Üritused

Kristel Aaslaid ja Tuuli Rand ansamblist Öed: lihtne on koos bändi teha, sest meil on sarnane maitse ja saame teineteisele alati öelda, kui miski häirib (20)

Katharina Toomemets, 14. jaanuar 2019, 08:00
Asnambel Öed: Tuuli Rand (vasakul) ja Kristel AaslaidFoto: Liina Notta
„Ma tean, et kui mind miski häirib, võin ma selle välja öelda. Ja Tuuli ka. Nii asi töötabki. Kui mõlemad hoiavad asju enda sees, peab hakkama mõistatama, et miks ta ei saa aru, mida ma mõtlen. Suhetes on samamoodi. Keegi ei oska ju mõtteid lugeda,“ räägib ansambli Öed liige Kristel Aaslaid. Tema ja Tuuli Rand osalevad sel aastal oma bändiga „Eesti laulul“ ning lähevad võistlustulle looga „Öhuloss“.

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

 

Kui ma teie kohta internetist infot otsisin, siis avastasin, et erinevalt peaaegu kõigist maailma artistidest pole teil Vikipeedia lehte!

Kristel: Ei ole? Peame tegema. Keegi tubli võiks meile teha.

Tuuli: Fännid, palun tehke meile Vikipeedia leht.

Samal teemal

Kuidas sündis ansambel Öed? Bändi teete te koos natuke üle aasta, kuid muusikat tegite koos juba 10 aastat tagasi.

Kristel: Bert Prikenfeld küsis Tuuli käest, et kellega Tuuli tahaks koos bändi teha.

Tuuli: Alguses oli meil koosseisus ka Teele Viira, aga siis sai ta beebi. Laps sündis samal päeval, kui meil esimene kontsert oli, see oli lahe kokkusattumus. Tundub, et elu tegi meie eest otsuse. Teele on muidugi alati tagasi oodatud, kui ta tahab tulla. Tegime ühe loo ka kolmekesi ja see läks ka meie plaadile. Siis tuli Teele beebiootus peale ja mõtlesime, kuidas edasi minna. Kui me poleks kohe edasi läinud, oleks asi ilmselt venima jäänud ja siis oleks me Kristeliga juba äkki ise beebiootel.

Kas te ei olnud varem tõesti rääkinud omavahel, et teeks bändi?

Kristel: Me istusime lihtsalt autosse ja Bert juhib.

Tuuli: Produtsenti on vaja. Keegi peab muusika eest vastutama. Meil on rollid hästi ära jaotunud – Berdi teha on muusikaline pool, meil Kristeliga viis ja sõnad. Igaühel on oma roll ja kõik teavad, mida neilt oodatakse.

Aga te olite varem lava jaganud?

Kristel: Jaa, kunagi peeti Saaremaal Solistica lauluvõistlusi ja me osalesime igal aastal. Tähendab, mina osalesin kolm aastat ja laulsime Tuuliga kõik need kolm aastat duetti. Teadsin Tuulit juba enne gümnaasiumisse minekut ja tundus loogiline koos laulda. Lisaks me juba tantsisime enne seda koos. Oleme ikka igatpidi lava jaganud.

Te olete ühtlasi ka parimad sõbrannad. Kas proovisaalis valitseb teil täielik üksmeel või kätšite ka vahel?

Kristel: Jajah, noad on proovis kaasas. Naerab. Tuulil on esinemiste ja kõige osas väga hea vaist ja ma usaldan seda. Samas ta ei dikteeri midagi ja võtab arvesse ka ettepanekuid. Meil läheb kõik alati kuidagi loogiliselt.

Tuuli: Kristeliga on lihtne koostööd teha. Me teame teineteise tugevusi ja nõrkusi, ning oskame nendega ümber käia.

Ehk et kui olete eri meelt, siis teate, kuidas seda lahendada?

Tuuli: Me austame teineteise otsuseid. Pole vaja, et teine arvaks samamoodi, nagu sina arvad. Koostöö peab olema koostöö. Meil on suhteliselt sarnane maitse ja me ei peagi mingite asjade osas läbi rääkima. Kõik lihtsalt toimib. See on isegi natuke naljakas, et meie vaade ja pilk on suhteliselt sama.

Kristel: Me teeme otsuseid nii, et endal oleks hea ja teisel ka. Seepärast ongi sõbrannaga hea bändi teha, et kui midagi on hingel, siis tuleb ära rääkida, ei ole seda…

Tuuli: …vindumist. See võib palju pingeid tekitada, kui jätad asja enda sisse vinduma ja ei räägi probleeme selgeks.

Kristel: Ma tean, et kui mind miski häirib, võin ma selle välja öelda. Ja Tuuli ka. Nii asi töötabki. Kui mõlemad hoiavad asju enda sees, peab hakkama mõistatama, et miks ta ei saa aru, mida ma mõtlen. Suhetes on samamoodi. Keegi ei oska ju mõtteid lugeda.

Tuuli: Kommunikatsioon on kõige alus, vahet pole, mis suhe sul on.

Kuidas peaks nimetama teie muusikastiili? Räpp? Hip-hop? Midagi muud?

Kristel: Kui me ise ka teaks.

Tuuli: Meil on nii palju erinevaid stiile, kui plaadile mõelda. „Öhuloss“ on natuke naiivsem lugu, millist me varem pole teinud, „Rulli Rulli Rulli“ oli meie jaoks huumor kuubis, „Ära käpi mind“ rääkis #metoo teemast.

Kristel: Meie puhul on nii, et me tahame midagi öelda ja stiil tuleb sinna juurde.

Ehk te ei suru ennast kasti?

Tuuli: Ei tahaks jah. Ja räppariteks ei tahaks ennast ka kutsuda.

Kristel: See tundub räpparitele solvav. Vahepeal inimesed üritasid meid räppariteks sildistada. Kui albumi järgi peaks ütlema, siis on seal R’n’B juured, natuke ka räppi ja soul’i.

Tuuli: Me teeme R’n’B poppi, popikas R’n’B.

Teie lood räägivad erinevatest asjadest. On #metoo teemat, aga ka sotsiaalmeediast rääkiv lugu. Kas lugudega mingitele ühiskonna nii-öelda valupunktidele tähelepanu juhtimine on olnud teie eesmärk?

Kristel: Meil on pigem olnud nii, et mõtleme, et tahaks teha sel teemal lugu. #metoo tundus kuidagi õige, sotsiaalmeediast rääkiv „Öhuloss“ samuti. Lugesin vahepeal inimeste arvamusi, kus öeldi, et Öed nüüd tulid ja hakkasid ütlema. See polnud plaan.

Tuuli: Me lihtsalt teeme mussi. Me ei tahtnud teha tavalisi armastuslaule, stiilis sina-ja-mina-elu-lõpuni-koos. Neid on juba nii palju, Eestis eriti. Tahtsime leida teist nurka. Plaadil on meil üks lugu karmast, teine suhtekolmnurgast, et ei ole kõik ainult sotsiaalkriitilised teemad. Püüame leida teemasid, millest pole varem eesti keeles lugusid kirjutatud. „Eesti laulu“ lugu „Öhuloss“ sündiski nii, et olime neljakesi – mina, Kristel, Bert ja Egert Milder – stuudios, ma kerisin Instagramis ringi ja mõtlesin, et miks kõik näitavad oma elu seal nii imelisena, kuigi see tegelikult nii ei ole. Tavaliselt tulebki lugu sellest, millest me stuudios räägime.

Kristel: Samas ei saa ka öelda, et me kunagi tavalist suhtevärki ei kirjuta, sest kunagi ei tea. Eks armastusest tuleb ka kirjutada. Ei ütleks küll, et me mingit õigust taga ajame. Oleme lihtsalt inimesed, kellel on põnev maailmas elada ja tahame mõningatest asjadest rääkida.

Te tundute sellised laadnad, mõnusa ja lihtsa ellusuhtumisega naised, kes eriti midagi hinge ei võta. Kuidas päriselt on? Kas teinekord halbu kommentaare lugedes võtab ikka pisara ka silmanurka?

Kristel: Ma olen vist kaua olnud see tüdruk, kes istub ja loeb märgade silmadega.

Tuuli: Kristel mingi hetk luges jah palju enda kohta kommentaare, aga enam eriti loe. Kristel on natuke laadnam.

Kristel: Ma ei taha öelda, et ma defineerin end läbi oma teise poole, kuid tunnen, et minus on mingi rahu tänu sellele, et olen eraeluliselt väga toredas suhtes (Kristeli elukaaslane on koomik Mattias Naan – toim.) ja ka toredas sõbrasuhtes. Kui sul on head inimesed, kes su elu täidavad, ei ole sul aega enam mõttetuste peale aega kulutada ja sa ei keskendu sellele enam nii väga. Mul oli enne komme haava peale soola raputada. Et kui mul oli paha olla, siis tegin omal olemise veel halvemaks.

Tuuli: Õnneks oled sa sellest välja kasvanud. Kristel tegi jah kunagi nii, et kui tal oli halb, surus ta end veel rohkem alla. Seda oli kõrvalt väga raske vaadata, aga nüüd ta seda enam ei tee. Mida vanemaks saad, seda rohkem tahad elu nautida ja lõbutseda.  

Lõpuks saad ju aru ka, et need kes anonüümselt kommenteerivad, ei ole su fännid, vaid lihtsalt õelad inimesed.

Kristel: Just. Eks vahel käib ikka korra halb tunne läbi, aga ma olen õppinud lahti laskma. Ei tea, kas pidevalt on nii kiire, et ei viitsi halbadest asjadest enam kinni hoida.

Tuuli: Mina peaksin seda õppima. Ma olen vahel liialt perfektsionist.

Kristel: Ja meil jällegi toimib nii, et Tuuli on perfektsionist ja mina olen lohakam. Vahel ma mõtlen, et ah, las läheb ja Tuuli ütleb, et ei, nii ei saa.

Tuuli, kas sina võtad asju kergesti hinge?

Tuuli: Läheb aina paremaks. Olen võtnud, aga kui saad aru, et sellest lõpuks midagi ei muutu, läheb paremaks. Ma ütlen ikka välja ka asju. Kristel tahab pigem kõigiga sõber olla, aga kui minul hing täis saab, siis ma lähen ja ütlen, et mulle nii ei sobi. Kommunikatsioon toob alati parema tulemuse. Olen õppinud, et kui ma välja ütlen, on mul endal ka parem olla ja saab kiiremini vastuse. Milleks asju endasse koguda? Ma tean, et teen sellega ainult iseendale halba. Parem ütlen välja või lasen lahti.

Miks otsustasite sel aastal „Eesti laulul“ osaleda?

Tuuli: Miks mitte?

Kristel: See käib Eestis muusikategemise juurde. Ikka saadad loo ja vaatad, mis juhtub.

Tuuli: Seda, kas saad poolfinalistide hulka, ei tea ju kunagi. Seekord läks hästi. Meie lugu ei ole eurolaul, aga see pole ka selle mõttega tehtud.

Kas tegite loo spetsiaalselt võistluseks või see oli teil lihtsalt olemas?

Tuuli: Me plaanisime seda plaadile panna, aga kuna plaat ilmus enne, pidime valima, millise loo sealt välja jätame. Olime mingeid lugusid live’s esitanud ja see tõmbas osadele, mida oleks tahtnud saata, kriipsu peale  („Eesti laulule“ kandideerinud lood ei tohtinud olla avalikult kõlanud enne 2018. aasta 4. detsembrit – toim.). Oleksime tahtnud saata ka karmast rääkiva loo, aga seal on nii palju vocal chop’e ehk inimhäälega tekitatud helisid, mis on fonogrammile salvestatud, aga neid ei tohi Eurovisionil kasutada. Vokaalid peavad otse olema.

Kuidas edasipääsust kuuldes reageerisite?

Kristel: Šokk.

Tuuli: Me vist ei oodanud seda, jah.

Kristel: Iga aastaga lähevad lauljad ju paremaks. See oli üllatav, me ei osanud sellega arvestada. Meil olid samal ajal ka plaadiesitluskontserdid.

Mida me laval näha saame?

Tuuli: Tantsijaid ja lauljaid.

Tantsite ise ka?

Tuuli: Vaatame.

Kristel: Muigab. Kui jaksame, me juba vanad inimesed ka.

Eurovisionile tahaksite minna?

Tuuli: Võiks kunagi elus ära käia küll.

Kristel: Ei tea, kas see on päris see lugu, aga oleks vahva kunagi selle melu sees olla küll.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee