Inimesed

Mart Sander poliitikasse minekust: mind meelitati ära positiivse reaalsusega (118)

Katharina Toomemets, 17. jaanuar 2019, 14:32
Mart SanderFoto: Renet Heinla
Multitalent Mart Sander teatas täna hommikul, et kandideerib tulevastel riigikogu valimistel Eesti 200 nimekirjas. Eile küsis ta oma sotsiaalmeediakontol, kas peaks seda tegema, ja arvamusi oli erinevaid. 

Kuidas läks nii, et sa tulevatel valimistel riigikokku kandideerid?

Samal teemal

Ma ei võta kandideerimist kui muutumist poliitikuks. Liitusin programmiga, kuna usaldan mitmeid selle ellu kutsunud inimesi. Mind teeb rahutuks meie avalikku ellu sekkuv poliitiline agressiivsus ja aina taanduv poliitkultuur, inimeste jagamine „rahvaks“ ja „rahvavaenlaseks“.

Kes on lugenud või vaadanud „Litse“, see teab, et me oleme sellise jagamise kunagi vaevu üle elanud ja see ei peaks korduma. Ma ei taha, et me muutume taas poliitilise jõhkardluse litsideks. Pidev manipuleerimine sõnaga „rahvas“ toob meelde 1940 aasta „rahvavõimu“ verise propaganda. Kurikuulsa kutse „ausatele inimestele“ anda üles oma naabrid, pereliikmed, kõik need, kes olid „võõras element“. Neist vabaneda, et rahva tahe pääseks võidule, päädiks suures üksmeelses ausa vabaduse pillerkaares, mida ei määri ükski individuaalse mõtlemise plekk.

Mina ei pea olema ühegi partei meele järgi, et olla rahvas. Ma ei pea oma eestlaseks olemist kellegi silmis ära teenima ega õigustama. Ei tohi manipuleerida sõnaga, mille monopol ei kuulu kellelegi.

Miks just Eesti 200?

Eesti 200 on öelnud, et nad koondavad mitte professionaalseid poliitikuid, vaid oma ala spetsialiste ja kogemusega professionaale – see sobib mulle. Kuna tunnen, et tahan nii mitmeski kultuuri- ja haridusvaldkonda puudutavas küsimuses kaasa rääkida, siis on see parem võimalus kui esineda „arvamusliidrina“ (sõna, mida ma vihkan).

Usun, et poliitiline kultuur algab inimese sisemusest. Parteiliste manifestide korrutamise asemel on meie kõigi õigus ja kohustus mõelda ja tunda iseseisvalt. Ma jään alati selleks, kes üritab inimest muuta läbi kirjanduse, muusika, kinokunsti, läbi tema individuaalsuse. Tahan pakkuda inimestele mõtteainet, alternatiive ja oskust tõmmata paralleele minevikuga, et tulevikus sama reha otsas tantsimist välistada.

Millised erakonnad sind veel oma ridadesse meelitasid?

Läbi aastate on seda teemat ääri-veeri puudutatud, kuid ma ei ole varem tundnud, et oleksin selliseks sammuks valmis. Ega mind ei saagi meelitada, minuga saab ainult argumenteerida.

Ettepanek tehti eelmisel pühapäeval ning eile hommikul mõtlesin, et mis seal’s ikka. Ei ole ju keegi „poliitikuks sündinud" ja kui oleks, siis ma küsiks, kuidas ta eostati. Kindlasti hakatakse ütlema, et nüüd Sander üritab „sooja kohta“ kindlustada, ise mingi kloun meelelahutaja. Ma küsiks vastu – kas ma peaks siis usaldama inimest, kes on näiteks ülikoolis politoloogiat õppinud? See inimene ju on terve elu endale teadlikult sooja kohta ehitanud, arvestanud et ühel hetkel temast saab „teistest võrdsem“. Pigem tunneksin kahtlust sellise inimese motiivide ees kui nende mittepoliitikute ees, kes näevad poliitilise situatsiooni lootusetust ja tahavad seetõttu mingilgi moel asja muuta.

Mis lõpuks otsustavaks sai?

Tutvusin väga põhjalikult Eesti 200 programmiga, samuti tutvusin süüdistustega, mida Eesti 200 aadressil sajab. Pean ütlema, et ma ei leidnud programmis mitte ühtegi punkti, mis neid süüdistusi õigustab. Seda, et inimeste sõnavõttudest või ka tegudest saab välja rebida asju, mida liikumise kahjuks pöörata, ei saa kunagi vältida. Eesti 200 pikaajaline haridus- ja kultuuriplaan on julgelt ja hästi läbi mõeldud; see eeldab mitmete praegu vääriti toimivate struktuuride reorganiseerimist ja plaanib luua süsteemi, milles hariduse omandamine pole vastumeelne kohustus ning milles hariduse sisu ei muutu vastavalt poliitilisele survele.

Kas oled varem ka kandideerimise peale mõelnud? Kui mitte, siis millega sind seekord ära meelitati?

Mäletan, et kunagi, kui olin umbes 25aastane, toimus leheveergudel mingi naljaga pooleks kampaania „Sander presidendiks“, mis pani esmakordselt mõtlema, et mida ja millisel kujul ühiskonna liige saab või peab selle arengusse sekkuma. Kogu oma täiskasvanud elu olen ma töötanud Eesti promomise nimel, veel nõuka-aja lõpust, kui hakkasin ohtralt „Modern Foxiga“ lääneriikides esinema.

Olin külaline lugematutes välismaistes telesaadetes – alati arvati, et tuleb mingi ahvisarnane soveet, kes vajab tõlki ja deodoranti. Aga võta näpust – kõndisin kahel jalal, kandsin smokingut ja suutsin arendada vestlust erinevates keeltes.  Arvan, et väga paljudele inimestele paljudes riikides olin ma esimene „elus eestlane“, keda nad nägid. Mingil määral oli juba see kõik poliitika, sest pidin murdma tohutuid väärkuvandeid, jäädes samas ametlikult „Nõukogude kodanikuks“.

Eestlus on elanud üle tohutult rasked väljasuretamise katsed; naiivne on mõelda, et nüüd korraga on meie ainus püsimajäämise võimalus lukustada ennast iseehitatud isolatsiooni, mille peale kõik maailma hädad meid justnagu ära unustavad. Eeldan siiski tulevikku, milles Eesti mängib läbi oma inimeste maailmas arvestatavat rolli. Julgen öelda, et mind meelitati ära positiivse reaalsusega.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee