Üritused

„Eesti laulu“ poolfinalist Inger Fridolin: muusika on mulle väga oluline, selle nimel ma hingan (15)

Jaanika Vilipo, 21. jaanuar 2019 08:00
„Oma muusika avastasin ma 15aastaselt. Mingi plõks käis, sõnad ja viisid hakkasid peas käima. Siis mõtlesin, et võiks ju proovida. Sel ajal avastasin enda jaoks Ed Sheerani ja sain aru, et tahaksin ka täiega niimoodi üksi kitarriga laval laulda proovida,“ ütleb „Eesti laulu“ poolfinalist Inger.Foto: Rauno Vahtre
„Muusika on see, mille nimel ma hingan,“ ütleb 19aastane laulja ja helilooja Inger Fridolin, kes sai laiemalt tuntuks kaks aastat tagasi, kui osales Noortebändi konkursil. Nüüd on neiu oma looga „Coming Home“ üks 24-st „Eesti laulu“ poolfinalistist.

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

 

Kuidas sa jõudsid muusikani? 

Samal teemal

Olen sündinud muusikute perre. Minu ema Janne Fridolin on nelja koori dirigent ja isa Andreas Väljamäe on hääleseadja ning lõpetanud ka Tallinna Muusikakeskkooli. Minu õde õpib praegu samas koolis kaheksandas klassis tšellot, ning vend läks ka sinna kooli ja õpib nüüd klaveri erialal. Meil on veel üks väikevend, kes ka juba laulab ja hakkab muusika poole minema.

Muusikute perre sündimine ei tähenda alati seda, et sinust peab saama muusik. Sul mingi kutsumus oli? 

Muidugi. Tegelikult alguses võib-olla nii palju ei olnudki seda, et oleksin end näinud tulevikus muusikaga tegelemas. Laulsin küll koorides ja mängisin erinevaid instrumente, kuid oma muusika avastasin ma 15aastaselt. Mingi plõks käis, sõnad ja viisid hakkasid peas käima. Siis mõtlesin, et võiks ju proovida. Sel ajal avastasin enda jaoks Ed Sheerani ja sain aru, et tahaksin ka täiega niimoodi üksi kitarriga laval laulda proovida. Arvan, et sellest tuligi isetegemise soov.

Millal sinu esimene lugu siis kirja sai?

Kirjutasin oma esimese singli „Again“ 15aastaselt ja esitasin seda esimesena perekonnale. Mu ema on alati olnud justkui tugiisik, keda ma olen kõige rohkem imetlenud. Ta teeb nii palju tööd, jõuab väga palju ja on oma kooridega meeletult palju saavutanud. Vaatasin talle alt üles.

Meenuta oma esimest avalikku esinemist.

Oled sa pigem live- või stuudiomuusik?

Pigem live. Mulle meeldib laval väljendada neid tundeid ja emotsioone, mida olen paberile pannud ja need rahvale, kes kuulab, välja lasta. Stuudios oled üksi ja proovid nautida, kuid elamuse saab just siis, kui räägid rahvale loo, mille ehk ise läbi elasid ja paberile panid, ning selle kaudu rahvaga side tekib. Ja siis loodad, et äkki jõuab see tunne ka nendeni.

Sa oled tegelikult ju ka aktiivne jalgpallitüdruk. Kas sind saab jalgpalluriks või muusikuks nimetada?

Seda on väga raske öelda, sest mõlemad alad on mulle hästi südamelähedased. Praegu ma enam ise ei mängi, olen jalgpallitreener. Kuid need on kaks erinevat asja – üks on sport ja meeskonnatöö, teine on individuaalne ja võib-olla hingelähedasem. Muusika on mulle väga oluline, selle nimel ma hingan. Muusika on seetõttu ehk olulisem, sest on nii väga minuga seotud – ma kirjutan paberile selle, mis on minu elus päriselt juhtunud. Seetõttu tähendabki muusika minu jaoks rohkem. Treenerina motiveerin ma lapsi ja annan enda sees olevat neile edasi. Ma ei oskagi öelda, kumb kaaludes peale jääb, kuid tundub, et muusika on hingelähedasem.

Mida „Eesti laulu“ poolfinaali pääsemine su jaoks tähendab?

Väga palju. Ma ei osanud seda võimalust veel oodata, sest olen ju nii noor ja mul on veel pikk tee käia. Aga see on väga pikka aega olnud minu unistus. On tore näha, et see on täide läinud.

Aga Eurovisioni lauluvõistlus suuremas pildis - kas sul on mingeid erilisi emotsioone või mälestusi sellest?

Vaatame Eurovisioni igal aastal koos perega ja elame kaasa. Ausalt öeldes ei julge ma ennast veel seal näha. Nii kaugele saamine on minu, kui noore inimese, jaoks väga suur võimalus.

Tahaksin kunagi välismaa lavadele jõuda. Inglise keeles laulmine on selles mõttes olnud teadlik valik ja võib-olla suudan ma inglise keeles end lihtsalt paremini väljendada ka. Kirjutan tegelikult ka eestikeelset muusikat ja need lood peaksid varsti välja ka tulema. Mõtlen siiski välismaale pürgimise peale. Suurim unistus on teha ring peale tervele maakerale, igas riigis natuke mängida ja oma hing siis sinna jätta. Unistused on mul suured.

Ja Ed Sheeraniga lava jagada?

Äkki see võimalus tuleb ka. Naerab.

Kas ja kui palju oled kokku puutunud muusikatööstusega? Kui sa kuulud kuhugi plaadifirma alla, on sul kindlasti ka loomevabadust vähem?

Õnneks on meil produtsent Karl-Ander Reismanniga väga hea sõprussuhe, mis aitab asjale kaasa. Ta mõistab mind ja mina teda. Ta on pisut ka minu mänedžeri rollis. Natuke teen mänedžeritööd ka ise, sest ma pole ilmselt veel valmis selleks, et keegi peab nii suure töö minu eest ära tegema. Olen natuke iseseisev inimene ja mulle meeldib asju ise teha.

Kas sellest võib välja lugeda, et sinuga on keeruline koostööd teha?

Olen vahetevahel ilmselt väga perfektsionist. Kui tee mingit lugu, pean noot-noodi haaval selle ära kuulama, et julgeksin seda üles panna. Kõiki ei saa ka liigselt usaldada. Olen alates 15. eluaastast erinevate inimestega koostööd teinud ja elu on õpetanud küll, et kõiki ei saa usaldada. Samas on hea, et need asjad on nooremas eas ära kogetud, siis tead tulevikus, kuidas mingites olukordades käituda.

Mis siis juhtus?

16aastaselt oli mul mänedžer, kes tahtis mind väga aidata. Tahtsin väga muusikat teha ja keegi oli ka abiks. Mänedžeril oli asjast oma vaatenurk ja ta lubas mulle päris palju asju kokku - et anname laulu välja ja hakkab igasuguseid asju juhtuma, kuid hiljem selgus, et seda kõike ei tulegi. Võib-olla oli põhjus ka selles, et meie iseloomud olid väga erinevad. Lõpuks oli temal oma nägemus sellest, kuidas mind mingisuguseks artistiks vormida, kuid minu nägemus ei ühtinud tema omaga. Sealt meie tee lahku läkski. Meil polnud lõpuks ühist eesmärki, töötasime teineteisele vastu. 

Millest räägib sinu võistluslugu „Coming Home“?

Lugu sündis septembri lõpus-oktoobri alguses. Me tegelikult ei mõelnud Karl-Anderiga, et peame nüüd „Eesti laulu“ jaoks mingi loo kirjutama. See tuli pigem spontaanselt. Lugu räägib kodust ja minule olulistest inimestest. See sai nädalaga valmis, seejärel laulsime selle stuudios sisse ja tegime veel paar viimistlust. Loo sõnum on, et kodu ei pea olema vaid nelinurkne maja, vaid koduks võivad olla ka lähedased inimesed. Kui oled nende juures, tunned, et sul ei ole tegelikult vaja mingit maja või ruumi, vaid pere ongi sinu kodu.

Kuidas sa reageerisid, kui said teada, et oled pääsenud poolfinaali?

See oli päris naljakas lugu. Mulle helistati Eesti Jalgpalli Liidust, kellega olen varem koostööd teinud. Nad ütlesid, et peaksin järgmisel päeval liitu minema ja räägiti, et neil on minu jaoks mingi projekt, millest ei saa telefoni teel rääkida. Ma ei aimanud midagi. Samal hommikul mõtlesin veel, et see peaks olema poolfinalistide avalikustamise päev.

Istusime liidus maha ja rääkisime. Mingil hetkel öeldi, et peatoimetaja hilineb ja siis hakkas mul veider. Lõpuks sadasid kaamerad sisse ja ma küsisin, et mis siin toimub ja milleks need kaamerad on. Siis jooksis sisse Tomi Rahula ja ütles, et ma pääsesin „Eesti laulule“. Mul ei olnud midagi öelda. See hetk oli kirjeldamatu! Ma ei osanud seda üldse oodata, veel vähem ootasin ma, et sellisel viisil teada saan. See on siiamaani minu jaoks väike šokk. Ma ei tohtinud kellelegi enne õhtut öelda. Mulle anti lilled ja Eesti Jalgpalli Liidu sall ja ma pidin lihtsalt kooli tagasi minema. Mul olid pisarad silmis ja mõtlesin endamisi, milline võimalus see on!

Mida laval näeme – kas tulevad tuled ja viled või lihtne Inger kitarriga?

On siiski lihtne Inger ukulelega. Teised artistid kasutavad lava nii palju ära, et ma tekitan pigem kontrasti ja olen mina ise. Mul on mikrofon, seisan ja taust teeb oma imet. Arvan, et lihtsus on kõige olulisem.

Kuidas sulle meeldivad „Eesti laulu“ reeglite muudatused? Näiteks pidi esimest korda oma loo esitamise eest maksma ja poolfinaalid toimuvad otsesaadetena.

Otsesaadet ma isegi võib-olla ei karda, sest olen varemgi tundnud seda, et kaamera käib ja peab valmis olema. Maksmise osa on, ma arvan, isegi aus. Mingil hetkel mõtlesin, et see on imelik – need, kes edasi ei saanud ju lihtsalt siis maksid selle raha. Samas ilmselt see natuke piiras saadetud lugude hulka. Ühel aastal esitati ju umbes 280 laulu, mille hulgas võis olla palju neid, kes mõtlesid, et lihtsalt saadavad midagi. nüüd ehk pingutatakse rohkem.

Oled Tallinna 32. keskkooli abiturient - kuidas sind kool on toetanud, et saaksid rahulikult „Eesti laulu“ võistluseks ette valmistuda?

Kool toetab mind väga. Koolikaaslased teevad vist isegi ühise poolfinaali vaatamise. Väga paljud tulevad mulle Tartusse ka kaasa elama, mis on hästi tore. järgmisel päeval on ju tegelikult kool.

Sinu kool sai eelmisel aastal ka aasta kooli tiitli.

Meil on tõesti imeline keskkond, väga head õpetajad ja suurepärased õpilased, kes tegelevad erinevate loominguliste asjadega. Meil ongi väga loominguline kool. Korraldame igal aastal erinevaid sündmusi. Näiteks playbox’i, kuhu kaasasime eelmisel aastal ka tuntud žüriiliikmeid. Lisaks on meil moesõud ja filmikonkurss.

Poolfinaali pääsemine tekitas kindlasti küsimuse, kuidas sa õppetööl järje peale suudad jääda?

Jah, tõsi. Selles mõttes on õpetajad, direktor ja õppealajuhataja väga mõistvad. Nad tulevad pigem kallistama ja ütlevad, kui tubli ma olen. Ma esindan ju teatud mõttes ka meie kooli ja mul on väga suur au seda teha, sest see kool on lihtsalt imetore! Läksin sinna õppima alles 10. klassi, enne seda õppisin Tallinna muusikakeskkoolis ja algklassides ka Viimsi keskkoolis. Muusikakeskkoolis õppisin ma löökpille, kokku 8 aastat. Sain seal väga hea klassikalise põhja. Ära tulin võib-olla seepärast, et tahtsin spordiga tegeleda ja mingil hetkel tuli ka soov teha oma muusikat.

Kuidas su klassikalise muusika taustaga vanemad sellesse otsusesse suhtusid?

Eks ema ikka pani mind küsimuse ette, kas ma soovin seda ja ütles, et mõelgu ma ikka hoolikalt, mida elus teha tahan. Aga ma otsustasin niipidi. Elus peab olema natuke rohkem võimalusi ja suurem vaatepilt. Mulle tundus, et muusikakoolis on ainult üks suund – suurem osa läheb sealt edasi õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse või välismaale. Mulle meeldis trumme mängida, kuid ma näinud, et peaksin kuhugi orkestrisse mängima minema. Tahtsin pigem näha laiemat pilti, tegeleda selle ja teisega. Nüüd õpin keskkoolis multimeedia erialal.

Kas oled koolivahetusega rahul?

Jah, väga. Eks iga kool on olnud erinevat moodi meeldejääv ja kõikjal on olnud tore, kuid 32. keskkool on mind tõsiselt hoidnud ja mulle nii palju võimalusi andnud. Olen seotud ka kooli aktiiviga ehk aitan ka erinevaid sündmusi korraldada. Meil oli aktiivi viies juubel ja kirjutasin selle jaoks aktiivile hümni. Mul on mõte enne koolilõpetamist ka koolilaul kirjutada. Ma tahaksin oma hinge sinna kooli jätta.

Minu jaoks pole ka lavale minnes kiirelt midagi ära teha või teha asju raha pärast. Pigem ongi oluline see, et jätan maha oma hinge. Minu jaoks on oluline, et kirjutan oma loo paberile, jagan seda inimestega ja et tekiks side.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee