„Eesti laulu“ poolfinalist Ranele töötab muusika kõrvalt huvijuhina ja korraldab vallaelu: mõtlen juba paar aastat, kas loobuda muusikast või tööst koolis (11)

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

Kuidas sa muusikani jõudsid?

Ma ei ole seda teed valinud, muusika tuli ise minu juurde. Lasteaias ja koolis märkasid õpetajad mu lauluoskust ja rakendasid seda kohe. Viisi pidavaid lapsi on palju, aga eraldi tuleks välja tuua kõik tublid lauluõpetajad, kes seda märkavad ja lapsi edasi suunavad, et neis laulmise soovi esile tõsta. Ma pidin alati kooliaktustel laulma ja see oli loomulik.

Õppisin Viljandi muusikakoolis klaverit ja akordionit, hiljem tuli sinna pop-džässlaulu õppekava ja läksin sinna üle. Käisin kaks tundi nädalas ja see oli sama, nagu pilliõpe, aga minu põhipill oli laul. Eriala vahetus polnud isegi mingi küsimus.

Kui kaua sa pille õppisid ja kui kaua laulmist?

Akordionit õppisin neli aastat, klaverit äkki laulu kõrvalt kaks-kolm aastat. Klahvpillid on üsna sarnase ideoloogiaga. Omal käel olen natuke õppinud ka kitarri ja oskan seda tinistada. Klaveril ma suuri kontserte maha ei suuda pidada, kuid saatepillina akorde mängides saan hakkama. Laulmist õppisin kokku umbes kümme aastat.

Ometi läksid sa ülikooli hoopis muud eriala õppima?

Jaa, läksin Tartu ülikooli klassiõpetajaks õppima. Naerab. Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakond oli šokiseisundis, kui ma selle uudisega välja tulin. Muusikakool tegi palju ülikooliga koostööd – muusikaosakond ja muusikakool on kõrvuti, paljud õppejõud olid samad. Laulmist õppisin ma küll Hedi-Kai Pai käe all, kuid aeg-ajalt oli õpetajaks ka Sirje Medell, ning praktika ajal oli minu juhendajaks ka Sofia Rubina.

Ma õppisin juba muusikakoolis džässiteooriat ja ma ei taha öelda, et oskasin kõike, absoluutselt mitte, aga mulle tundus, et ülikoolis seda õppida oleks liialt sama rada. Olen ratsionaalse mõtlemisega. Lauljana või lauluõpetajana on keerulisem ellu jääda. Konkurents on karm, pead olema õigel ajal õiges kohas. Riigitöö, õpetajaamet, tundus turvalisem. Mulle väga meeldib lastega tegeleda.

Õppisid klassiõpetajaks bakalaureuses ja magistris?

Ma vahetasin eriala ja läksin ühel hetkel Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse huvijuhiks õppima. Sain vahepeal lapse ja Tartus oli avalik lasteaiajärjekord nii pikk, et mu laps oli järjekorras 3000. Oleksin pidanud minimaalselt kolm aastat kodus olema ja siis oleks võib-olla lasteaiakoha saanud. Viljandis oli mul vanaema abiks ja õpingutesse ei jäänud auku sisse. Valisin klassiõpetajale suhteliselt sarnase eriala ja saan iga päev kinnitust, et see oli õige otsus.  

Praegu töötad sa huvijuhina Tallinna külje all Kostivere alevikus. Kuidas sa sinna sattusid?

Ma ei teadnud Kostivere olemasolust midagi ja mind ei seo otseselt selle kohaga miski. See oli juhus. Lõpetasin koos oma tolleaegse elukaaslasega ülikooli ja tema tuli Tallinnasse magistriõppesse. Kuna mul oli väike laps, siis ma ei tahtnud Tallinnas elada. Kandideerisin erinevatesse kohtadesse Tallinna ümbruses ja sain ka päris mitmesse kohta tööle. Valisin Kostivere, sest mulle meeldis sealne loodus, töötingimused olid väga head ja ka omavalitsus jättis väga hea mulje. Nende prioriteet on noored, kultuur ja haridus, mis ühtivad ka minu prioriteetidega. Praeguseks jookseb mul Kostiveres kuues aasta ja ma olen rahul.

Töötad seal ainult huvijuhina?

Arvutiõpetajana ka.

Sa oled ju nagu hunt Kriimsilm!

Naerab. Meil on arvutiõpetus valikainena 5. ja 7. klassis, üks tund nädalas. Üsna keeruline on leida itimees, kes võiks seda õpetama tulla. Minu digipädevuste maailm on üsna okei. Arvutiõpetuses peavad lapsed õppima kirjalike tööde vormistamist, internetiturvalisust ja muud sellist ja leian, et olen võimeline seda edasi andma. Pealegi oli ülikoolis üks mu lemmikaineid teadus- ja loometöö metodoloogia. Olen Office’i programmis väga kodus ja mulle meeldib väga analüüsida kvantitatiivseid andmeid. See kõik sobib arvutiõpetusega kenasti kokku.

Lauluõpetaja kohta sa ei ole veel üle võtnud?

Olen asendanud küll ja veel. Naerab. Aga ma ei taha igapäevaselt olla õpetaja. See on väga vastutusrikas roll.

Kui sinu kohta internetist infot otsisin, avastasin, et teed mitut bändi ja oled kunagi laulnud isegi Nightlight Duos. Mis kooslustes sa praegu kaasa teed?

Põhikohaga teen poprokk-kaverbändi IŽ-58. Selle olemasolu on levinud suust-suhu ja selle aasta esinemisgraafik on juba põhimõtteliselt täis. Lisaks on mul džässitrio, millega esitame Eesti estraadimuusikat ja tuntumaid džässistandardeid maailmast.

Selle aasta sügisel sain oma „Eesti laulu“ loo autorilt Marek Rosenbergilt pakkumise kaasa lüüa ansamblis Recovery, mis on üheksakümnendate muusikat viljelev popduo. Sellega oleme välja andnud ühe loo ja esinemisi veel pole olnud. Lisaks on siis mu sooloprojekt, millega ma ka väga palju esinemas ei käi.

Need kõik on mu jaoks olnud väljakutsed. Kõige hingelähedasem on ikka see, kui saad live-bändiga esinemas käia ja publikuga tekib sünergia. Sügisel tegin ma koostööd ka Olavi Otepaluga, andsime ühise loo välja. Nüüd on pakkumisi juurde tulnud. Varem olen ma pigem suurema osa asju vastu võtnud, mis mulle pakuti, kuid nüüd on pakkumisi juba nii palju, et tuleb hakata valima.

Eelmise aasta lõpus tegid mulle koostööpakkumise ka Rootsi produtsendid, kellest üks on olnud ABBA kaasprodutsent. Lugu, mida nad mulle pakkusid on nii Eurovision! Mul on kahju, et see pakkumine varem ei tulnud. Usun, et kirjutame mingil hetkel omavahel uuesti.

Kuidas nad sind leidsid?

Läbi Youtube’i vist. Nad pakkusid mulle üht lugu laulda ja tahtsid sellega mingis kolmandas riigis Eurovisioni eelvoorus osaleda. Ma lihtsalt ajaliselt ei saanud. Lugu oli vinge ja vaatame, kuhu see välja viib.

Tegemist sul ühesõnaga jagub.

Jagub jah. Olen lisaks veel Jõelähtme vallavolikogu ja hariduskomisjoni liige, ehk räägin natuke ka poliitika poolelt kaasa, küll mitte riiklikul tasandil. Kohalikul tasandil on parem see, et kui oled volikogu liige, saadki reaalselt sõna sekka öelda ja midagi selleks ära teha, et oleks parem. Minu südameasjaks on noored, haridus ja kultuur. Mul on võimalus neile valdkondadele lisarahastust küsida, projekte kirjutada, ideid teostada. Ma arvan, et meil on Jõelähtmes sellega kõik väga hästi ja ma olen õige koha peal.

Kui sa peaksid ühel hetkel valima, kas töö koolis ja volikogus või muusika, siis mille sa valiksid?

Ma kaalun nende vahel juba päris jupp aega. Suvel mul koolis tööd ei ole, aga siis korraldan ma lastelaagreid. Mul on ettevõte, mis korraldab Võrtsjärve ääres Valma seikluspargis laagreid. Need on ühed Eesti populaarsemad. Üsna kallid, aga väga ägedad. Eelmisel aastal oli viis vahetust, igas vahetuses 100 last ja kohad olid põhimõtteliselt hetkega välja müüdud.

See koht ise on väga äge – seal on ATV-d, seikluspark, ühes vahetuses käis Reket esinemas. Lisaks pean ma laagri kohta ka blogi, mille vahendusel lapsevanemad end vahetuse ajal laagrieluga kursis hoiavad. Seda saan ma suvel teha, kui koolis tööd ei ole. Laagris olen ise teinekord kohal nii, et õhtul lähen esinema, öösel tulen tagasi ja hommikul hakkab laagrielu. Kui laagrid ja suvine esinemiste aktiivne periood läbi saavad, algab jälle koolitöö. Seega mõtlen ma juba paar aastat, mis suunal ma edasi peaks minema, kuid ma ei suuda hetkel millestki loobuda. Ilmselt see on tinginud ka olukorra, et mul eraelu eriti pole. Lõkerdab naerda. Teen tööd, käin trennis ja olen niisama vaba ja vallaline.

Kuidas sa „Eesti laulule“ sattusid?

Kui Marek minuga sügisel Recovery pakkumisega ühendust võttis, ütles ta pisut hiljem, et tal on üks lugu, millega võiks proovida. Mõeldud-tehtud. Mul polnud „Eesti laulu“ osas mingeid suuri ambitsioone, ma tean, kui keeruline sinna saada on. Olen üsna realistlik, et nii mõnigi lugu on minu omast parem, kuid mul on hea meel, et olen niigi kaugele jõudnud. Kui ma veel finaali ka saaks, oleks eriti lahe.

Miks sa varem osalenud pole?

Ma ei teagi. Ma pole sellele mõelnud ja pole olnud ka pakkumist. Olen küll ise mõned lood kirjutanud, kuid ma ei oska kirjutada lugusid, mis ei räägi minu enda elust ja tunnetest. Seetõttu ei ole ma ka oma lugusid välja andnud.

Seekord osalesid sa aga lausa kahe looga.

Jah, teine lugu oli Olavi Otepaluga ja kannab nime „Ameerika mäed“. Olavi kirjutas enam-vähem samal ajal mulle kui Marek ja arvas, et võiks proovida. Ma ütlesin, et teeme ära.

Kuidas sa reageerisid, kui edasipääsust kuulsid?

Ma nägin seda „Ringvaatest“. Mul käis saade kodus väikese viivitusega ja enne, kui mina kuulsin, et mu nimi välja öeldi, oli messenger juba õnnesoove täis. Mul ikka pisarad jooksid, ma nutsin ja naersin korraga. Laps ei saanud ka aru, mis toimub. Naerab. Ma ei suutnud ikka väga kaua aega rahuneda. See on täiesti uskumatu! Ükskõik, kuidas nüüd edasi läheb, see on väga suur stardipakk, võimalus end näidata ja proovile panna. Tööd on vaja kindlasti palju teha.

Mida me laval näha saame?

Tossu. Seda kallist, 400eurost tossu. Naerab. Ja Perit Muuga ilusat litritest kleiti. Ma mõtlen ise nii, et vähem on rohkem – kuna laval on külm toss ja sädelev kleit, siis ma ise ei hakka väga palju ringi kargama. Kolm minutit paigal seista on ka juba suur väljakutse. Tantsutüdrukuid ja –poisse polnud mul esialgu plaanis võtta, kuid teen koostööd superägeda koreograaf-lavastaja Eghert-Sören Nõmmega ja jõudsime selleni, et kaks tantsupoissi minuga siiski laval on. Taustalauljate kullafond Kaire Vilgatsi, Dagmar Oja ja Rolf Roosalu näol on seekord lava taga.

Kas Eurovision on sinu eluunistus või oleks see lihtsalt tore „Eesti laulu“ võiduga kaasnev boonus?

Kui ma võidaks, oleks muidugi tore ära käia. Lauluvõistlusest on asi seal kaugeks jäänud, võidab see, kes teeb kõige suuremat palagani. Või võidetakse emotsiooni pealt – kui miski väga kõnetab või kellestki hakkab kahju. Muidugi on kõik inimesed, kes seal osalevad, vokaalselt väga võimekad, aga lugu ise ei peagi olema nii hea – loeb sõu, tohutu reklaam või isegi see, kui kihlveokontorid kedagi võitjaks ennustavad. Muidugi oleks äge seal osaleda, kuid see on midagi palju enamat, kui lihtsalt lauluvõistlus.