Marko Kaar pääses „Eesti laulule“ kolmandal katsel: olen põikpäine ja proovin nii kaua, kuni saan (1)

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

Kuidas sa muusikani jõudsid?

Arvan, et tänu sellele, et ka mu isa tegeles muusikaga. Nii kaua, kui ma mäletan on meil kodus kitarr on. Esimeses klassis pandi mind mandoliini õppima ja seda õppisin paar aastat. Siis kolisime Moskvasse, kuna mu isa on diplomaat, ja õpingud jäid pooleli. Kui aasta hiljem tagasi kolisime, hakkasin vanemate suunamisel klaverit õppima ja koorilauluga tegelema. Viiendaks klassiks oli mul esimene bänd, kellega kooli lauluvõistlustel esinesime. Sealt on muusikapisik mulle külge jäänud. Olen alati muusikat teinud. Keskkooliajal veetsin suved onupoja juures, kes ka klaverit mängib. Tegime siis Youtube’i videoid, kus tema mängis klaverit ja mina kitarri. Need kõlavad praegu väga halvasti. Naerab.

Sul on praegu bänd Empiree. Kuidas see sündis?

See sündis 2015. aastal, kui läksin Tallinna Tehnikaülikooli õppima. Tehnikaülikooli juures on kohvik Pööning, kus korraldati jämmiõhtud – muusikud tulid kohale ja mängisid pilli. Ühel õhtul olid seal trummar Siim Koppel ja bassimees Mati Vapper. Saime tuttavaks, tegime laval muusikat ja tundus, et koostöö sujub. TTÜ korraldab ka üritust nimega Tudengite Eurovisioon, kus ma olin kaks korda üksi kitarriga osalenud. Siis mõtlesin, et tahaks midagi uut proovida ja võiks osaleda bändiga. Paningi bändi kokku. Siis kuulusid koosseisu lisaks minule veel Markus Kalmet (akustiline kitarr), Alice Masing (taustvokaal) ja Siim Koppel (cajon/trummid).

Te kogusite Hooandja kaudu ka plaaditegemiseks raha, kuid füüsilisel kujul seda siiski ilmunud ei ole?

Selleks, et oma plaat poodidesse müügile saada, on vaja Eesti Autorite Ühingule päris palju raha maksta. Otsustasime, et me ei müü siis plaate ja need on meile endale meeneks selle eest, et oleme sellise toreda asja ära teinud. Lisaks saame neid kinkida. Lasime 300 plaati trükki ja suure osa olemegi juba ära kinkinud, sadakond on veel alles. „Eesti laul“ on tuntuse saamiseks üks hea platvorm ja ehk järgmine kord tasub juba plaat ka füüsilisel kujul välja anda.

Sa õpid ülikoolis informaatikat ja ka töötad selles vallas.

Töötan juba viis aastat firmas nimega Nortal. See on üks Eesti suurimaid IT-ettevõtteid. Teeme palju riigiprojekte, aga ka projekte erasektorile. Firmal on üle maailma 800 töötajat, ning kontorid on 11 erinevas lokatsioonis. Väga põnev on.

Muusikust itimees. Need ei ole just eriti sarnased elualad.

Need on kaks täiesti erinevat asja ja mulle meeldibki muusikat teha, kuna see on mu igapäevatööst hoopis erinev. Muusika laseb väljendada oma loomingulisust, IT on aga suhteliselt loogiline ja matemaatiline.

Kuidas pere ja tuttavad sinu hobisse suhtuvad?

Väga toetavalt ja hästi. Rentisime sõpradega üks talv bussi ja põrutasime 2000 kilomeetrit Austriasse. Võtsin kitarri kaasa ja praktiliselt kogu tee kõlasid erinevad laulud. Alati, kui kitarr on kaasas, on meeleolu kõrge ja inimesed tulevad sellega kaasa.

Kandideerisid sel aastal „Eesti laulule“ kolmandat korda. Miks uuesti läksid? On ju ka neid artiste, kes pärast esimest mitte edasi saamist enam ei proovigi.

Ma ei ole allandja. Olen piisavalt põikpäine ja proovin nii kaua, kuni saan. Kui ma edasi sain, mõtlesin, et millesse ma ennast mässisin. Naerab. Nii palju asju on, millele mõtlema peab: kuidas endale reklaami teed, milline on lavaline liikumine ja lavasõu, kuidas panna inimesed enda poolt hääletama. See on päris keeruline protsess.

Eelmisel aastal ma ei kandideerinud, sest kopp oli ees. Muigab. Enne seda kandideerisin kaks aastat järjest bändiga. Sel aastal kandideerisin kahe looga. Üks oli „Smile“, millega poolfinaali pääsesin. Teise loo jaoks kutsusin kokku ägedad inimesed – Siim Usin mängis stuudios bassi, muidu Ott Leplandi bändis mängiv Jörgen Pakkas oli kitarril ja Siim Koppel mängis trumme. Loodetavasti näeb ka see lugu ühel hetkel ilmavalgust.

Muide, „Smile“ on sündinud koostöös ühe tundmatu Eesti poisiga. Olime bändiga paar lugu teinud ja Egert Kanep leidis meie loo Youtube’st. Ta kirjutas Ja küsis, kas tohib sellest remix’i teha. Kui seda kuulsime, mõtlesime kohe, et ta teeb ägedat asja. Siis tundsin, et pean temaga veel koostööd tegema. Minu jaoks oli tegu ka päris suure žanrimuutusega – läksin poprokist hoopis elektroonilisema muusikastiili poole. Mõtlesingi juba varem, et kui ma sel aastal „Eesti laulul“ osalen, siis sooloartistina ja teistmoodi muusikaga.

Mis tunne sul oli, kui edasipääsust kuulsid?

See on päris hea lugu. Naerab. Ma arvasin, et keegi helistab ette ja olin terve päeva telefoni juures. Ootasin ja mõtlesin, et see hea uudis peab tulema. Kell 9 hommikul helistas mulle tundmatu number ja mul põhimõtteliselt juba võidupisarad voolasid, aga tuli välja, et see on hoopis mingi telefonimüüja. Naerab. Siis olin ma küll väga pettunud. Ma ei hakanudki õhtul „Ringvaadet“ vaatama, kus poolfinaliste välja öeldi. Mõtlesin, et see muusikavärk ei ole ikka minu jaoks. Siis helistas mulle vanaema ja ütles: „Palju õnne!“. Ma ei saanud üldse aru, miks. Kui vanaema selgitas, et pääsesin edasi, siis oli küll õnnehetk ja väga äge tunne.

Teiste hulgas on su konkurentideks ka väga tuntud Eesti muusikud. Kas see seltskond sind hirmutab ka?

Ikka natuke hirmutab, kuid ma usun oma loosse. Olen vaadanud tagasisidet ja kommentaarid on pooleks. Pooltele väga mu lugu meeldib ja on ka neid, kellele ei meeldi. See on elu ja kõiki ei saagi rahuldada. Mu eesmärk ei olegi seda võistlust võita. Olen juba praegu väga uhke selle üle, mida olen saavutanud ja et olen nii kaugele jõudnud. Mu eesmärk on teha lihtsalt üks äge sõu, et suudaksin loo musikaalselt täpselt esitada, et ma ei laulaks valesti ja valjusti mööda. Muigab.

Mida me laval näeme? Muusikavideos olid sul tantsijad, kas poolfinaalis ka?

Tantsijad tulevad lavale ka. Ise ma ei tantsi. Mõtlesin, et kui ise liiga palju laval liigun, hakkab see mu laulmist segama.

Tanjat sa seega ei tee?

Päris Tanjat ei tee, jah. Muigab. See oli ikka äge. Suur respekt Tanjale, et ta suutis niimoodi korraga tantsida ja laulda.

Millest sinu lugu „Smile“ räägib?

See on armastuslugu ja räägib minu praegusest suhtest. Lugu räägib sellest soojast tundest, mis valdab sind, kui kohtud selle õige inimesega. Sinu sees tekib muusika! Kui oma praeguse elukaaslasega esimesele kohtingule läksin, olin väga elevil ja närvis. Pärast seda oli kergendus ja kohe tuli pähe meloodia. See on hea tuju laul, mis paneb mind alati naeratama ja sellele ajale tagasi mõtlema.

Kuidas su elukaaslane reageeris, et teie suhte niimoodi terve Eesti ees avalikuks teed?

Mu elukaaslane on väga toetav ja seetõttu on sellest väga lihtne rääkida olnud. Ta on mu üle õnnelik ja toetab mind sellel kurnaval teel.

Sa osalesid ka superstaarisaates ja pääsesid teatrivooru. Mis seal puudu jäi?

Sel aastal oli seal väga kõva konkurents. Respekt kõigile, kes esimese 20 hulka pääsesid! Olen tegelikult kaks korda osalenud ja mõlemal korral teatrivooru pääsenud. Esimesel korral läksin ma lauluvalikuga alt, laulsin Robbie Williamsi lugu „Angels“. On väga oluline, et valid selles saates lood, mis näitavad sind parimast küljest. Sa ei saa näidata, et oled hea laulja, vaid pead näitama, et oled vägev laulja.

Sel aastal laulsin duetivoorus koos ühe välismaa härraga Jüri Pootsmanni „Tormi“. Ta ei rääkinud tegelikult väga hästi eesti keelt, kuid otsustas sama lugu laulda. Sattusime paari juhuslikult ja usun, et edasipääs jäi meie soorituse taha. See ei tulnud lihtsalt piisavalt hästi välja. Alati on lihtne öelda, et laul oli vale, aga tegelikult polnud sa piisavalt hea ja see on okei. Töötan paremaks saamise nimel ja see on osa protsessist.