„Eesti laulu“ võitja Victor Crone: muusika ja meditatsioon aitavad pingeid maandada (111)

Kes on see hurmav Rootsi kutt, kes laulab tormist, mis võib hetkega maha murda, ning kes on otsinud kogu elu mõtet, milleks on elu ise, seda käis Õhtuleht uurimas. 

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

Räägi endast lähemalt – kes on Victor Crone?

Olen 26aastane Rootsi noormees. Olen üles kasvanud Stockholmi äärelinnas. Minu vanemad ei ole muusikud, aga minu vanaisa mängis viiulit. Arvan, et huvi muusika vastu sai alguse isast, kes armastab muusikat ja keda võib nimetada melomaaniks. Mäletan lapsepõlvest, kuidas ta keset ööd, kui teised magasid, vinüüle kuulas. 10cc (Inglise rokkbänd 70ndatest – toim.), The Beatles ja teised sellised kõlasid siis. Olin 10 või 12, kui alustasin kitarriõpinguid eraõpetaja juures.

Kas initsiatiiv tuli sinult?

Mind küll huvitas see, aga arvan, et idee tuli ikka emalt-isalt. Mäletan, et selles eas olin hoopis rohkem huvitatud jäähokist. See oli tol perioodil minu peamine hobi – fookus oli seal.

Miks sa hokikepi ühel hetkel nurka viskasid ja selle lõpetasid? Rootsis on see kindlasti väga populaarne spordiala – võiks arvata, et iga teine Rootsi poisiklutt mängib jäähokit ja unistab hokimängija karjäärist ...

Tegelikult tegelesin sellega mõnda aega. Aga kui mul tekkis 18aastaselt võimalus Ameerikasse minna ja albumit salvestada, siis sellel ajal jäi ka jäähokit kuidagi vähemaks. Mängisin veel mõnda aega jäähoki madalamas liigas.

Millal said aru, et sinu elu saab olema seotud muusikaga?

Tegelikult on muusika kogu aeg minu elus olnud. On olnud aegu, kui seda on rohkem, siis jälle vähem. Praegu, „Eesti laulu“ võistluse ajal, on seda loomulikult rohkem. Arvan, et kõik inimesed on mingil moel muusikaga seotud. Ise olen viimasel ajal rohkem tegelenud laulude kirjutamisega – püüan võimalikult palju häid laule paberile panna.

Millal sa laulukirjutamise oskuse endas avastasid? Kas mäletad enda esimest avalikku etteastet?

Esimene esinemine ei olnud midagi head. Naerab. Mäletan, et olin väga närvis. See toimus ühes Rootsi kirikus koos minu kitarriõpetajaga. Aga minu esimene lugu „Lullaby“ (unelaul - ingl. k. - toim) on siiani mul olemas ja meeles. Saatsin end kitarril. Ühes varasemas intervjuus olen rääkinud, et sellel ajal, kui veel jäähokiga tegelesin, läksin alati pärast võistlusi koju muusikat tegema ja püüdsin laule kirjutada. See oli võimalus pingeid välja saada. „Lullaby“ tuli ka kuskil sellel ajal välja. Ma ei mäleta, kuidas ma selle kirjutasin, aga see on minu esimene laul. Olin siis 14aastane. 

Räägi lähemalt enda Ameerika kogemusest.

Nagu eelnevalt mainisin, kirjutasin 14–15aastaselt juba ise muusikat. Sain tuttavaks ühe kohaliku Rootsi muusikuga, kes salvestas minu lood demodeks. Jätkasin kirjutamist ja ühel hetkel sain ootamatu pakkumise ühelt plaadifirmalt ja mind kutsuti Ameerikasse muusikat tegema. Sellel perioodil reisisin palju Rootsi ja USA vahet. Olin Nashville´s, Los Angeleses, New Yorgis. Salvestasin kantrialbumit. Kahjuks ei saanudki see valmis.

Miks?

Ma ei oska öelda. Olin vaid üks osa sellest ärist, aga mingi raha läks kaduma ja... see oli suur asi minu jaoks ja mu süda läks sellest kõigest katki. See kaks aastat, mil albumit tegime, oli küll minu elus väga lõbus aeg, aga ka väga õpetlik: sain näha, kuidas muusikatööstus toimib, ning õppisin ära selle mõtte, et mitte miski siin elus tule niisama ja pole iseenesestmõistetav. Sel ajal tegelesin veel jäähokiga, olin noor. Mingi plaadifirma boss tuleb ja kutsub mind, poisikest, Ameerikasse albumit tegema?! Tagantjärele mõeldes saan aru, et minu muusikukarjäär sai valesti alguse. Et kuhugi jõuda, peaks astuma samm-sammult eesmärgi suunas. Mul ei olnud sellel hetkel kogemusi.

Aga teisalt on see ju hea, et said kohe oma kogemuse kätte ja tead nüüd paremini, kuidas tegutseda?

Tagantjärele kindlasti.

Rootsi on maailmas teada, kui üks kõvemaid popmuusikariike. Kindlasti on seal konkurents muusikute vahel oluliselt suurem, kui meil siin Eestis. Oled mõelnud, et kui Eestis endale nime teed või Eurovisionile pääsed, avanevad suure muusikatööstuse uksed kergemini ja see teeb sind ka kodumaal tuntumaks?

Tegelikult on see juba juhtunud. „Storm“ on Rootsis väga hästi vastu võetud ja seda mängitakse ka sealsetes raadiojaamades. See ei ole olnud minu eesmärk omaette. Kõik sai alguse kaks ja pool aastat tagasi, kui kohtasin Stig Rästat („Storm“ kaasautor - toim.).

Kuidas te tuttavaks saite?

Stig oli Stockholmis laulukirjutamise sessioonil. Kohtusime seal ja tegime koos loo. Saime tuttavaks, vahetasime kontakte ja Stig tegi ettepaneku tulla ka Eestisse. Tol hetkel ei olnud ma veel siin käinud, aga jätsin küllakutse meelde. Tulin Eestisse ja alustasime koostööd. Olen selle aja jooksul umbes 15 korda Eesti ja Rootsi vahet sõitnud. Hetkel elan Tallinnas.

Oleme koos Stigiga kirjutanud lugusid minule ja teistele artistidele. Näiteks Karl-Erik Taukari värskeim singel „Need read“ kirjutasime Stigi, Vallo Kikase ja Fred Kriegeriga. Oleme kirjutanud palju laule enne tänavust „Eesti laulu“ võistluslugu „Storm“. Stig küsis mu käest nii muu seas, kas tahaksin osaleda sellel konkursil. Ma ei teadnud enne, et välismaalased võivad osa võtta, aga olin muidugi nõus. Et miks mitte proovida.

(Victor teadis Rootsi muusikut Anna Sahlini ehk Sahlene'i, aga ei teadnud enne Eestisse tulekut, et rootslanna on Eestit 2002. aastal Eurovisionil esindanud - toim.)

Olen kuulnud, et tegeled spirituaalsete praktikatega nagu meditatsioon ja jooga. Kuidas jõudsid selleni?

Arvan, et olin ühel hetkel punktis, kus ei saanud enam nii lihtsalt edasi minna – liiga palju mõtteid. Pidin end kuidagi maha rahustama.

Miks on tänapäeval nii palju vajadust end „maha rahustada“?

Ma ei oska öelda. Arvan, et see võib olla seotud teiste inimeste tagasiside ja arvamustega. Hakkad liiga palju mõtlema selle peale, milline inimene oled ja nii edasi.

Kas sul ei ole muusikuna ja avaliku elu tegelasena tekkinud paksu nahka ja tugevust?

See ongi üks võimalus end tugevamaks teha. See aitab minul end maha rahustada. Ma ei räägi siinkohal tugevast-nõrgast inimesest. Aga arvan, et teinekord on hea samm tagasi astuda, mõelda asjad enda jaoks läbi ja hingata. Meditatsioon on teatud mõttes nagu tööriist.

Aga minnes nüüd tagasi „Eesti laulu“ juurde – kuidas valmis „Storm“? 

See oli pool aastat tagasi. Olin tulnud Tallinnasse Stigi ja Valloga laule kirjutama. Stigil olid olemas akordid ja mingi algne meloodia. Hakkasime seda juba kirjutama – sõnad tulid päris kiiresti, aga me leidnud sellel hetkel õiget suunda, kuidas mõtet paremini edastada ja panime loo mõneks ajaks kõrvale.

Läksin tagasi kodumaale ja mõned kuud oli „Storm“ ootel. Siis aga leidsime selle õige kursi ja suuna. Nagu mainisin, siis Stig küsis, kas oleksin huvitatud osalema „Eesti laulul“. Arvasime kõik, et see oleks võistlusele sobiv lugu. See oli ka aeg, kui „Eesti laulu“ kandideerimise tähtaeg lähemale tiksus. Stig küsis, kas tahan seda teha. Ütlesin: „Jah!“ Ja nüüd me siin oleme. Naerab.

Seega, „Storm“ ei olnud algselt kirjutatud „Eesti laulu“ võistluse jaoks?

Mõnikord teevad muusikud lugusid teatud eesmärkidel, aga selle loo puhul tahtsime teha lihtsalt väga head laulu.

See on üllatav, kuna lool on olemas nii-öelda Eurovisioni-energia.

Algne versioon oli natuke teine. Sellele, mida inimesed kuulnud on, on palju juurde lisatud.

Kuidas sündisid laulu sõnad?

Loo sõnum on see, et mis iganes ka sinu elus parajasti toimub, sa tuled alati sellest välja – olgu see siis raske suhe, armastus, depressioon. See on kuidagi ilmselge, aga kui oled sellises punktis oma elus, on hea, kui keegi sulle seda meelde tuletab.

Kas saad valgustada, mis hakkab toimuma „Eesti laulu“ poolfinaali laval? Kas „Storm“ tuleb lihtne või on mõni ootamatu üllatus varuks?

Arvan, et see on segu kõigest. On valgust, on taustalauljad. Stig laulab samuti. Kõik detailid on praegu paika panemisel. Tulevad mõned tõeliselt lahedad asjad... ma ei tahaks üllatust ära rikkuda, aga usun, et inimestele meeldib. Kavatseme väga kõvasti töötada selle nimel, et see toimiks. Saan öelda, et see on midagi sellist nagu „nüüd ja enne“.

Meenuta oma esimest külastust Tallinnasse – millised olid sinu teadmised Eestist?

Teadsin, et 15.-16. sajandi kõige kõrgem hoone, Oleviste kirik, asub Tallinnas ja teadsin Skype´i. Ja loomulikult laevaliiklust Tallinna-Stockholmi vahel. Aga mitte oluliselt rohkem.

Kas sul oli mingi arvamus sellest, milline on elu siin, Eestis?

Olin päris vaimustunud, kui esimest korda siia tulin. Kuna Tallinna vanalinn sarnaneb Stockholmi Gamla stan´iga, tundsin end siin päris koduselt. Olin siiralt üllatunud kui ilus siin on. Olen olnud ainult Tallinnas. Siinsed kohvikud ja restoranid – mulle tõesti meeldivad need.

Mida tähendab „Eesti laulu“ osalemine sinu jaoks?

See on eelkõige rõõm. Nagu ütlesin, tuli kõik väga loomulikult – Stig lihtsalt küsis, kas tahaksin osaleda. Näen seda, kui võimalust midagi ägedat teha.

Mis sa arvad, kui keeruline või kerge on sinul kui rootslasel esindada Eestit Eurovisionil?

Ma ei tea, aga tunnen, et eestlased on Rootsi ja rootslaste osas kuidagi avatud. Tundub, et teile meeldib Rootsi. Naerab.

Sest Rootsit võib muusika mõttes usaldada...

Olen saanud vaid positiivset tagasisidet. Kõik on olnud minu suhtes väga sõbralikud. Ja ma olen tõesti õnnelik, et saan sellest osa! Peale selle, et see on väga hea kogemus ja lugu on saanud tähelepanu nii Eestis kui mu kodumaal, tundub, et seda on märgatud ka mujalgi. Olen tänulik selle võimaluse eest.

See on vist üleliigne küsimus, aga kas Eurovision on jätkuvalt Rootsis populaarne?

Eestis on kaks võistlust – poolfinaal ja finaal. Rootsis on neid, lisaks poolfinaalile ja finaalile, viis või kuus. See on siiani Rootsis tõeliselt mastaapne võistlus. Ja minu kodumaal on vist midagi sarnast nagu Eestis: olen kuulnud, kuidas inimesed ütlevad, et nemad ei vaata seda, aga tegelikult ikkagi vaatavad. Naerab. Arvan, et see on suurepärane võimalus artistil end näidata. 

Mis saab pärast „Eesti laulu“? Kas sul on plaan tagasi kodumaale minna ja seal enda muusikakarjääriga edasi toimetada?

Loodetavasti jään mõneks ajaks siia, Eestisse. Stigiga on jutuks tulnud kontserdid suvel. Vara veel spekuleerida. Me ei tea, mis edasi saab, võib-olla ei õnnestu...

Samas, tänapäeval ei loe, kus maakera osas sa viibid. Kas Rootsis, Eestis, Soomes või Aasias, muusika on kättesaadav kõikjal.

Rootsi ja Eesti asuvad ka nii lähedal. On nii lihtne reisida siit Rootsi – lennukiga 45 minutit.

Kus sa oled praegusel hetkel muusikuna ja kus tahaksid olla 5 aasta pärast?

Loodetavasti viie aasta pärast olen avaldanud mõned albumid. Hetkel ei ole minu hingekirjas ühtegi albumit.

Millised olid sinu uusaastalubadused?

Lõpetasin mokatubaka tarbimise. Olin väsinud sellest, et sõltun millestki. Alguses oli kogu aeg mõte, et kas pean selle endaga kaasa võtma. Olin pisut tujukas, aga nüüd on juba hästi. Ma ei soovita seda kellelegi.

Kuidas on eestlastega töötada? 

Tegelikult teen ma koostööd mitme Eesti artistiga. Ansambliga Traffic, Karl-Erik Taukariga. See on kuidagi lihtne. Kõik on sõbralikud ja ma ei näe, et rahvus midagi määrab. Loeb see, kuidas inimesed muusikat tunnetavad. Siin aga kõik toimib. Seepärast ma kaks ja pool aastat tagasi Stigiga tuttavaks saingi. See on elu – mõne inimesega saad kontakti, teisega mitte. Vallo ja Fred on lihtsalt nii professionaalsed ja head lugude kirjutajad.

Mida arvad teistest „Eesti laulu“ võistluslugudest?

Päris mitmed lood on väga head. Mulle endale meeldib Inger tema hääletämbri pärast ja Emily J ning Sandra. Häid lugusid on. Mul on üldse tunne, et eestlased peaksid olema uhkemad, sest siin tehakse nii palju head muusikat! Eestlased on muidu väga avatud, kui nendega jutule saad – kerge on rääkida.