„Neid kahte Gretet ei anna naljalt võrrelda, üks oli ju täiesti laps, samas, kui minu praegune kord osaleda on justkui tüdrukust naiseks sirgumise lugu. Pisikesest, noorest ja rohelisest tüdrukust on nende aastate ja ka väga valusate kogemuste ning õppetundidega sirgunud noor naine, kel on sihid silme ees, kes ei karda tagasilööke, kasvades ja saades tugevamaks läbi viimaste,“ kirjeldab Grete Paia, kuidas ta on muutunud võrreldes esimese aastaga, kui „Eesti laulul“ osales.Foto: Jake Farra
Üritused
30. jaanuar 2019, 08:00

„Eesti laulu” poolfinalist Grete Paia: kui esimest korda osalesin, mõtlesin superfinaalis: „Palun ärge saatke mind Eurovisionile!”

 „Mul oli aasta-poolteist loominguline kriis ja see peegeldub kohati ka minu „Eesti laulu” loo sõnades – et kõik karjub mu sees ja ma põgenen iseenda eest,” räägib lauljatar Grete Paia, kes tänavu läheb „Eesti Laulu” poolfinaalis võistlustulle looga „Kui isegi kaotan”. Muide, Grete jaoks on see juba kolmas kord võistlusel osaleda. 

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

 

Osalesid „Eesti laulul” esimest korda 2013. aastal. Järgmisel korral osalesid kolm aastat hiljem, 2016, ning nüüd taas kolm aastat hiljem, 2019. Samuti on see sul kolmas kord võistlusel osaleda. On see juhus või usud sa numbrite maagiasse?

Kui numbrite maagia välja tuua, siis mu ema tõi vahva tähelepaneku välja paar nädalat tagasi, et olen kolmandat korda „Eesti laulul”, elan majas, mille number on 33 ja „Kui isegi kaotan” on mu 10. singel ja mu korteri number on 10. Nii, et ma ei tea, mida need numbrid teevad, aga mingi huvitav kombinatsioon siin on tõesti.

Otseselt ma numbrimaagiasse ei usu. Olen ka varasemalt öelnud, et millesse ma usun, on jumal ja et olen kristlane. Eks ma arvan, et et lõppkokkuvõttes taanduvad need kõik üheks, kõik on omavahel seotud.

Lõpetasid suvel EBS-i bakalaureuseõppes rahvusvahelise ärijuhtimise eriala. Millest tuli sul soov just sellist eriala õppida?

Abituriendina oli mul suhteliselt kindel plaan, et võtan pärast keskkooli aasta vabaks. Päris pingeline oli see viimane aasta keskkoolis Kuressaares, kuna tegelikult elasin juba Tallinnas ja käisin enamjaolt üks päev nädalas kõiki kontrolltöid vastamas. Mõtlesingi tol hetkel, et tahaksin korra muusikaga tegeleda ja mõelda, mis on päriselt see, mida soovin õppida.

Mida rohkem aeg edasi läks, seda enam hakkas mind paeluma turundus ja kommunikatsioon. Sain juba tollal aru, et artistina oleks see kasulik. Teadsin, et Tallinna ülikoolis saab õppida reklaami ja imagoloogiat, aga see tundus natukene liiga pehme minu jaoks. Panin end täiesti suvaliselt igale poole kirja, kaasa arvatud EBS-i. Tegelikult on mu ema ettevõtluse ja ärijuhtimise eriala EBS-is lõpetanud aastal 2003. Mul ei olnud absoluutselt plaani, et lähen EBS-i õppima, aga ühel hetkel hakkasin õppekavasid uurima ja vaatasin, et rahvusvahelises ärijuhtimises toimus kogu õppetöö inglise keeles. Seal oligi spetsialiseerumine turundusele ja kommunikatsioonile. See tundus ideaalne variant - saan õppida seda, mida soovin, kuid see on majandusbaasiga ja viimane tuleb pea igas valdkonnas kasuks. Teisena oli mul kaalukausil Tartu ülikooli Tallinna filiaali juura, kuhu samuti sisse sain.  Vahet pole, mis elus ette tuleb, õigusharidusega oled teistest sammu võrra ees oma õigusi kaitstes. Samuti artisti vaatevinklist lähtudes äärmiselt kasulik.  Kui rääkisin aga mitmete oma ala tippspetsialistidega, kes on ka muusikavaldkonnas ja telemaastikul kõvad tegijad, soovitati, et kui mul vähegi ressurssi on, valiksin EBS-i. Olen tõesti õnnelik, et sellise valiku tegin ja ma ei ütle seda niisama sõnakõlksuks. Jäin EBS-iga väga rahule, eriti oma vahetusaastaga Milanos. EBS andis mulle väga palju ja mitte ainult teooria seisukohalt, vaid ka praktilise poole pealt.

Mis sa pärast koolilõpetamist teinud oled?

Maganud. Naerab. Mul on esimest korda elus aeg, kus saan teha täpselt seda, mida tahan ehk muusikat. Kuna nüüd on mul lõpuks aega, et saan päevas 12 või 14 tundi arvuti taga istuda ja näiteks Logic programmi (muusikasalvestusprogramm -toim.) avastada, võtsin sel aastal oma südameasjaks, et soovin hakata ise lugusid produtseerima ja kogu muusikaloomise protsessi juures olla. Kuna tulin mõni aeg tagasi agentuuri alt ära, tahangi proovida, kui kaugele on noorel naisel võimalik muusikamaailmas jõuda ja kui palju suudan ma ise ära teha. Tegelikult huvitab see mind ennast tohutult. Ma olen iseenda mänedžer ja mõtlen ka „Eesti laulu” sõud ise välja. See on raske, aga põnev enese proovilepanek.

Mul oli tegelikult aasta-poolteist loominguline kriis ja see peegeldub kohati ka minu „Eesti laulu” loo sõnades – et kõik karjub mu sees ja ma põgenen iseenda eest. Sellest ka niisugused otsused elus.

Olen hakanud jälle väga palju ka lugema. Tundsin sellest kooliajal puudust. Siis oli vaja endale meelepärasemate raamatute asemel lugeda erialakirjandust näiteks kasvõi mikro- ja makroökonoomikast. Aga see oli üks etapp. Aasta või kahe pärast lähen ilmselt edasi magistriõppesse.

Eelmisel korral osalesid ingliskeelse looga, kuid seekord astud võistlustulle eestikeelse looga. Millest selline otsus?

Sel korral võtsime reaalselt vastu otsuse, et teeme loo eesti keeles (Grete võistlusloo „Kui isegi kaotan” autorid on Grete Paia, Timo Vendt, Mihkel Mattisen ja Kerli Puusepp, -toim.). Olen nüüd oma ingliskeelsed katsetused ära teinud, nagu paljud teised noored lauljannad meil, ja oma kogemusest aru saanud, et kui tahad Eestis olla toimiv artist, kellel on palju esinemisi, tuleb teha eestikeelset muusikat.

Kui tahad proovida Eestist välja saada, on arusaadav, et laulad inglise keeles. Ingliskeelne muusika ei kõneta aga kodumaist publikut, eriti popmuusikas, nii palju. Eesti keel on väga ilus, kuid häid sõnu on eesti keeles raske kirjutada. Just seetõttu lähevadki paljud kergema vastupanu teed ja kirjutavad inglise keeles. Eks paljuski oleneb laulust endast… tunnetuse küsimus.

Kas sa ei ole mõelnud artistina Eestist väljapoole vaadata?

Muidugi on käinud need mõtted peas, kuid hetkel ning lähiaastatel ei ole see küll minu eesmärk. Selge on see, et ülikooli tõttu sai muusika pisut kannatada ja muusika tõttu sai ülikool kannatada. Pidin end kahe suure asja vahel jaotama ja kaotasin sellega mingil määral aega. Võib-olla ei teinud ma ka kõige õigemaid valikuid muusikalises mõttes. Praegu on minu peamine eesmärk end uuesti pildile saada ja Eestis võimalikult kaugele jõuda. Teha asja, mis mulle päriselt meeldib. Mitte et ma poleks varem teinud seda, mida mulle meeldib, kuid ise muusikat produtseerides soovin jõuda ka selleni, et minu muusika oleks tõesti täielikult minu nägu ning minu kõlaga. Soovin leida seda enda nö soundi. Inimestel on ikka erinevad visioonid. Mina võin ju stuudios rääkida, et teeks loo selliseks või selliseks, kuid lõpuks lähtutakse ikkagi tihtipeale referentsträkkidest ja lõpuks lugu kõlabki nagu see etteantud referentsträkk, nagu kellegi teise looming. Loodan, et kui ma ise katsetan, on mul aega selle teema kallal nokitseda, avastada ehk midagi täiesti uut enda jaoks. Arvan, et põnev aeg on ees.

Sa oled eelmistel kordadel ka finaali pääsenud. Muudab see sind sel korral kuidagi enesekindlamaks?

Finaali pääsemise osas? Selles ei saa mitte kunagi kindel olla. Iga kord on uus situatsioon. Esimene kord ei osanud ma midagi oodata. Superfinaalis hoidsin pöidlaid ja palusin, et ma ei peaks Eurovisioonile minema, sest ma polnud valmis veel nii suure vastutuse — Eesti esindamise — jaoks. Minu jaoks oli tol ajal juba Nordea kontserdimajas esinemine paras trauma, kui nii pool naljaga öelda. Närvide mäng oli kohutav, kuid pärast ma muidugi mõtlesin, et oh, jess, saingi hakkama!

Teisel korral lootsin, et äkki saan ma finaali edasi. Lugu „Stories Untold” ei olnud siis nii suur favoriit. Sain edasi ja mul oli väga hea meel.

Ka sel korral loodan ma väga muidugi edasi pääseda. Esiteks on Saku suurhalli laval üles astumine juba omaette elamus ja teiseks – kes meist ei tahaks tegelikult finaali jõuda? Keegi ei lähe ju sinna kaotama, aga mis seal ikka, kui isegi kaotan. Naerab, viidates oma loo pealkirjale. Ma ei hakka spekuleerima, aga loodan lihtsalt, et saan ka sel korral finaali. Üritan endast laval maksimumi anda ja loodan, et publikule meeldib sõu. Naudin praegu väga seda protsessi, et vastutan ja langetan otsuseid ainuisikuliselt kogu lavasõu ja sellega kaasneva osas. 

Kui suure üllatusena sinu jaoks tuli, et sa poolfinaali said?

Väga suure. Väga-väga-väga suure üllatusena. Ilma naljata. Saladuskatte all võin öelda, et see demo, mis tegelikult esialgu Eesti Laulule esitati, on ikka väga erinev praegusest versioonist. 

Kas sa ise vaatasid „Ringvaadet”, kus poolfinaliste välja hõigati?

Olin teises toas ja mul „Ringvaade” tegelikult käis. Kuulsin enda nime ja mõtlesin korra, et misasja. Jooksin teleka ette ja sain aru, et olen poolfinaalis. Lugu läks päris palju ümbertegemisele. Nüüd tunnen, et see on kõvasti rohkem ikka minu moodi.

Kui sa võrdled Gretet, kes osales „Eesti laulul” looga „Päästke noored hinged” ja Gretet, kes osaleb looga „Kui isegi kaotan”, siis mis on vahepeal muutunud? Võis see tollal olla ka mingil määral eelis?

Appi! Olin tollal 17aastane, esimest korda teles, otse-eetris ja ma ei teadnud, mida oodata. Kindlasti mängis see tol korral ka minu kasuks, sest olingi nagu mees metsast. Naerab.

Aga neid kahte Gretet ei anna naljalt võrrelda, üks oli ju täiesti laps, samas, kui minu praegune kord osaleda on justkui tüdrukust naiseks sirgumise lugu. Pisikesest, noorest ja rohelisest tüdrukust on nende aastate ja ka väga valusate kogemuste ning õppetundidega sirgunud noor naine, kel on sihid silme ees, kes ei karda tagasilööke, kasvades ja saades tugevamaks läbi viimaste.

Kui kaugel oled oma lavasõu planeerimisega?

Kuna lihtsuses peitub võlu, siis väga hulluks ma asja ei soovi ajada, kuid niisama käega ma ka lööma ei lähe. Ilmselgelt on mul eelarve, sest olen asja taga täiesti üksinda ja selge, et ma ei teeni miljoneid. Soov on mul teha midagi jõulist, ent naiselikku. Mängin ilmselt eelkõige valguse peale. Võib-olla on laval näha ka tuletemaatikat, võib-olla panen midagi isegi põlema. Põhiline on siiski valguse teema, kuid rohkem ma praegu rääkida ei saa.

Kui sa ütlesid enne, et esimesel korral ei olnud sa valmis Eurovisionile minema, siis kas sel korral oled juba valmis?

Esimesel korral oleks vastutus liiga suur olnud, kuid nüüd muidugi. Praegu oleksin kindlasti valmis minema Eestit esindama, aastatega olen ikka omajagu kogemusi juurde saanud, aga ilmselgelt tuleks selleks veel väga palju tööd teha, nagu ka kõikidel teistel. Seda, kas lugu on õige ning sobiv, otsustab rahvas, kuid sel korral ma tõesti ei hakka pöidlaid hoidma, et palun ärge saatke mind. Naerab.

Kes on esimene inimene, kellele sa helistaksid, kui saaksid Eurovisionile?

Arvan, et need inimesed juba teaksid – minu põhifännid ja -kriitikud, kes elavad Kuressaares, ehk minu pere. Pärast võidu välja kuulutamist helistaksin kindlasti emale, sest tean, et telefon on valjuhääldi peal ja seal on kõrval mu isa, vanaema ja vanaisa. Ühesõnaga terve kamp saarlasi. Naerab.