KAPIST VÄLJAS: Inga Tislar tunnistab, et ei julgenud kuni 14. eluaastani öelda, et tahab lauljaks saada, kuigi see soov oli tal juba päris pisikesest peale. Nüüdseks on naine nii-öelda kapist väljas ning hakkas bändi La La Ladies kõrvalt tegema ka sooloprojekti. Foto: Liina Notta
Üritused
19. jaanuar 2019, 08:00

„Eesti laulu“ poolfinalist Inga: oma esimesel avalikul esinemisel laulsin Heraklese T-särgis ja liivaste juustega laulu emast ja isast

„Ilmselt on mu muusika niivõrd isiklik ja ma ei ole veel sellisel tasemel muusikakirjutaja, et suudaksin kellelegi teisele lugusid kirjutada. Isegi mitte meie bändile. Bändil on ikka mingi kontseptsioon ja peaksin mõtlema, kas see ikka sobib,“ räägib soololauljana „Eesti laulu“ poolfinaali pääsenud lauljatar Inga Tislar (22), keda oleme muidu harjunud nägema laval tüdrukutebändiga La La Ladies. Inga ja duo Lumevärv võistlevad looga „Milline päev“.

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

 

Vahetult „Eesti laulu“ suutsid sa oma jala välja väänata ja lonkad nüüd ringi. Mis juhtus?

Käisime La La Ladiesega Austraalias esinemas. Ühel päeval jalutasin sõpradega Sydney lähistel rahvuspargis. Kõige iroonilisem on see, et õnnetuse hetkel ma vaatasin just oma jalge ette. Kõndisime metsarajal, mis oli kaldus ja kivine. Astusin valesti ja väänasin jala välja. Valu võttis ikka silme eest mustaks. Õnneks olin ma sõpradega, mitte üksi. Olime keset metsa, auto oli kaugele pargitud. Tagasi liikudes pool teed ma sain ise liikuda, pool teed kandis sõber mind seljas.

Autoga sõites sain aru, et ma ei saa üldse jalale toetuda ega kõndida. Läksime EMOsse, arst vaatas mind üle ja ütles, et on võimalus, et jalas on väike murd. Ma mõtlesin kohe, et sõitke seenele ja kujutasin juba ette, kuidas ma „Eesti laulu“ laval toolis istun. Õnneks murdu polnud. Mul oli hästi lahe arst, kes hüüdis: „Good news! No broken bones!“(Head uudised! Murtud luid pole! – ingl. k). Nüüd ravin jalga, füsioterapeut näitas harjutused ka ette.

Alguses oli sul jalg ikka väga palliks paistetanud. Kuidas praegu on?

Paistetust enam pole, aga jalalaba on üsna sinine ja värviline. Kannan ortoosi ja lonkan, mu liikumistempo on praegu päris aeglane. Selle libedaga on veel eriti hirmus. Kõnnin praegu minimaalselt ja üritan igal pool autoga ukse ette saada. Me ei saa ju bändiga esinemisi ka ära jätta ja nii ma siis tammun laval jalalt jalale.

Kui me Austraaliast tagasi lendasime, läks jalg jälle paiste. Siis normaliseerus natuke, kuid tegin esimeste esinemistega Eestis ikka natuke liiga. Nüüd üritan olla hästi tark ja ettevaatlik. „Eesti laulul“ pidi mu esituses olema ka koreograafia. Loos on instrumentaalosa ja tahtsin seal teha house-tantsu, aga ma ei tea praegu üldse, kuidas see ära lahendada ja kui palju ma olen võimeline tegema. Ja ei ole ju nii, et lähed lihtsalt 2. veebruaril lavale, selleks on vaja proove teha. Ideaalis peaksime järgmisel nädalal alustama, aga vaatame, kuidas saab. Lasen praegu jalal puhata.

Kuidas sa muusikaga tegelema hakkasid?

Eks see ikka lapsepõlvest algab. Ema ütles kogu aeg, et ma enne laulsin, kui rääkisin. Ma tõesti tahtsin juba lapsest peale lauljaks saada. Mäletan, et olin umbes 4-5aastane, kui puhkasime perega Narva-Jõesuul. Tulime rannast, olin ujumas käinud, juuksed olid niisked ja liivased. Nägime, et seal toimub mingi Vene laste kontsert – kõik olid kenasti sätitud, uhked kleidid ja soengud. Ma ütlesin isale, et tahan ka laulma minna. Isa käiski küsimas, äkki nad laseks mul ühe laulu laulda. Ei lastud. Ma ei jätnud isa rahule ka, ta läks poodi, ostis šampuse ja kommikarbi ja palus uuesti. Neil polnud muud valikut. Lõpuks ma siis laulsin seal, Heraklese T-särk seljas, ise räsitud, aga ma olin hästi õnnelik, et lavale sain. Mikrofon anti kätte ja laulsin ilma fonogrammita laulu emast ja isast.

Kas oled ka muusikakoolis käinud?

Jaa, lõpetasin klaveri eriala. Ma ei läinud muusikakooli seepärast, et vanemad oleksid sundinud. Ma tahtsingi lauljaks saada ja teadsin juba väiksena, et mul on kuhugi jõudmiseks vaja ka baasharidust. Nooremana, eriti puberteedieas, ei julgenud ma öelda, et minust saab tulevikus laulja. Hoidsin seda pikalt enda sees, aga 14aastaselt tulin nii-öelda kapist välja. Muusikakooli 5. klassis tuli mul korra ka murdepunkt, paljud jätsid pooleli. Mul oli ka raske, kuid mind hoidiski seal eesmärk, kuhu ma tahan jõuda.

KAPIST VÄLJAS: Inga Tislar tunnistab, et ei julgenud kuni 14. eluaastani öelda, et tahab lauljaks saada, kuigi see soov oli tal juba päris pisikesest peale. Nüüdseks on naine nii-öelda kapist väljas ning hakkas bändi La La Ladies kõrvalt tegema ka sooloprojekti. Foto: Liina Notta

Sa oled ka Otsa-koolis õppinud.

Jah. Pärast muusikakooli lõpetamist käisin ma aasta WAF-koolis ja sain sealt muusikategemiseks väga suure tõuke. Olen õpetaja Maikenile ja sellele koolile väga tänulik – arenesin seal hüppeliselt ja sain teada, milleks ma üldse võimeline olen. Minu enesekindlus kasvas. Keskkooli ajal läksin Otsa-kooli eelõppesse ja pärast Prantsuse lütseumis keskkooli lõpetamist astusin pop-džässlaulu põhiõppesse. Lõpetasin selle eelmise aasta kevadel.

Me teame sind rohkem ansamblist La La Ladies. Kuidas juhtus nii, et sa alles nüüd sooloartistina välja tulid, mitte varem?

Olen midagi ikka varem ka kirjutanud, aga seni rohkem enda jaoks. Otsa-kooli lõpueksamil tuleb teha 30minutiline kontsert. Sa ei pea seda tegema enda muusikaga, vaid pead end lihtsalt tõestama. Ma tahtsin selle kokku panna oma lugudest. Miks ma seda varem pole teinud? Ju pole olnud õige aeg. Koolis õppides ma ikkagi arenesin veel. Pärast kooli lõpetamist tekkis mul vaba aega, mida sain endasse investeerida ja panustada, sain rohkem iseendaga tegeleda. Lasin novembris välja oma esimese singli „Bad“ ja nüüd pakuti mulle „Eesti laulul“ osalemiseks lugu. Ajastus on väga hea ja olen väga elevil, et mis edasi saab.

Millised lood su lõpueksamil kõlasid?

Eksamil oli mul neli lugu. Need on üsna erinevad ja näitavad, et minus elab väga mitu erinevat muusikastiili. Mul on raske end kategoriseerida, kuigi seda tuleb teha. Kaks lugu esitasin keelpillikvartetiga, üks lugu oli rütmikam ja neljas lugu, millest sai ka minu esimene soolosingel „Bad“, oli soul. Kindlasti tahan ma ka ülejäänud lood ära salvestada ja välja lasta.

Kuidas bändi tüdrukud sinu soolokarjääri uudise vastu võtsid? Kas laialiminek oli ka õhus?

Üks projekt ei sega teist, La La Ladies kindlasti laiali ei lähe. Nad on alati mind toetanud ja oodanud, millal ma hakkan ka oma asja tegema. Kui võib arvata, et tüdrukutebändis on kadedus ja konkurents, siis meil seda ei ole. Ehk seepärast, et oleme inimestena erinevad ja meil on ka erinevad huvid. Või me oleme lihtsalt nii normaalsed. Naerab. Kui ma annan üksi kontserte, käivad nad alati kuulamas. Oleme sõbrad, mitte lihtsalt bändikaaslased. See hoiabki meid ilmselt siiani koos.

La La Ladies Foto: Mardo Männimägi

Miks tahab aga üks bändiliige soolot teha?

Ilmselt see muusika, mida ma kirjutan, on nii isiklik ja ma ei ole veel sellisel tasemel muusikakirjutaja, et suudaksin kellelegi teisele kirjutada. Isegi mitte meie bändile. Bändil on ikka mingi kontseptsioon ja peaksin mõtlema, kas see ikka sobib. Tunnen, et suudan seda, mida loon, ise kõige paremini esitada ja sellega suhestuda.

Aastal 2016 osalesid sa bändiga „Eesti laulul“. Kas tunned, et sul on esimest korda võistlejate ees ka teatav eelis?

Mitte seepärast, et olen „Eesti laulul“ osalenud. Kui ma bändi sattusin, olin 19aastane ja just keskkooli lõpetanud. Hakkasin bändi tegema kahe koiotiga, kes aitasid mul üldse areneda! Sain kahe turvamehe saatel muusikaärisse ja –maailma sisse imbuda. Kõik need esinemised ja intervjuud… ma polnud kunagi üksi.

Näen neid noori, kes on praegu keskkoolis või alles kooli lõpetanud ja kellel pole kogemust. Kui ma oleks praegu keskkoolist võistlusele tulnud, siis ma oleks üle närvitsenud, hirmust ilmselt püksi pissinud ja mitte sõnagi suust saanud! Jumal tänatud, et mul on kolm aastat kogemust ja ma suudan ajakirjanikule vastata, ka siis, kui on vaja kiireid vastuseid anda. Praegu räägin sinuga siin vabalt, aga kolm aastat tagasi poleks ma ilmselt suutnud midagi vastata. Muigab.

Sinu loo autoriteks on Kermo Hert, Margus Piik ja Jana Hallas. Kuidas selline seltskond kokku sai?

Kermo ja Margus panid kokku uue duo Lumevärv. Nad teevad eestikeelset pop-house muusikat. Ma ei kuulu tegelikult nende koosseisu, seetõttu on meie nimi „Eesti laulul“ ka Inga feat. Lumevärv. Nad pakkusid mulle laulda oma esimest lugu. Kermo võttis minuga ühendust ja saatis loo. Ma mõtlesin, et okei, proovime. Tal olid ingliskeelsed sõnad olemas, aga oli vaja eestikeelseid. Siis tuli Jana ja kirjutas üsna kähku sõnad.

Kas Kermo on ka öelnud, miks just sinu valis?

Talle soovitas mind minu sugulane Tõnu Tislar, kes on ka DJ, nagu Kermogi. Ma ei ole tegelikult Tõnuga üldse palju kokku puutunud ja seega on eriti tore, et ta mind soovitas. Tutvusime eelmisel aastal klubi Amigo sünnipäeval.

Millest see lugu räägib?

Armastusest ja selle heast poolest. Mälestustest ja müstikast, mis armastusel olemas on.

Kas sa oma esiksingli „Bad“ ka võistlusele esitasid või polnud plaanis?

Ei esitanud ja polnud plaanis. Reglemendis on kirjas, et lugu ei tohi olla kõlanud enne eelmise aasta detsembrit ja ma olin seda juba oma lõpueksamil esitanud. Lisaks oli see lugu pikem kui kolm minutit ja oleks olnud raske seda etteantud aega pressida.

Aga mõtlesid ehk, et kirjutaks ise spetsiaalselt loo?

Mõtlesin. Ja ma väga tahtsin ka. Pean tunnistama, et tegin seal apsaka. Ma vaatasin kuupäevi täiesti valesti ja arvasin, et mul on veel kuu aega. Siis jäingi kõigist asjadest maha. Enne tähtaega mõtlesin, et teeks ruttu midagi, aga siis oli see juba võimatu, sest kõik tegijad ja tehnikud olid juba hõivatud. Sain aru, et see on läinud rong.

Plaanid ehk tulevikus seda teha?

Eks ikka, kus ma pääsen. Iga muusik ilmselt mõtleb, et peaks sinna loo saatma. „Eesti laul“ on tõesti hea väljund ja võimalus ennast näidata.

Kus sa olid, kui edasipääsust kuulsid?

Naerab. Ma sain ka sellest täiesti valesti aru, millal lood välja öeldakse. Ma ei tea, kust ma neid kuupäevi võtsin! Olin kaaslasega Londonis, läksime sinna ühele kontserdile ja käisime enne seda söömas. Sõbranna helistas ja õnnitles mind. Ma olin vait, ei saanud aru, miks ta õnne soovib. Mõtlesin, et ta ju peaks teadma, millal mul sünnipäev on. Ma ei osanud midagi öelda ja siis ta küsis, et ma vist ei saa aru, miks ta helistab. Ja tema ütleski, et ma pääsesin edasi. Mul oli viis sekundit selline tunne, et süda käis saapasääres ära. Siis ma hakkasin kohe küsima, et kuidas ta teab ja kas ta sai kuskilt mingit siseinfot. Kui kõne lõppes, ei läinud toit enam eriti alla ja olin terve õhtu mõtetega kuskil mujal. Ikka äge tunne oli ja eriti see, et see oli minu jaoks totaalne üllatus. Kui ma oleks teadnud, et sel päeval välja öeldakse, siis oleks ikka oodanud ja lootnud, aga see tuli pauhti! otse pähe.

Kuidas oma konkurente hindad?

Ma ei vaata inimesi konkurentidena, vaatan lugusid. Minu arvates on see ikka laulukonkurss. Kui lood eelmisel aastal välja tulid, vaatasin kohe, et „La forza“ on see üks ja ainus. Seekord pole mul õrna aimu ka, kes võiks võita. Olen ise lugude ja vokaali suhtes üsna valiv ja ütlen ausalt, et mulle meeldib praktiliselt iga selleaastane lugu. Seetõttu ei ole mul mingit suurt konkurentsi või kadeduse tunnet, ma tõesti elan kõigile kaasa. Kui meil oli osalejatega esimene kokkusaamine, oli ka väga lahe olemine. Oleksime nagu kõik koos noortelaagris, kus saad üksteisega tuttavaks. Bändiga osalemise ajast ma sellist asja ei mäleta. Väga äge, ma olen tõesti elevil.

Kuidas sulle meeldivad uued reeglid, näiteks see, et poolfinaalid otse on?

See on isegi ausam ja annab kõigile võrdsed võimalused. Sul ongi üks šanss, kus paned kõik kohe mängu. Sa annad endast kõik kas praegu või mitte kunagi.