Tõnu Aav koos abikaasa Ruthiga.Foto: Erki Pärnaku
Inimesed
14. august 2019, 09:22

ÕHTULEHE ARHIIVIST | Tõnu Aav: „Ei mäletagi, millal viimati Draamateatri laval olin. Kui sinna otseselt asja pole, siis mida ma sealt otsin ja teistele jalgu jään.“ (15)

Meie hulgast on lahkunud näitleja Tõnu Aav. Õhtuleht avaldab uuesti 19. jaanuaril 2019 ilmunud loo. 

Näitleja ja humorist Tõnu Aav, kes saab ülehomme 80aastaseks, on Panso kooli esimese kursuse lõpetanud poistest ainsana elavate kirjas. Ja tänini Eesti Draamateatri hingekirjas. Kuigi koduteatri lavale tal vist asja enam pole. Lihtsalt jalad ei kanna enam. Isegi koduseinte vahel liigub ta ratastoolis. Ent vaatamata võdisevatele jalgadele, mitmele terviserikkele ja viie aasta tagusele infarktile on Aav heas toonuses. Suur osa selles on armastaval abikaasal Ruthil. 22aastasest vanusevahest hoolimata ei näita kaheksa aastat tagasi tärganud armastus kummagi silmis vähimatki tuhmumise märki.

Ärme tseremoonitse, küsiks kohe alustuseks: kuidas tervis on?

Maha arvatud jalapöiad, põlved ja puusad on tervis tipp-topp, täitsa hea. Ainult käimisega on raskusi. Nii kui püsti tõusen, lööks nagu keegi kirvega jalga. Ma tõepoolest imestan meie meditsiini üle: mis kurat see on, et ei saa jälile, mis mul viga on. Tõstsin kunagi sõjaväes kangi ja tegin seljale viga, nii et ei saanud istuda ega astuda. Velskril hakkas siis poisist hale meel ja ta määris mu selga mingi möksiga, mis haises nagu vana kurat. Aga see aitas. Kui juba Vene kroonus velskril oli selline määre olemas, siis midagi analoogset on kindlasti ka meie tohtritel. Aga neilt pole ma veel abi saanud.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99