Foto: Erakogu
Inimesed
20. jaanuar 2019, 13:46

BAARI-MADISE BLOGI | „Mina, kes ma kardan verd rohkem kui alasti naist, hüppasin autost välja.“ (10)

Panin oma tunnid graafikusse kirja ja ohkega lõpetasin tööpäeva. Garderoobist haarasin jope ja külmikust eriti kuiva võileiva, mille olin õhtusöögist jätnud. Aeg oli koju minna. Thea luristas veel viimast tassi kohvi puhketoas enne kui Linn autoga saabus. Ja juba eemalt tuled paistsid nagu hirve silmad öises pimeduses. Astusime hotellist välja otse külma kätte.

Ega autos soojem polnud. Tunne nagu minu kõhedas üksildases magamistoas. Vasaku käega hoidsin võikust kinni, et ükski purutükk istmele ei langeks, paremaga püüdsin turvavööd peale tõmmata. Raisk, see oli kinni kiilunud ega liikunud üldse.

Ees ootas mind üsna jäine rada, noor ja kogenematu sõitja. Arvan, et Taani tüdrukud pole elu sees lund näinud, rääkimata sellest, kuidas seda sõna hääldada. Ja alles see oli, kui Malene bussiga vastu puud sõitis. Õnneks keegi viga ei saanud, kuid buss kanti maha. Vahetasin kohta. Vöö sain korralikult kinnitatud ja võileivast polnud kübetki kaduma läinud.

Ma istusin Instagramis ja vaatasin trussikute ja alasti meeste pilte, et leida inspiratsiooni enda postituste jaoks. Ma kohe ei taha riideid kanda.

Olin üsna hõivatud nagu poleks elu sees varem paljast meest näinud. Järsku ma kuulsin tüdrukute ehmunud hääli, mis läksid aina valjemaks kuniks muutusid karjeteks. Viimane hetk, mis mäletan, oli järsk pidurdus ja ma lõin pea vastu juhi istme peatuge ja röökisin valjult: "OMG". Me sõitsime kellelegi otsa.

Ohutuled vilkusid. Me kolmekesi vaatasime hirmunud nägudega üksteisele otsa ja uurisime, kas kõik on korras. Kondid terved, verd ei kuskil ega ka mõrasid. Natukene on kergem. Mis edasi?

Keegi ei taha autost välja minna, et kontrollida, kas keegi või miski on rataste all
piinlemas. Ma ei näinud ju midagi, sest olin "hõivatud". Jeesus, kus mu telefon? Istme alla libisenud. Ei erutanud enam mitte ükski speedo mind.

Me pidime minema kontrollima. Linn, kes roolis, nuttis ja Thea püüdis teda lohutada. Mina, kes verd kardab rohkem kui alasti naist, hüppasin autost välja. Hirmuhigi voolas nagu oleks kuumas saunas. Ma astusin masina ette ja kedagi pole. Kohad on ainult halle karvu täis. Me sõitsime põdrale otsa.

Linni šokk hakkas mulle mõjuma. Ma ei tundnud üldse hästi. Kuskil pole vigastatud looma näha. Vere jälgi ka pole. Hunnik karvu ainult. Plikad tulid lõpuks autost välja. Raisk, me seisame nii keerulise kurvi peal. Iga kell võiks olukord veelgi hullemaks minna, sest keegi võib hooga sisse sõita. Sellest hetkest hakkas juba kõik "Eelmise suve saladust" meenutama. Kas sõidame edasi ja teeme näo, et midagi ei juhtunud.

Thea eemaldas karvu igalt poolt. Taskulambiga otsis mõlke autol ja pragusid klaasil. Mitte ühtegi märki õnnetusest. Me pääseksime süüdimatult puhtalt, keegi ju ei saaks teada. Kuniks see hakkaks meid ühel hetkel kummitama. Ma helistasin hotelli ikkagi. Aga ma ei tahtnud vastutust enda peale võtta. Linn nuttes seletas öövalvurile, mis juhtus.

Meie Thega püüdsime aru saada, miks ja kuidas kokkupõrge toimus. Kordame
üksteise lugusid järjepidevalt. Nagu mõrvareid, kes püüavad üksteise alibiks olla ja süüst pääseda. Liikusime karvatuustade suunas, et otsida looma, kuid hirm, et šokis loom meile kallale tuleb, ei innustanud teelt välja astuma. Ja kartus, et nurga tagant tuleb teine auto, surus jalad kramplikult vastu asfaldit. 

Hotell lubas helistada jahimeestele, kes peaks siis vigastatud looma otsima tulema järgmine päev. Linn ei saanud nuttu pidama. Ta pisarad olid autotulede valguses kui väiksed kristallid. Me olime keset maanteed, õues mega pakane. Theal olid huuled sinised juba külmast. Ma hakkasin ühelt jalalt teisele tatsama, et natukenegi sooja saada. Mu emotsioonid olid laes ja ma ei teadnud, mis mind enam valdas. Peame koju saama, oli mu ainuke mõte.

Linn rahunes magas. Saime autole hoo sisse ja sõitsime ettevaatlikult edasi. Lõpuks linnatuled paistsid. Koju jõudes ma läksin duši alla. Istusin pikalt jooksva vee all nagu Vesper Lynd "Casino Royale's". Kuidagi ei saanud seda õnnetust silme eest. Kindlasti ma mõtlesin selle enda jaoks hullemaks, aga taolised juhtumid jätavad üsna sügava emotsionaalse armi mulle nädalateks.
Ka Linn kui ka Thea nägid lammaste lugemise asemel põtra unes.

Järgmisel päeval tööl tagasi. Nii palju küsijaid ja uudishimu oli kõiki tapmas. Seletusi tuli kõigile anda. Mis loomast sai - me ei tea. Jahimehed piirkonnast vigast looma ei leidnud. Omanikud patsutasid õlale, peaasi, ise terved oleme. Linni näost oli veel näha õnnetuse tundemärke. Thea oli üsna positiivne. Ma (vist esimest korda elus) ei tahtnud tähelepanu ja püüdsin inimesi vältida. "Armsad" kokad köögist küsisid, kas me ei soovi põdra sisefileed õhtusöögiks.

Sõitke talvel ettevaatlikult palun.