliga koos kavereid teinud ja esinenud. Kui meie võistluslugu „Hold Me Close“ sündis, mõtlesin kohe, et seda võiks Emilile pakkuda. Teadsin, et temaga läheb stuudios hästi ja kiiresti. Oluline on ka hästi läbi saada.

Emili, ma lugesin ühest intervjuus, et jätsid muusikategemise tõttu keskkooli pooleli. Kas oled nüüd taas koolis?

Jah, käin koolis nii palju, kui jõuan. Tahan selle kindlasti ära lõpetada, kuid muusika on prioriteet. Kool saab kindlasti tehtud ja selle pärast keegi muretsema ei pea.

Kuidas õpetajad sellesse suhtuvad? Saavad nad aru?

Ma olen koolis hästi tagasihoidlik, pigem kätt ei tõsta ja ei kuuluta, et ma olen nüüd „Eesti laulul“. Hoian madalat profiili. Teen koolis oma asjad ära ja saan ülejäänud aja muusikale pühenduda. Kui õpetajad teaksid, et „Eesti laulul“ osalen, saaksid nad ilmselt paremini aru, miks ma puudun, kuid kõik on suurepärane.

Kuidas teie lugu sündis? Sõnad on inspiratsiooni saanud Emili südame murdumisest?

Andrei: Instrumentaal oli meil valmis, Emili saatis omalt poolt sõnad. Siis saime stuudios kokku ja muutsime mõnesid asju, et paremini sobiks. Meil olid ideed ja panime need kokku.

Emili: Laul sündis ikka oma kogemusest. On väga äge, et saan oma kogemused muusikasse panna ja sellest lõpuks midagi head välja tuleb. Kui ma tagasi mõtlen, on mul hea meel, et südamevalu oli, sest muidu poleks seda lugu ega „Eesti laulu“.

Andrei: Kõik juhtub põhjusega!

Hirmutav ei ole, et sellise raskemapoolse sündmuse kogu Eesti ette tood?

Emili: See on tegelikult väga hirmutav, kuid ma olen arvestanud, et pean olema ka natuke haavatav. Muusika mõte ongi see, et saad rääkida tõelistest asjadest ja kogemustest. Mulle meeldib oma elust asju kuulajatega jagada.

Kas see noormees, kellest lugu räägib, ka seda teab?

Emili: Ma temaga enne ei kontakteerunud, et nüüd tuleb selline lugu. Aga ma arvan, et kui ta seda kuulab, siis ta saab ise aru.

Kuidas reageerisite, kui edasipääsust kuulsite?

Andrei: Mina hakkasin Türgist koju sõitma ja ostsin lennukis veel eraldi internetipaketi, et inimestega sellest rääkida. Tavaliselt on ju artistidele ette helistatud. Uurisin mitmelt inimeselt, kes lood saatsid, et kas nemad on tagasisidet saanud. Jõudsime kell 7 õhtul Tallinnasse, parkisime auto lennujaama juurde ära ja panime „Ringvaate“ käima. Saates öeldi, et Emili sai edasi, meid ei mainitud. Ma mõtlesin, et ta saatis kellegi teisega ka loo, kuigi oli mulle enne öelnud, et ei saatnud. Lõpuks näidati meie pilti, siis ma hakkasin küll karjuma, hüppasin autost välja. Läksin siis Igori juurde ja tähistasime.

Emili sai edasipääsust teada „Ringvaate“ meeskonna üllatusvisiidil – Tomi Rahula ja Jüri Muttika läksid Emilit esinemiseelsesse proovi üllatama.

Mida me laval näha saame – Emili üksi või koos poistega?

Andrei: Meie ei hakka lavale ronima, ei usu, et see esitusele kaasa aitaks. Laval on Emili ja hakkab laulu lugu lavasõus lahkama.

Kui oluline teie jaoks Eurovisioni lauluvõistlus on?

Emili: Kui ma enne olen intervjuudes öelnud, et saatsime „Eesti laulule“ loo selleks, et oma muusikat rohkem näidata, siis nüüdseks olen ma selle enda jaoks ümber mõelnud. Ma tahaks koos poistega Eurovisionile minna ja Eestit esindada. Oleme selle nimel palju pingutanud.

Andrei: Pull oleks. Mina olen Eurovisioni vaadanud alates 2003. aastast igal aastal.

Emili: Me ei mõtle ainult „Eesti laulule“, vaid plaanimegi Eurovisionile minna. See on meie eesmärk.

Andrei: Me ju saatsime oma loo viis minutit enne tähtaega ära. Viimasel tunnil hakkasime alles dokumente täitma. Ma ei tea, miks see viimasele hetkele jäi. Kui saadetud sai, oli ikka mõnus pingelangus.