Üritused

„Eesti laulu“ poolfinalist Kadiah: laul räägib minu teekonnast siia – lootusest, mitte allaandmisest, eneseületustest ja oma südamehääle kuulamisest 

Katharina Toomemets, 24. jaanuar 2019, 08:00
UNISTUS TÄITUS: Kadi Poll ehk Kadiah on juba ammu unistanud eurokarusellile hüppamisest. Nüüd läks see tal õnneks. Eriti eriliseks teeb asjaolu see, et tema lugu „Believe“ räägib Kadi enda püüdlustest muusikaga tegeleda.Foto: Helen Marts
„Kord istusin vanaemaga köögilaua taga ja valasin pisaraid, et ma tahan nii väga klaverit mängida ja laulda, aga nii-öelda viielise õpilase elustiil on röövinud kogu mu energia ja aja. Ma ei osanud isegi kuskilt alustada,“ räägib „Eesti laulu“ poolfinalist Kadiah ehk Kadi Poll (25), et mõned aastad tagasi ei jõudnud ta kooli ja töö kõrvalt muusikaga tegeleda ja oli seepärast väga kurb. Nüüd on Kadiah muusika juures tagasi ja läheb tänavusel „Eesti laulul“ võistlustulle omakirjutatud looga „Believe“. Muide, lugu räägibki tema raskustest muusika juurde tagasi jõudmise teel.

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

 

Samal teemal

Päevatööna töötad sa TV3 PR- ja turundusspetsialistina. Kuidas sa sinna sattusid?

Kui ma BFMi esimesel kursusel õppisin, saadeti kooli meililisti kiri, et TV3 otsib suvepuhkuse asendajat. Tegemist oli saatepäeva toimetaja kohaga – põhimõtteliselt oli selline töö, et sisestasid koode ja kopeerisid numbreid. Kandideerisin, tegin proovitöö, käisin vestlusel, siis käisin veel tööd proovimas ja osutusin valituks.

Siis hakkasin puhkuseid asendama ka sügisel, talvel ja kevadel. Lõpuks avanes see töökoht päriselt ja mulle pakuti seda. Lõpuks sai minust sotsiaalmeediatoimetaja, siis videotoimetaja ja kui Kertu Jukkum avalike suhete kohalt ära läks, läksin mina asemele.

Kui palju sa üldse töö kõrvalt muusikat teha jõuad?

Viis aastat koolis õppides ei jõudnud üldse. Olin kella neljani tööl, siis neljast kaheksani koolis, vahel ka kauem. Nädalavahetused olid mul ka kinni ja oligi päris hull tempo. Mul ei olnud jaksu koju minnes klaverit mängida või laulda. Läksin koju, sõin, magasin ja jälle tööle ja kooli. Kui magistri lõpetasin, hakkasin kohe uuesti laulma, sest aega tekkis juurde ja oli vaja see ära kasutada.

Kuidas leidsid tee muusikani?

Juba väga pisikesena. Kogu mu pere oli muusikaga seotud. Isa mängis kitarri, akordionit ja klaverit. Minu jaoks oli täiesti normaalne, et kogu aeg saatis laul elu. Suuremaks saades oli veider näha, et kõigil sünnipäevadel ei lauldagi ja kõik ei oskagi pilli mängida. Muigab. Kasvasin muusika sees ja laulsin alati ise kaasa. Mulle väga meeldis see. Lasteaias laulsin isegi mingi kasseti peal, kooli ajal käisin mudilaskooris ja laulsin solistina kooliüritustel. Lõpetasin muusikakooli, õppisin seal plokkflööti ja klaverit. Tartus elades ja koolis käies oligi muusika mu hobi, kui Tallinnasse kolisin ja ülikooli läksin, jäi seda vähemaks.

Ei mäletagi, millal ma viimati mängisin – mõni aasta tagasi äkki, et teada saada, kas lihasmälus on veel miskit alles. Õnneks oli, aga tol ajal rohkelt põnevust pakkunud ülikiireid ja tehnilisi palasid ei oskaks enam kindlasti mängida. Seepärast leiab mind rohkem klaveri taga, siis saan kaasa ka laulda.

Milline su esimene mälestus on endast laulmas?

Mul on see ka „Eesti laulu“ muusikavideos – olin kaheaastane ja laulsin jõulukuuse ees lugu „Miku oma kiisuga“. Seda hetke ma muidugi ei mäleta, kuid olen video järgi omale mälupildi kujundanud. Neljasena laulsin tädi pulmas „Õnneseene“ laulu. Seda ma küll mäletan, hirmu üldse polnud, sest minu jaoks oli esinemine nii tavaline.

Miks sa otsustasid „Eesti laulul“ osaleda?

Unistasin sellest juba siis, kui võistlus „Eurolaulu“ nime kandis. Kui vanus lubas, kandideerisin. Olen varem kaks korda proovinud, kuid pole edasi saanud. Sel aastal mõtlesin küll, et mitu korda ma pean läbi kukkuma, et saada aru – äkki see pole minu jaoks? Kui poolfinaali pääsesin ja nägin, kuidas kõik sugulased ja tuttavad selle üle rõõmustasid – nad olid õnnelikud, et teen lõpuks ometi seda, mida olen alati südames soovinud teha –, sain aru, et loobumine polnudki variant. Tuli lihtsalt üks kord veel proovida.

Eelmisel aastal tundsin, et vajaksin enda ellu suuremat muutust. Olen alati lootnud, et see muutus on seotud muusikaga, aga reaalsus pole olnud nii lihtne – ma ei pääsenud „Eesti laulule“ ega superstaarisaatesse. Turunduse alal läks mul aina paremini ja tundus, justkui polekski muusika minu jaoks. Mul on hea meel, et „Eesti laul“ andis mulle võimaluse selleks muutuseks. Kui ma poleks siin, oleksin ilmselt välismaal maailma avastamas või hoopis vanaema juures maal tomateid kasvatamas, aega maha võtmas ja mõtlemas, kas jõuan praegu tegeleda ka sellega, mida tahaksin teha oma ülejäänud elu. Nüüd on grammikenegi suurem võimalus, et saan muusikaga rohkem tegeleda. Päevatööd ma jätta ei plaani, kuid teistele asjadele peale turunduse – muusikale ja perele – tahaksin rohkem aega leida.

Paljud tuntud Eesti artistid ei ole ju edasi saanud.

Artistid ei räägi väga sellest, kui nad edasi ei saa. Kui sellest räägitaks, ei tunneks teised ka, et midagi oleks halvasti. Aga kui ei räägita, siis ongi tunne, et kõik kuulsused, kes loo saadavad, saavad edasi.

Mõtlesin, et kui sulle antakse elus võimalus võtta artistinimi, siis tuleks seda kasutada. Mulle on alati meeldinud, et Jarek Kasar on Chalice. Ta on minu jaoks kaks eraldi inimest. Chalice on muusik, keda ma kuulamas käin ja ta on mind oma loominguga mõjutanud. Jarekuga olen aga kokku puutunud koolis ja erinevates projektides, ta on lahe ja inspireeriv inimene. Võtangi omale laulja imidži ja püüan sellega inimesteni jõuda. Jään alati Kadiks, aga on lahe, kui saad omale mingi imidži luua.

Kuidas sa edasipääsust teada saades reageerisid?

Magasin selle „Ringvaate“ maha, kus nimed välja öeldi. Ma ei oska siiani seletada, kuidas see võimalik oli. Sain kõne sõbrannalt, kes lihtsalt kiljus telefoni. Siis jäi ta järsku tasa ja küsis: „Sa ei tea, miks ma kiljun, eks?“ Ma olin ikka tükk aega tardunud, üllatunud ja ülimalt õnnelik. Täpselt samasugune reaktsioon, nagu 4aastasel Kadil minu muusikavideos, kes ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägi, et ümbrikust tuleb välja kaart jõuluvanalt.

Loo autor oled sina ainsana. Kui kaua selle tegemine aega võttis?

Viisi ja sõnade autor olen küll mina, kuid kaasautoreid on veel kaks – Kristjan Ruus ja Charlie Cavonius. Kristjan tegi sõna otseses mõttes sellest loost loo – ta arranžeeris ja produtseeris instrumentaali. Miksis ja masterdas meie hea sõber Rootsist, Charlie. Loo kirjutasin ühe õhtuga. Viimati juhtus selline asi 8 aastat tagasi, kui kirjutasin oma esimese loo „Sinuga“. Arvasin, et sellist ühe õhtu inspiratsiooni ei tule enam kunagi,

Olin Tartus vanematekodus ja küsisin väikevennalt päris hilja õhtul, et kas võin tema toas klaverit mängida. Sain viisi enne magamaminekut valmis, aga sõnad ei lasknud magama jääda. Järgmisel hommikul oli lugu valmis. Täiesti ebareaalne, et saan konkursil osaleda looga, mis räägib minu teekonnast siia – lootusest, mitte allaandmisest, inspiratsiooni leidmisest, eneseületustest ja oma südamehääle kuulamisest. Ehk leiab kasvõi üks inimene tänu sellele loole oma unistuse uuesti üles.

„Believe“ räägib sellest, kuidas sa valisid kindlama tuleviku peale mõeldes muusika asemel teise tee, ning sinu raskustest muusika juurde tagasi jõudmisest.

Just. Pärast keskkooli valisin edasiõppimise osas muusika ja meedia vahel. Mõtlesin, et meediaharidus kindlustaks mulle töö ja muusika juurde saan alati tagasi pöörduda. Kui muusikaga aga läbi ei löö, on raskem uut ametit õppida. Läksingi Balti filmi- ja meediakooli meediat õppima – tubli. Ülikooli kõrvalt läksin kohe tööle – tubli. Lõpetasin magistri ja sain unelmate töö – väga tubli tüdruk. Igatsus muusika järele ei läinud aga kuidagi üle. Kord istusin vanaemaga köögilaua taga ja valasin pisaraid, et ma tahan nii väga klaverit mängida ja laulda, aga nii-öelda viielise õpilase elustiil on röövinud kogu mu energia ja aja. Ma ei osanud isegi kuskilt alustada.

Sel aastal pidid „Eesti laulu“ artistid enne lugude avaldamist omale filmima ka muusikavideo. Sa loobusid võimalusest lasta see professionaalidel filmida ja panid selle kokku oma koduvideotest. Miks nii?

Meile anti muusikavideo tegemiseks aega üks nädal – mul ei tulnud esimestel päevadel mitte ühtegi ideed pähe, keda ja kus võiks filmida. Vahepeal oli päris nukker olla, kui teised poolfinalistid lisasid pilte videovõtetelt. Teised filmisid majade katustel, päikeseloojangu saatel, koskede ääres… Mina olin samal ajal tööl või koolipingis murest murtud, et mis minu videost saab. Lõpuks lahenes kõik nii, nagu minema pidi. Paremini seda lugu videopildis jutustada ei saagi. On tohutu vedamine, et minust üldse selline videomaterjal eksisteerib. Pean selle eest tänama Margus Linnamäe kinkis üheksakümnendate algul Meremäe raamatukogule videokaamera. Minu vanaisa õde töötas seal. Tol ajal ei saanud keegi omale sellist uhket aparaati lubada, kuid meie saime seda väga harva laenata.

Oled öelnud, et su video tegemine võttis aega 23 aastat, kuid pole veel valmis. Mis see tähendab?

Videopilt jutustab lugu, kuidas olen hinges alati tahtnud muusikaga tegeleda. Oleks imeline, kui saaksin video lõppu lisada kaadrid sellest, kuidas „Eesti laulu“ laval oma unistust elan. Siis oleks ta päris valmis.

Kas oled ise need videod omale aastate jooksul kokku kogunud või pidid neid nüüd hakkama koduarhiivist otsima?

Kahjuks ei olnud meil mitte ühtegi videot digitaliseeritud. Helistasin kohe, kui mõte tuli, emale ja palusin kõik vanad kassetid välja otsida. Nende seas olid isegi väikesed lindid, mis käisid tol ajal veel kaamera sisse. Mul polnud paar päeva enne tähtaega aimugi, mis nende kassettide peal on – olid vaid mälestused, et lapsepõlves sai lauldud. Hoidsin pöialt, et äkki on miskit lindile ka jäänud.

Kas monteerisid ka ise või abistas sind selles keegi? Kuidas tulemusega rahule jäid?

Olin kindel, et pean ise monteerima, sest pole ju reaalne, et keegi kaks päeva enne tähtaega appi tõttab. Aga tõttas! Minu hea töökaaslane Tiit Loo võttis selle hullu töö ette – vaatas läbi mitmetunnised koduvideod ja suutis oma pilgu läbi luua midagi imelist. Ta oskas näha kõrvaltvaatajana neid kõige erilisemaid hetki, mida mina poleks kunagi osanud otsida. Ta nägi neis kaadrites midagi enamat, kui lihtsalt ühe perekonna jõulud ja ühe väikese tüdruku kasvamine. Üheksakümnendatel sündinud lastel võib olla tore seda videot vaadata ja seeläbi ka enda ajajoont meenutada.

Millist tagasisidet oma loole saanud oled?

Ma ei tea, kas keegi üldse julgeb tulla midagi negatiivset otse ütlema. Otseselt negatiivset tagasisidet olen saanud ainult internetikomentaarides. Seal kirjutati: „See, et tüdruk viisi peab, ei tähenda, et ta laulda oskab, täiesti andetu.“ Aga kui laulu mõttes ringi vaadata, siis näiteks Youtube’s kommenteerivad lugu inimesed Venetsueelast, Lõuna-Koreast, Poolast ja igalt poolt. See on uskumatu, et inimesed elavad sulle üle maailma kaasa. Sõbrad-tuttavad ja mõned võõrad ikka kirjutavad, et neile nii meeldib see lugu, mõte ja video, ning et kogu komplekt on äge ja läbimõeldud. Eks tõeline tagasiside tuleb siis, kui ma lavale lähen.

Mida me laval näeme? Oled üksi või tulevad ka tantsijad, tuled ja viled?

Lisaks minule näeb laval ka andekaid tšelliste. Ülejäänu jätan saladuseks. Muigab kavalalt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee