„Eesti laulu” poolfinalist Sofia Rubina-Hunter: kui oled noor ja ilus, võta vastu kõik pakkumised ja tee sellest midagi lahedat! (8)

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

Millise muusikaga sina üles kasvasid?

Sündisin Tartus, aga siis kolisime perega Elvasse. Minu esimene keel oli tegelikult lasteaias eesti keel. Vahepeal oli isegi nii, et kui ma hakkasin rääkima, siis ema ei saanud minust aru, sest ta ise tuli Venemaalt Tartu ülikooli õppima. Ta õppis samal ajal koos minu isaga eesti keelt ja vahepeal me ei saanud kodus teineteisest aru. Hiljem hakkasin ma muidugi kaht keelt rääkima.

Lasteaias oli mul üks tore muusikaõpetaja, kes nägi, et ma pean viisi ja andis mulle alati võimaluse esineda. Muuseas, minu lasteaias käis ka pärimusmuusik Mari Kalkun. Ma alati uhkustan sellega. Alati, kui näeme teineteist, tervitame kui lasteaiasõbrad. Tema hakkas ka just siis laulma ja muusika vastu huvi tundma. Esimest korda osalesin ma laulukonkursil umbes 10aastaselt.

Kuidas pere sind toetas? Kui muusikalähedased olid sinu vanemad?

Minu ema ja isa ei ole muusikud. Ema on keeleteadlane ja nüüd psühholoog, isa on füüsik. Aga neil on alati olnud ilusad lauluhääled. Mu ema käis kunagi muusikakoolis, isa lihtsalt laulis kogu aeg. Leidsin just ühe vana kasseti, kus nad noorena koos laulavad ja ema saadab klaveril. Siis tuli mul küll pisar silma. See oli nii ilus! Noored hääled ja tõesti nagu Vene peomuusika.

Kindlasti on mu muusikahuvi sealt tulnud. Kui ma olin väike, ei vaadanud me palju telekat ja suurim fun oli vinüülplaatide kuulamine. Mingil määral kuulasime ka kassette. Ema mängis klaverit ja otsustas, et telekat pole vaja. See pidi rikkuma. Praegu mõtlen selle peale ja naeran, sest tänapäeval on lastel tahvelarvutid, telefonid ja nad oskavad juba kuueaastaselt telekapuldiga kõike teha.

Kodus kuulati meil palju klassikalist muusikat, ooperit ja ka biitleid. Leidsin vanade vinüülide hulgast ka Aretha Franklini vinüüli. Tahan ise ka varsti vinüülimängija osta. Siis toon kõik need vanad plaadid omale koju ja hakkan neid uuesti kuulama.

Kindlasti tõid vanemad mind muusikani, kuid tõesti hakkas see meeldima mulle siis, kui olin umbes kümneaastane. Mulle hakkas meeldima džäss, Ella Fitzgerald. See on väga huvitav, sest tegelikult ei ole väikeste laste ja noorte jaoks lihtne sellisest muusikast aru saada. Džässil on keeruline struktuur. Huvitav, kuidas see mulle nii noorelt külge jäi? Mulle meeldis juba siis džässi vaba struktuur, ma tahtsin muuta meloodiat, mitte laulda kogu aeg ühtmoodi sama laulujuppi ja –viisi.

Oled Eestis vokaalselt üks võimekamaid lauljannasid. Kas sa ei ole mõelnud minna vallutama Ameerikat, kus võib-olla just džäss ja soul on inimestele rohkem emapiimaga kaasa antud. 

Ma olen sinuga nõus ja ma olen tegelikult seal ka käinud. Õppisin kolm aastat Bostoni ülikoolis Berklee College of Music. See andis mulle rohkem julgust. Kui õpetajad mulle siin koolis ütlesid: „Ei-ei, nii ei tohi džässi laulda ja sa peaksid olema tagasihoidlikum.", siis Berklees tundus, et ma olen liiga tagasihoidlik. Eesti inimese jaoks tuleb emapiimaga koorilaul, me oleme psühholoogiliselt valmis selleks sirgeks heliks. Kui keegi hakkab bluusi laulma või häälega keerutama, on see huvitav, kuid pikemas perspektiivis on seda raskem seedida. Selles mõttes on neil stiililine vahe. Ühed on kasvanud üles bluusi, soul’i ja gospeli peal, meil on Eestis rohkem koorilaul ja folkmuusika. See on meie traditsioon ja juured.

Seepärast ma teatud mõttes riskisin ja läksingi džässi õppima. Õppisin Berklees kolm aastat. See oli üks mu suuremaid unistusi. Kui lähed õiget teed pidi, siis uksed avanevad. Nii oli ka minu õpingutega. Leidsin Eestis toetajad, üks semester koolis maksis 15 000 dollarit (umbes 13 000 eurot – toim.) kes minusse uskusid – need olid jõukad inimesed, kes mind millegipärast toetasid. Vaatan nüüd tagasi ja mõtlen, kuidas see oli üldse rahaliselt ja emotsionaalselt võimalik. Ma ei ole pärit väga rikkast perest ja muusikuna ei teeni sa miljoneid, kuid see sai teoks. Olen Eestile väga tänulik, et mulle seda võimaldati. Üritasin sellest koolist maksimumi võtta ja tagasi tulles seal õpitut edasi arendada, ning teistele edasi anda. Oma tudengitele ja mõnes mõttes ka oma publikule. See on nagu missioon.

Minu abikaasa on ameeriklane, Jason Hunter, ja meil on kuueaastane tütar Naima Jazzelle. Hetkel on meil Eestis tore olla. Jason on samuti muusik, trompetimängija, ja ta mängib Eestis juba väga paljudega. Olen selle üle väga uhke. Samuti produtseerib ta muusikat. Alguses oli meil jutt, et kui laps on väike, oleme siin ühe aasta ja vaatame siis, mis edasi saab. Jasonile hakkas siin aga meeldima ja seepärast jäime. Mingil hetkel tundsime, et tunneme end siin hästi, kõik on tore ja mõnus, ning Eestis on palju põnevaid projekte. Siis otsustasime, et jääme Eestisse ja ostame omale siia korteri.

Kuidas on emadus sind naisena muutnud? 

See on andnud mulle teadmise, et oma muusikaprojekte saab teha väga kiiresti. Et sa ei mõtle aasta aega selle peale, mis laulu tegema pead – sul on viis minutit aega enne, kui laps tuleb tuppa või lasteaiast koju. Oskan palju paremini aega planeerida. Viimase plaadi tegin ma ühe kuuga, seda pole kunagi varem juhtunud. Tavaliselt võtab plaadi tegemine kaks aastat.

Räägi lähemalt  oma „Eesti laulu“ võistlusloost „Deep Water“.

Janika Tenn on idee autor ja loonud ka põhja. Minu sõbranna Oljana Kallson tegi sõnad. Me teeme temaga hästi palju koostööd. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab. Mina tegin meloodia ja vokaalarranžeeringu. See lugu on soulful house stiilis. Selles stiilis olen ma laulnud alates 18. eluaastast. Siis oli hästi populaarne see, et DJ-d kutsusid sind vokaalselt muusikale peale jämmima. Sealt sai alguse minu huvi house’i ja elektroonilise muusika vastu. Mõtlesin, et see stiil sobiks „Eesti laulule“ väga hästi. Me ei teinud seda konkreetselt „Eesti laulu“ jaoks, vaid mõte oli müüa see Suurbritannia plaadifirmale, et lugu välismaal singlina tutvustada. Aga kuulasime seda lugu ja saime aru, et see oleks hea „Eesti laulule“. Nii läkski. Erakordne on ka see, et Janika on DJ ja meil pole Eestis väga palju tüdrukuid, kes house’i mängiks. Tal läheb praegu Eestis väga hästi, olen tema üle uhke.

Milline saab olema  esitus „Eesti laulul“?

Tulevad meie parimad taustalauljad - Jelena Juzvik, Dagmar Oja ja Kaire Vilgats. Nendega olen juba koostööd teinud. See on minu kolmas kord „Eesti laulul“, olen ka kahel korral „Eurolaulul“ osalenud. Eurovision on omamoodi laulupidu – seal on hästi palju rahvast, kõik loovad suhteid. Sel aastal on „Eesti laulul“ huvitav see, et on palju uusi noori artiste, kellega ma pole kokku puutunud. Nad on täiesti teistsugused, neil on teine helikeel. Ma tahaks neilt rohkem õppida ja vaadata, mida nad teevad. Võtta sealt uut energiat. Minu arvates on huvitav, et on nii palju laule. Enne, kui oli kümme laulu, said kõik väga konkreetselt võitjat ennustada. Hetkel ei oskaks ma seda teha, sest lugusid on palju ja kõik on nii erinevad.

Arvan, et laval paneme rõhku laulu ilule ja edastame seda publikule vokaalselt nii, et see kõlaks hästi. ETV produktsioon mõtles sõu mõttes ka paar lahedat nippi välja. Praegu ei saa kõiki saladusi välja öelda, kuid kindlasti on see mõnes mõttes meie videoga sarnane.

Mida sulle, kui kogenud lauljale, „Eesti laul“ tähendab? 

Ma arvan, et see on sõu. See on osa tööst. Võtan seda kui katset (kasutab siin inglisekeelset väljendit audition - toim.). USA-s on selline asi hästi populaarne – kui tahad kuhugi klassi või bändi saada, pead läbima katsed. „Eesti laul“ on ka võimalus publikuga suhelda, öelda, kes ja kus sa oled. Inimesed, kes sind ei tunne, õppivad sind telesõu kaudu tundma ja tulevad ehk järgmisel korral sinu kontserdile. Ei saa öelda, mida sel aastal laulmine toob, kas laul jõuab finaali või mitte. Kindlasti peaks iga artist käima võimalikult palju erinevatel üritustel ja konkurssidel. See on laulja jaoks väga tähtis.

Kuidas perekond sind toetab?

Me oleme kõik muusikud ja kõik saavad aru, et meil ongi selline elurütm. Isegi tütar saab aru. Kõik algab muidugi perest ja minu vanematest, kes mind alati toetanud on. kõigil pole selliseid vanemaid, kes hakkaks muusikuteed toetama – tavaliselt ütleb ema pigem, et õpi alguses infotehnoloogiat või saa normaalne haridus.

Kas sul ei olnud kordagi hariduse osas alternatiivlahendust mõttes?

Ei olnud, sest ema nägi kohe, mida mul vaja on. ja nii läkski. Maailmas on muidugi palju huvitavaid asju, mida õppida. näiteks psühholoogia. Ehk hakkan seda kümne aasta pärast õppima, aga praegu mitte. Hetkel pole mul selle jaoks aega, praegu tahaks muusikuteed nautida, vaadata, kuhu see viib ja kui palju ma saaksin endast veel anda.

Ütlesid, et sul on tudengid - palun täpsusta. 

Ma juhendan eraõpilasi. Nad lihtsalt tulid mu juurde ja ütlesid, et ma pean nendega tööd tegema. Mul polnud see üldse plaanis. Üks tüdruk läheb juba osalema Venemaa versiooni konkursist „The Voice Kids“. Noortega on praegu väga lihtne koostööd teha – nad teavad täpselt, mida nad tahavad ja kuidas kõlada tahavad.

Kas see ei võta isikupära ära?

Kindlasti võtab ja seepärast suunangi ma neid vaatama erinevate stiilide poole, aga ma näen, et neil on selle tegemiseks oma viis. Nad tunnetavad muusikat hoopis teistmoodi, kui mina. Tutvustan neile natuke džässi ja soul’i, suunan kuulama Michael Jacksonit ja Stevie Wonderit. Mõned lapsed näiteks ei teagi, kes on Stevie Wonder. Siis mõtlen ma küll, et kuidas see võimalik on. minu õpilased on vanuses 10, 13, 15, üks on isegi 35aastane. Kõik on väga erineva tasemega. Mõned tulevad õppima täitsa nullist. See on minu jaoks väljakutse, et kas ma suudan panna selle inimese laulma ja viisi pidama. Kui see kohe ei tule, pole midagi teha ja siis tuleb leida tee, kuidas inimene hakkaks viisi pidama. See on sama raske kui matemaatika. Ma ei tea, kas tahaksin seda täiskohaga tööna teha, kuna õpetamine võtab palju aega ja pühendumist. Seepärast ma väga palju õpilasi ka ei võta.

Andsid selle aasta alguses välja uue plaadi „Where it begins“.

Selle plaadi kõlas saab välja lugeda, mis on mind kui artisti läbi muusikutee innustanud. See on minu viies plaat. Neljas plaat, mille annan iseseisvalt välja, oma produktsioonifirma Dreams of Tomorrow Production alt. Kaasa teeb päris suur grupp inimesi - Holger Marjamaa, Janno Tromp, Aleksander Paal, Johannes Kiik ja teised. Tore kamp hästi andekaid tüüpe. Siim Mäesalu tegi miksimisega hea töö. Polnud sugugi lihtne töö nii palju elemente kokku panna. Lõpuks saime väga toreda tulemuse ja anname ka vinüülplaadi välja.

Kas sulle on tehtud ka suurema plaadifirma poolt pakkumisi. Kui lihtne või keeruline on ise oma kulu ja kirjadega plaati välja anda?

Ma arvan, et Eestis saab täitsa hakkama. Eesti pole nii suur riik, et siin millegagi hakkama ei saaks. Olen püüdnud omale ka Ameerikas plaadifirmat leida ja see protsess on väga pikk. Olen USAs välja andnud väga palju house’i singleid, üks lugu on olnud Hed Kandi kogumikul, olen käinud esinemas Miami Music Week festivalil. Viimasel esitasin lugu „Make Me Beautiful“, mille on remiksinud Eric Cooper, kes teinud tööd Anastacia ja Ariana Grandega.

Seal jäädki sa vastuseid ootama. Mul läheks plaadifirma leidmiseks kaks aastat aega, aga ma ei tahaks selle aja niisama oodata ei tea mida. Teen parem ise plaadi ja kasutan selleks oma kontakte USA-s. Kahe aasta jooksul muutun ma ise ka juba nii palju. Kui asi on uus, on mõtet seda promoda, kuid kahe aasta möödudes on sul juba uued helid ja mõtted. Võib-olla hakkan ma kahe aasta pärast hoopis punki laulma! Naerab.

Oma esimese plaadi andsin ma välja Raul Saaremetsa plaadifirma Umblu alt. Olin siis noor artist ja nad toetasid mind – tulid mu juurde, ütlesid, et ma pean salvestama ja andsid vabad käed. Arvan, et see on väga hea algus. Võib-olla poleks ma praegu siin, kus olen, kui mul poleks olnud seda võimalust. Kui oled noor ja ilus, võta vastu kõik pakkumised ja tee sellest midagi lahedat!