ENNE JA PÄRAST FOTOD | Muutumissaates näol olnud tulemärkidest vabanenud Ave: mul on nüüd enesekindlust, et elus edasi pürgida (41)

Ave on muutumissaatesse kandideerinud mitmeid kordi, kuid pole valituks osutunud. „Kandideerisin seekord sõbranna soovitusel uuesti. Kui tuli jaatav vastus, mõtlesin: kas ometi? Kas tõesti nüüd? Kahjuks oma finantsolukord sellist muutust läbi teha ei kannatanud,” tõdeb ta. 

Näol olevate laikude pärast pidi end aastakümneid häbenema

Ave elu suurimaks sooviks, lausa lapsepõlveunistuseks, oli vabaneda tema nägu katvatest tulemärkidest ehk veresoonte malformatsioonidest. Lillakate laikude tõttu oli tal lapsena raske sobituda ja sõpru leida. „Need on kogu elu mind mõjutanud, lapsest saadik. Lapsepõlves kogesin tõrjumist, sest ma olin ju teistsugune. Mind noriti, tõugati ja minust hoiti eemale,” tunnistab Ave. Koolist jooksis Ave nii mitmelgi korral nuttes koju, sest lapsed kutsusid teda lapiliseks ja lehmakeseks.

Suuremaks kasvades asi ei paranenud ja inimeste võõristavaid pilke pidi ta taluma pidevalt. Salaja lootis Ave, et ehk leiab ta siiski inimestelt mõistmist ja tuge. Kuid siiski diskrimineeriti teda just välimuse põhjal, märkamata, mis on naise hinges. „Täiskasvanuna läks kõik täpselt samamoodi. Näiteks, kui hakkasin tööd otsima, vaadati kõigepealt ikka välimust. Ma tundsin end eemaletõugatuna,” räägib naine.

Ave tunnistab, et välimuse tõttu jäid tal saamata mitmed töökohad. „Isegi selles töökohas, kus viimased 13 aastat olen töötanud, oli algul tõrjumist tunda. Rohkem tuli seda klientidelt. Kaastöötajad ja ülemused mu välimusele väga tähelepanu ei pööranud. Nende jaoks oli inimene isiksusena oluline.“

Oma välimuse tõttu ei ole Ave olnud aldis looma ka uusi sõprussuhteid. „Tänapäeva ühiskonnas vaadatakse kõigepealt välimust ja siis alles sisemust ja iseloomujooni,” nendib ta. Ka kallima leidmine on olnud praktiliselt võimatu - madala enesehinnangu tõttu ei uskunud Ave, et ta päriselt kellelegi meeldida võib. Isegi, kui ta endas piisavalt enesekindlust leidis ja kohtingutel käis, olid meesterahvaste reaktsioonid tema suunas suuresti negatiivsed. „Otsest alavääristamist ei olnud, aga nad ütlesid kohe otse ära, et nad ei taha minuga midagi. Ja siis küsisid, et kuidas nad minuga küll väljas käivad.”

Muutumissaade andis enesekindluse, et elu parandada

Ave tõdeb, et muutumisprotsess oli üpriski raske, nii vaimselt kui füüsiliselt. „Eks operatsioonijärgsed paranemised olid keerulised. Laseriga, millega mu nägu raviti, harjusin lõpuks ära, sest seda käisin hästi tihti tegemas. Aga muutumine oli emotsionaalselt raske ja ka kaamera ees esinemine oli keeruline. Üldse see pidev tähelepanu oli koormav. Ma ei olnud harjunud sellega,” tunnistab ta. 

Olenemata keerulisest ja valulikust protsessist, on Ave tulemusega väga rahul. „Mu lastel on väga hea meel ja muidugi pereliikmetele jaoks, kes teadsid, et ma saatesse lähen, oli see ka väga suur rõõm. Nad olid igati mulle väga toeks.”

Ave sõnul seda muret ei ole, et tema kaks tütart teda nüüd pärast suurt välimuse muutust ära ei tunneks. „Tütred olid kogu aeg mu kõrval, nägid muutumist iga päev pealt. Neil oli suur rõõm, et ema unistus täitus lõpuks. Tütred olid väga tänulikud, et naeratus ema näole tagasi tuli,” ütleb Ave heldinult.

Kui nägu katvatest laikudest midagi ka nii-öelda kasu oli, siis seda, et tänu nendele on Avel kogemus, millega ta saab aidata oma kaht tütart – aidata neil mõista teistsuguseid inimesi. „Ma olen suutnud neile olla rohkem toeks, kui neil on näiteks koolis teiste lastega probleeme olnud. Olen osanud anda nõu, kuidas käituda, kui keegi on klassis teistsugune.“

Lisaks suurele muutusele väliselt on Ave läbinud ka sisemise muutuse, mis vaat, et tähtsamgi on. „Kõige suurem muudatus pärast kõike on see, et minu enesekindlus on kõvasti tõusnud ja olen kindlasti oma olemuselt rõõmsam,” kinnitab ta. 

Naise sõnul otsib ta praegu uut tööd ja saab seeläbi oma lastele pakkuda paremat tulevikku. Taastatud eneseusk ja –kindlus on toonud julguse ja tahtmise elus edasi pürgida. Siiski on Avel sõnum ka neile, kes on ilukirurgia peale mõelnud, kuid ühiskonnas valitseva pahameele tõttu sellest loobunud. „Rasvumine ja kaalu kaotamine – nendega saab võidelda ka muudmoodi, kuid tule- ja sünnimärkidega võiks kindlasti ilukirurgi poole pöörduda. Kui inimesele enda juures midagi ei meeldi ja see tõesti elu segab, siis miks mitte? See tõstab enesekindlust ja annab rohkem võimalusi.“