Saara Kadak "Lõbus perekond" võtetelFoto: Erki Pärnaku
Film
14. jaanuar 2019, 17:43

ARVUSTUS | „Lõbus perekond” pani kõva põntsu Eesti filmidele – seda kõige halvemas mõttes (22)

Mulle meeldib Saara Kadak ja mulle meeldivad Mattias Naan ja Tigran Gevorkjan. Viimast nägin ma esimest korda, kui „püstijala komöödia” kogus Eestis alles populaarsust Rotermannis asunud klubis Protest. Aga see selleks. Igaljuhul mõtlesin, et kui filmis on Naan ja Tigran, siis see peab hea naljakas olema. Nii rängalt pole ma oma elus veel eksinud.

Esimesed kümme minutit istusin pimedas saalis, saamata aru, mida ma vaatan. Mingid lepingud, raha, segane karjumine armeenia keeles – pilt ja kaadrid vahetusid nii kiiresti ja selgitusteta, et raske oli sisu mõista. Subtiitrid olid kolmes keeles, nii et ka eesti keelsete ära tundmine võttis üksjagu aega. Ja kõik ekraanil toimuv meenutas rohkem mõnda Türgi seebikat kui normaalset filmi.

Just seebika sisu kogu film meenutaski. Kõik kaadrid oli kokku pandud nii, et pilt ees hüples, oli ebaloogiline ning närviline. Lisaks täiesti kohutav näitlejatöö ja see õõvastav inglise keel, mida rääkisid nii eestlased kui ka armeenlased. See oli lihtsalt KOHUTAV. Üldiselt arvan, et eestlasi ei tohiks panna filmides inglise keelt purssima, sest see ei kannata mitte mingit kriitikat ja on kõrvale valus kuulata. Saara Kadak sai sellega küll „okeilt” hakkama, kuid see ei rahuldanud minu kui filmivaataja ootusi.

See, et sisu oli nii ajuvaba ja tobe, on juba omaette teema. Seda sain ju ometi eelnevalt kodus lugeda, kuid et see nii pöörane ja totter on, ei osanud ma eales uneski arvata. Jah, see oli film ja päris eluga ei ole seal midagi tegemist, kuid see oli nii ebarealistlik, et seda oli keeruline vaadata.

Tabasin end vähemalt kolmel korral mõttelt, et jalutan lihtsalt saalist välja, ent lootsin koguaeg, et ehk kogu lugu siiski paraneb. Ja paraneski, nii umbes täpselt neljal korral, kui ekraanile ilmusid Naan ja Gevorkjan, kes teavad, kuidas nalja teha, ja kelle omavaheline lavaline keemia on lihtsalt nii suurepärane, et raske on mitte naerda.

Film muutus vaadatavaks viimasel kümnel minutil, kui kogu lugu lahenema hakkas. Selleks hetkeks olin ma kannatanud tunni ja kakskümmend seitse minutit.

Aga millest film siis rääkis? Lühidalt – üks armeenia perekond teeb veini, mida Eestis maha tehakse, ja nii saadetakse perepoeg Artur Eestisse, et jõuga asju klaarida. Arturi tee ristub ettekandja Ingridiga (keda kehastabki Saara Kadak) ja siis see „lustakas” lugu kulgema hakkab. Palju sekeldusi ja vähe loogilisi käike.

Kuidas saab üks kinolinale jõudnud film, kus teevad kaasa tegelikult Eesti mõistes suured nimed, olla nii amatöörlik ja halb, seda ma ei tea. Aga vaadata ei soovita ma seda küll kellelgi, väljaarvatud juhul, kui inimene on tõesti raha peale vihane.