Sandra Nurmsalu taas „Eesti laulul“: kindlasti on suur väljakutse seda tralli kaheksakuuse beebi kõrvalt kaasa teha, aga mu pere on väga toetav (11)

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

Sa võitsid 10 aastat tagasi Urban Symphony’ga esimese „Eesti laulu“ võistluse. Mida sellest ajast – ettevalmistustest, võistlusest endast ja finaalist – mäletad?

Oli ilus kogemus. Mäletan üsna eredalt kogu protsessi laulu valmistamise esimestest nootidest kuni võiduhetkeni välja. Loo demol oli alguses näiteks ainult esmane põhi ja meloodia, teksti veel mitte – siis laulsin kogu loo numbritega sisse. Naerab. See oli väga koomiline, ent andis juba aimu vokaali ja muusika omavahelisest kõlast ja õhustikust, mis hakkab juhtuma. Selle peale oli hea edasi ehitada.

Me saime tegelikult kümne osaleja hulka ainult seetõttu, et keegi sai disklahvi (toona diskvalifitseeriti võistluselt reeglite rikkumise tõttu ansambel Popidiot – toim.). Meie olime 11. kohal. Aastal 2009 võistleski ainult 10 osalejat. Seega, vaata, kuidas võivad väikesed asjad elus nii palju otsustada. Kes teab, milline oleks minu lauljatee täna, kui poleks olnud Sven Lõhmust või võimalust pääseda „Eesti laulule“ ühe osaleja disklahvi tõttu.

Kui meid kümne sekka välja hõigati, tundsin, et peame tegema ekstra hea asja, kohe kõige kiuste. Andsime endast absoluutselt maksimumi! Minu kui alles alustava artisti, jaoks oli see esimene nii suur ettevõtmine. Kõik oli uus ja huvitav, tohutu tahe kandis mind edasi. Õppida oli palju-palju.

Saite superfinaalis 82% häältest, mis on läbi aegade kõige suurema edumaaga võit. Kas mõtled ka vahel sellele, et olete teinud ajalugu?

See tekitab vaid aukartust publiku ees ja loomulikult tohutu tänutunne!

Samal aastal esindasite Eestit Moskvas Eurovisionil. Meenuta natuke võistluse möllu, kuidas oli?

Möll oli vägev, mastaapne ja kindlasti oli see kõige suurem lava ja publik, kus mina olen oma elus esinenud. Korraldus oli laitmatu, turvanõuded olid laes. Mäletan, et meil ei lastud ansambli vioolamängija Mann Helsteiniga Moskva kesklinna ekskursioonilt iseseisvalt tagasi hotelli minna. Meil kästi istuda miilitsaautosse ja meid sõidutati vilkuritega, vastassuunavööndis, mööda peatänavat 90 kilomeetrit tunnis kiirusega läbi linna otse hotelli peaukse ette.

See sõit jääb eluks ajaks meelde! Miilits kasutas kõiki oma ametieeliseid liikluses manööverdamisel.. See tähendas kiirusepiirangute eiramist, üle joonte sõitmist, vastassuunas sõideti, nii, et vastutulijad seisma jäid ja kõrvale tõmbusid. Brrr! Vaatasime tol hetkel Manniga autos teineteisele otsa ja palvetasime, et ellu jääksime. Naerab. Hotelli jõudes suutsime juba olukorra üle naerda ka.

Laval olles tundsin ma tohutut inimeste poolehoidu. Ja muidugi see vastutus… sellele ei tohi üleliia mõelda, sest sa ei hooma tähelepanu mastaapsust. Õppisin Eurovisionil palju ja sain lahti oma lavanärvist. Olulisim õppetund, mis ma sain, oli see, et alati ja igal pool tuleb jääda iseendaks.

Te saite 6. koha, olles sellega üks edukamaid Eesti artiste Eurovisionil. Kas mäletad, kuidas ise end tundsite? Kas olite uhked või mõtlesite, et oleks võinud veel kõrgema koha saada?

See oli sürreaalne! Kui punkte loeti… ma mõtlesin kogu aeg, kas noodid olid ikka piisavalt puhtad, kas emotsioon oli õige, kuidas küll see lõpptulemus välja tuli. Hääletuse ajal ei olnud me ise ju veel esitust järele saanud vaadata ega analüüsida. Kui punkte anti, tundsin, et vist sai kõik tehtud nii, nagu vaja. Punktide jagamine on muidugi omaette väga huvitav teema. Tulemus on ennustamatu ja kunagi ei tea, missugune esitus parasjagu inimesi kõnetab.

Urban Symphony ei tegutse juba enam ammu. Miks?

Eks meil läks veidi keeruliseks – kolm ansambli liiget said suhteliselt riburada pidi esimest korda emaks. Enne sedagi olid igaühel koolid, projektid, tööd ja orkestrid. Klapitamine oleks veelgi keerukam olnud. Praegu oleks meil Urban Symphony koosseisu peale kokku 9 väikest last! Silvial (Silvia Ilves oli pärast Johanna Mängeli lahkumist bändis – toim.) neli, Mannil (Mann Helstein – toim.) kaks ja minul kolm.

Ma tahaks näha logistikat, kuidas see ansambel tööle panna. Naerab. Pole ju mingi saladus, et väikeste laste emadel on kordades keerulisem lapse kõrvalt tööd teha kui isadel. Loodus on nii seadnud ja me ei kurda, kaugel sellest. Praegu on lihtsalt selline imeline eluperiood. Samuti ei välista ma, et kui tuleb ühel heal päeval tahtmine uuesti kokku tulla, siis see ka juhtub.

Sel aastal oled sa „Eesti laulul“ kolmandat korda. Teist korda olid viis aastat pärast esimest ja nüüd on samuti eelmisest korrast viis aastat möödas. Kas see on kogemata nii läinud või on numbril 5 sinu elus ka mingi tähendus? Kas usud numbrimaagiasse?

Sul on õigus, on jah viieaastased vahed. Ma teadlikult numbrimaagiat ei uuri ega selle järgi ela, kuid pean ütlema, et olen oma elus näinud küll konkreetselt numbrilisi märke. Näiteks iga kord umbes aasta enne oma laste sündimisi. Mäletan, et kui olime 2009. aastal Urban Symphony’ga suvetuuril, olin juba kergelt hullumas, sest nägin igal pool numbreid, kuhu ma ka ei vaadanud. Tegin veel tüdrukutele lavalt maha tulles nalja, et kindlasti kui ma lava taga telefoni vaatan, on seal jälle mingi kombinatsioon. Ja oligi!

Kodus, autos, igal pool nägin ma pidevalt kombinatsioone 16.16, 22.22, 13.31 ja nii edasi. Paari kuu pärast sain teada, et ootan oma esimest last. Kolm korda on mul olnud nii, et hakkan nägema numbreid ja aasta pärast on laps rinnal. Naerab. Olen neid hakanud tähele panema ka veel paari suurema ilusa muutuse eel. Praeguseks olen ka umbes nädal aega numbreid märganud. Saab näha, mida see seekord tähendab.

Kuidas oled sa inimese ja muusikuna selle 10 aastaga muutunud? 

Väga palju. Enesekindlamaks, teadlikumaks, andvamaks, rahulikumaks. Said ju nii avalik muusikutee kui ka emadus mu elus suhteliselt ühel ajal alguse. 

Miks sa sel aastal taas osaleda otsustasid?

„Soovide puu“ laulu tõttu. Selles on nii palju, et ma lihtsalt pean seda jagama! On küll suur väljakutse seda tralli beebi kõrvalt kaasa teha (30. aprillil sündis Sandral kolmas laps, poeg Tristan Ekke – toim.) olles ise magamata. Magamatus on omakorda häälele suur proovikivi. Kuna mul on aga toetav pere, kes on valmis oma suure panuse andma, julgesin niisuguse mastaabi ja koormusega töötamisele oma jah-sõna öelda. Olen oma perele selle võimaluse eest tohutult tänulik!

Tänavune võistluslugu „Soovide puu“ ei ole esimene, mille koos Priit Pajusaarega teinud oled. Kuidas te teineteist muusikalises mõttes leidsite?

Ma rääkisin Aapo Ilvesele paar aastat tagasi, et selline väike mõte on. Tema julgustas mind Priiduga ühendust võtma ja ütles, et Priit ei hammusta. Muigab. Ma pelgasin küll veidi, sest kartsin ära ütlemist. Aga võtsin julguse kokku ja kirjutasin Priidule. Saime kokku ja meie koosloomine saigi alguse. Aapo omakorda kirjutas nüüd kogu selle loo lauluteksti sisse. „Soovide puul on juba õisi, teatab tuul.“ Nii ongi.

Laulan publikule täpselt sellest julgusest tegutseda, mida tundsin ise paar aastat tagasi Priidule kirjutades ja mille najalt olen varemgi oma elus suuri otsuseid teinud. Julgusest unistada ja tegutseda. Hõbekandikul keegi sulle miskit ette ei too. Küll aga võib elu kandma hakata, kui otsustad seda teed käia, tunnetad juba täitunud unistust, ning tegutsed.

Esimene mälestus Priit Pajusaarest heliloojana saadab sind tegelikult juba ajast, kui olid väga noor?

Mäletan üht hetke, kui olin 12aastane – varateismeline, esimesed hingevalud olid lainetena üle käinud. See oli jõulude ajal. Jõuluvana kingikotis oli mulle Evelin Samueli esimene täispikk album, mis oli sündinud koostöös Priit Pajusaarega. Kuulasin seda plaati aina uuesti. See muusika kandis ja lennutas kuhugi kõrgustesse. Väga eriline helikeel ja produktsioon. Ja kui kaunid loodusfotod olid kaasas!

Albumil oli ka laul „The Fields of Alia“. „Kuulasin seda ikka uuesti ja uuesti. See puges sügavale hinge ja mängis mul päevi või isegi nädalaid järjest. Maailmavalu vastu mõjus see väga teraapiliselt ja aitas sel ajal nagu võluväel. Mäletan neist õhtutest mõtet: tahaksin tulevikus lauljana just sellise kõlapildiga muusikat esitada! Samuti mõtlesin, et küll oleks lahe teha üks lugu koos Priit Pajusaarega.

2005. aastal esitasin ma saates „Kaks takti ette“ Henry Laksi lugu „Tule kui leebe tuul“. Siis oli Priit juhtumisi ka žüriis. Ma täpselt ei mäleta, mida ta ütles, aga see oli midagi neutraalset, pigem positiivset, mis andis julgust. Aeg läks edasi, algas koostöö Sven Lõhmusega. Kui see meil mõned aastad tagasi läbi sai, vaagisin, kellega ja mida edasi teha. Siis äkki meenuski see hetk ajast, kui olin 12aastane ja soovisin teha loo koos Priit Pajusaarega.

Kuidas sündis „Soovide puu“?

Arvan, et see laul oli õhus ja ootas oma õiget hetke. Priit püüdis selle kinni ja valas muusikasse. Tundsime selle loo sõnumiosa ka väga sarnaselt – lootused, unistused. Aapo tundus olevat just õige inimene, kes selle teksti asetaks. Ja nii ta tuligi.

Mida soovimine sinu enda elus üldisemalt on tähendanud?

On igasuguseid asju soovitud ja ma tunnen, et olen väga õnnelik ning hoitud inimene. Palju ilusaid ja olulisi soove on täitunud ja see on imeline tunne! Olen tänulik ja loodan, et oskan seda omakorda tagasi anda.

Eks me kõik hakkame juba väikese lapsena midagi soovima. Näen seda praegu eriti selgelt oma kolmest lapsest noorima, kaheksakuuse poja pealt – kuidas ta maailma uudistab ja avastab. Tal on suur soov ja tahe kõndima hakata ja kuigi sinna on veel paar kuud aega, teab ta täpselt, mismoodi ja millises järjekorras oma keha selleks ise treenida. 

Mingid soovid-mustrid on igas inimeses sügaval sees juba olemas. Lapsele tuleb võimaldada õige keskkond, et ta saaks rahulikult tegelda sellega, mis talle sisse on kodeeritud – loo ainult keskkond ja lase tal turvaliselt omas tempos kasvada. Soovimine on iga inimese pärisosa ning viib edasi, toob mõtteid ja unistusi.

Mida saab inimene teha oma soovide täitumiseks?

Sinu unistused saavad tõeks ainult siis, kui sa julged oma soovile järgneda, nagu on ka „Soovide puu“ loos kirjas. Ma olen kogenud, et tähtis on tunnetada, et su soov on juba siin ja hetkel täitunud. Hoida seda ehedat tunnet ja teadmist elus. Ja mitte pelgalt tahtmist, et ma tahan, aga vist ei saa selle ja tolle tõttu, vaid just teadmist, et see on juba olemas. Siin on oluline vahe.

Mõnikord aga juhtub ka nii, et soov on küll olemas, kuid ajastus ei ole õige. Siis olen kogenud, et vaja on kannatlikkust ja usaldust, et küll õige hetk saabub, ja see hetk siis ära tunda. Mul on olnud elus ka hetki, kui loodad või unistad, aga samas on kuklas ka pisike hirm, et mis saab, kui asjad ei lähe päris nii, nagu lootsin. Hirmule silma vaadates on see aga hoopis ära kadunud.

Vahel mõtlen ka, et miks elatakse ühte elu, kui kuklas on hoopis teised soovid. Muidugi on elud ja olukorrad väga erinevad, aga võib-olla tuleks mingil hetkel mugavustsoonist, harjumustest välja tulla? See võib küll elukorralduse mõneks ajaks paigast lüüa, aga kui anda suurele unistusele võimalus, võib selle peale luua väga erilise elu. Olen seda ise kogenud.

Kuidas oled leidnud sisemise julguse järgneda oma soovidele?

See tunne on hästi tugevalt sinu sees ja selle vastu ei saa. Toon näite enda elust: alustasin väikse tüdrukuna õpinguid muusikakoolis viiuli erialal, see oli põnev ja tore, aga kogu aeg oli kuklas mõte, et tahaksin rohkem hoopis laulmisele pühenduda – päriselt, muusikakooli koormuse tasemel. Laulmine pidi aga hoopis kahe kooli vahele mahtuma. Samal ajal kasvas aastatega õppemaht koolides ja laulmise aega oli üha keerulisem kusagilt näpistada.

Õnneks oli minu põhikooliaegne lauluõpetaja Heli Karu imeline võlur, kes andis endast rohkemgi, kui muusikaõpetaja tööleping eeldaks. Tänu talle olin kogu aeg kusagil laval laulmas ja selle poole pealt väga hoitud. Kuklas oli kogu aeg teadmine, et see ongi ju õige tee! Kuid südames ja hinges kriipis pidevalt soov muusikakooli tasemel laulu õppida, see ootas enda aega.

Pärast põhikooli läksin aga Otsa kooli taas viiulit õppima. Nii-öelda lastemuusikakooli õpetajate tungival soovitusel, taas kord julgemata otsustada kogu täiega laulmise kasuks. Kuid teisel kursusel sain aru, et pean tegema valiku, professionaalsel tasemel pilliõpet ja laulmist vähemalt mina paralleelselt teha ei saa.

See, mis tõukab otsust tegema, on selline kriipiv tunne, mis on su sees, ja teadmine, et sa lihtsalt ei saa selle vastu. See on miski, millega sa sünnid siia ilma. Kui sa oma teed ei käi, hakkab see lõpuks ka su tervisele. Sinnamaani, kuni ma tegin lõpuks selle otsuse, et ma nüüd vahetan eriala ja astun sisse pop-džässlaulu, olin peaaegu iga kuu haige, juhtus ka tõsine seljaprobleem, ja mu peas oli segadus.

Selles otsuses mängis olulist osa minu kallis ja armas mees. Tema julgustas mind seda tegema, öeldes: ole julge, miks sa ei vali lauljateed? Mida sa kardad? Võtsin Otsa koolis viiuli kõrvale ka hääleseade valikaine ja nendes tundides tundsin lõplikult, et see on ainuõige, sest ootasin neid tunde palju rohkem kui enda põhieriala viiuli omi ja sellest tuli ka otsustav julgus.

Mäletan, kuidas rääkisin otsusest oma viiuliõpetajale Eeva Punderile. Käed värisesid, tundsin, et veaksin teda justkui alt. Aga õpetaja ütles hoopis: „Ma arvan ka, et sa teed praegu õige otsuse. Käime selle aasta lõpuni ja siis ma aitan sul astuda samasse kooli laulu erialale.“ Olen talle ääretult tänulik, ta on väga suure hinge ja südamega inimene. Pärast seda otsust läks terviski paremaks ja elu hakkas voolama.

Tean tuttavaid, kes ikka veel otsivad ennast ega tea oma teed. Kõik tuleb justkui hästi välja, aga miski kripeldab, et see ei ole päris see. Õige tee aga peab kuskil olema! Arvan, et väga oluline on see üles leida. Mida nooremana, seda rohkem aega sul jääb sellega tegelda.

Inimene leiab sisemise rahu, kui on leidnud oma tee ja järgib oma südamesoove?

Ma usun küll. Soov peaks olema küll selline, mis teisi ei kahjusta. Lapsevanemana näen, kuidas lapsed oma teed otsivad ja tundub, et vanem tütar on seda juba ka leidmas. 

Milliste tunnetega sel aastal „Eesti laulule“ vastu lähed? Kas tunned end kuidagi enesekindlamalt, kuna oled juba kahel korral võistlusel osalenud? 

Olen suure rõõmuga taas „Eesti laulul“. Kui hakkan jälle liialt üle mõtlema – logistika koha pealt, vokaaltehniliselt või mis iganes teemas -, siis tuletan endale jälle meelde, et see on ju parimas mõttes mäng. Mängi siis rõõmuga, on kergem.

Kuidas „Eesti laul“ Sinu arvates nende aastatega muutunud on? Sa oled nüüd näinud ka kõiki kolme eestvedajat – Heidy Purgat, Mart Normetit ja nüüd Tomi Rahulat.

Iga aastaga on lisandunud ülesandeid, mida artistidel tuleb teha, kus saadetes osaleda ja intervjuusid anda. Samuti on sotsiaalmeedia kümne aastaga muutunud väga oluliseks kanaliks, kuhu inimesed suhtlema kogunevad. Niisamuti artistid oma kuulajatega. Arvan, et iga eestvedaja on andnud endast maksimumi, mida ta sel hetkel suutnud anda on. Praegu võin öelda, et konkurss on üha täiustunud, mastaapsust on juurde tulnud. Iga uus eestvedaja on oma uute värskete ideedega „Eesti laulule“ palju juurde andnud ning seda kasvatanud.

Sa oled juba Eurovisionil käinud. Kas tahaksid sinna uuesti minna?

See on korralik ettevõtmine, millega kaasneb tohutu suur vastutus. See on nagu tippsport, kus tuleb oma tervis tippvormi ajastada, et hääl kannaks ja peaks vastu nii nagu vaja. Kui kuulajad otsustavad, et võiks minna just meie laul, siis nii saab ka olema.