Edgar SavisaarFoto: Martin Ahven
Tele
9. jaanuar 2019, 23:45

Katrin Pauts | Kvaliteetsem ja huvitavam: kas Kärmas tegi Savisaare-saatega Kersnale ära? (114)

“Kas tagumikku ikka näidatakse?” juurdlesin, kui tuli ettepanek arvustada Mihkel Kärmase ja Anne Raiste dokfilmi Edgar Savisaarest. Uue aasta alguses sattusid omavahel reitingu pärast võistlema vanad kolleegid Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas. Ja ega Kärmas võlgu jäänudki, Kersna show haripunktiks osutunud Evelin Ilvese peput üritas ta üle trumbata Siret Kotka pisaratega. Kumb telestaar tegi aga oma kangelasest parema saate? 

Olen Vahur Kersna saate järel maha jahtudes välja nuputanud, miks ta enda saate Evelin Ilvesest tolle skandaalse pepustseeniga lõpetama pidi – sest muidu ei oleks tema saatest hiljem ju midagi räägitud! Küll vana kaval rebane aimas seda. Uut infot tema saatest ju välja ei tulnud, midagi teravat ega erakordset ei öeldud. Kärmasel ehk ei ole tagumikku vajagi? Ta ehk teeb lihtsalt infoküllasema ja teravama saate? Nii ma kolmapäeva õhtul teleka ette istudes lootsin. 

Kersna ja Kärmas on vana kooli televaatajatele paar, kes seisab paratamatult alati kõrvuti, tehku nad edaspidi, mida tahes. “Pealtnägijas” olid nende stiilid väga erinevad. Kersna leivanumbriks olid värvikad lood ufodest ja n-ö elust endast, Kärmas tegeles ajakirjanduslikult kaalukate teemadega. Kersna ehk ongi seda sorti ajakirjanik, kes sobiks suurepäraseks täienduseks Kroonika toimetusele, sest ta oskab inimesest alati midagi “kollast” välja imeda. Tema meetodiks on intervjueeritavat uinutada näilise pehmusega, nii et too näeb alles saatest, kuidas tal elegantse sujuvusega tool alt tõmmati. Kärmas aga põrutab keerutamata välja ka ebamugavad küsimused. Seda tulevärki on ekraanil nauditav vaadata. Kersna lähenemine Evelin Ilvesele oli ehk ajuti argpükslik, mitmest rahvast riivanud skandaalist libiseti väga leebelt üle – õhku jäi küsimusi, mille esitamata jätmine tundus põhjendamatu delikaatsusena inimese poolt, kes oli valmis keset ekraani lööma (ja pressile hambusse lükkama) teda usaldanud intervjueeritava palja tagapoole. 

Kas me ei räägigi enam elavast inimesest? 

Küll ei teki ilmselt küsimust, kumb saade on maksumaksja rahast elava ERRi eetris olulisem – kas Evelin Ilves või Edgar Savisaar? Teiste sõnadega: kas eksmehe positsiooni kaudu kuulsaks saanud naine, kellele on raske omistada isiklikke saavutusi, mis oleks eesti rahvale kuidagi püsivalt olulised, või staažikas poliitik, Rahvarinde asutaja ja Eesti ühe kaalukama erakonna kauaaegne juht? Savisaare elu dokumenteerimine lapsepõlvest poliitikutee alguseni, lindiskandaalist kuni “mustade” annetuste ja languseni on oluline kas või järeltuleva põlve jaoks. Noored võivad teda ebaõiglaselt pidadagi vaid selleks klounilaadseks tegelaseks, kellena tundus Savisaar oma poliitikutee lõpuaastail. 

Tööd oli saatega tehtud palju, allikad olid autoritel paremini valitud ja kaalukamad kui Kersnal. Sõna said kõik isikud, keda olen vana uudisteajakirjanikuna harjunud automaatselt Savisaare nimega seostama – vanad võitluskaaslased Ain Seppik, Heinz Valk, Marju Lauristin, Heimar Lenk, Evelyn Sepp, Jüri Ratas jt, eksabikaasa Vilja Toomast, sõber Aadu Must, nn vihmavarjuhoidjad Siret Kotka, Olga Ivanova, Liina Oja, rahaskandaali segatud reklaamiärimees Paavo Pettai jpt. Mõnedki neist räägivad täna muidugi hoopis teist juttu, kui mäletan oma reporteripäevilt. Ustavad jüngrid on Savisaarele selja pööranud ja kuigi seeläbi sai õõvastava sissevaate ühe erakonna siseellu, oli selline lojaalsusemurdmine siis, kui inimese teeneid enam vaja ei ole, vaat et sama õõvastav kui räägitud lugu ise. Nii palju siis on väärt karjeristi poolehoid ja näiline sõprus? Hiljem jäävad ainult tühjad pihud. Jäi mulle mulje, nagu ei kõneldakski enam elavast inimesest – sellist avameelsust näidatakse tavaliselt üles isikute puhul, kellel ei ole rääkija enda elule enam mitte mingisugust mõju. Ka see oli õõvastav. Mingis mõttes oli see ridade vahel hiiliv tõdemus saate emotsionaalsemaid osi. Savisaare jala amputeerimise lugu lisas tundele veel juurde – ohked, niisked silmad, leinamuusika. 

Erandiks oli Heimar Lenk, kes on täna täpselt sama andunud Edgari-fänn nagu ka kümme aastat tagasi, ja pean nentima, et tema vankumatu lojaalsus mõjus küll naiivselt, aga ka kuidagi sümpaatselt. Vana hea Heimar võrdles Savisaart koguni Elvis Presley'ga! Savisaarelt saatetegijad intervjuud ei saanud, kuigi nad väitsid, et püüdsid küll. Kasutatud oli arhiivimaterjali ja see vist oligi hea, et Savisaar rääkis televaatajatega oma hiilgeaja häälega, mitte kibestunud ja kohati ebaadekvaatsena mõjuva inimesena, kes on temast praeguseks saanud. Eelise saate tegemisel andis ERRi rikkalik arhiiv. 

Siret Kotka nuuksed – alatu pisarakiskuja või vajalik võte? 

Feministid ei saa ette heita, et ainult Evelin Ilvese puhul pidas rahvusringhääling oluliseks tema armusuhete lahkamist. Ka Savisaare saates oli sellele palju tähelepanu pööratud ning oh, milline seebiooper see oli – krehvtine vaatamine, aga mida või keda uskuda, seda ikkagi ei tea. Vilja Savisaarest oli mul ajakirjanikuna omal ajal alati kahju, sest me toimetuses ju olime kursis, et ta ei rääkinud küsimustele vastates, mida ehk oleks sisimas tahtnud. Tal oli telefonis alati ebamugav, võin oma kogemustest kinnitada. Ja tavaliselt soovitas ta väidetavate salasuhete kohta lihtsalt oma abikaasalt küsida. Seebikalikult nauditav oli saates jälgida Vilja Toomasti ja Siret Kotka vahele monteeritud naiselikku pinget. 

Kas aga oli vaja Siret Kotka pisaraid telekas näidata? See oli minu jaoks saate kõige küsitavam ja häirivam koht. Kumb oli saatetegijate poolt suurem ekspluateerimine – kas Kotka nutt või Evelin Ilvese paljas tagumik? Mõlemad olid sellised saateosad, mille näitamine ei ole sisulise tähtsusega – mõlemat oleks saanud tunduvalt lühemalt näidata või sootuks näitamata jätta. Kärmase puhul oli valik pisarad saatesse jätta küll rohkem õigustatud ja tugevamini põhjendatud kui Kersna-Ilvese tagumik. See lisas Kotka väitele, et ta oli skandaalse Hispaania-reisi ajal tegelikult hoopis haige, sutsaka siirust (Kotka tervisejutt oli saate üks üllatavamaid paljastusi, kuigi Kotka jäi selgitustega ikkagi poolele teele. Kui Kotka jutt ja Vilja Savisaare depressioonilugu kõrvuti panna, hakkas Savisaare ellu sattunud naistest siiralt kahju.)

Montaaž oli rahulik ja n-ö vana kooli kvaliteediga, omane saatele, mis on mõeldud arhiivis säilitamiseks, mitte kõigest ajutiseks skandaalseks sähvatuseks. Häirisid väga aga saadet liigendavad pikavõitu ja kunstipäraselt virvendama pandud tekstid, mida lugeda oli ääretult ebamugav. Kõik ei olegi endale veel seinasuuruseid telereid ostnud. 

Kohutavalt häiriv vaatamine

Kas saade andis vastuse, miks (ilmselt oleks see ka tema tervislikku seisundit arvestamata juhtunud) Edgar Savisaare maine ja karjäär alla käisid? Usun küll. Suur osa selles oli kindlasti puntrasse jooksnud rahaasjades, aga küllap ka muus. “Tal on poliitikule täiesti sobimatu iseloom,” möönis ajakirjanik ja kirjastaja Kalle Muuli. “Edgari jonnituurid olid kuulsad,” nentis ka Ain Seppik. “Lapsik, jalgu trampiv, asju loopiv erakonna esimees,” kõlas Evelyn Sepa suust. Lõpuks saavad suurtelegi saatuseks ikka inimlikud kiiksud ja nõrkused ning neist andis saade küll väga mitmeplaanilise (ja paljudele võimukandjatele loodetavasti väga õpetliku) ülevaate. Kuidas käituda nii, et esiteks su võim säiliks, ja teiseks, et sinust ei räägitaks tulevikus kunagi nii alandavalt nagu praegu räägivad paljud kunagise toiduahela lülid Edgar Savisaarest. 

Kokkuvõtteks oli see saade väga ebamugav ja kurb vaatamine – avanes võimuahnete inimeste mõttemaailm kogu jõhkruses, ning ma ei pea silmas ainult Savisaart ennast. Ma ei tahaks endale sõbraks mitte ühtki saates sõna võtnud inimest, ammugi ei läheks ainsagagi neist luurele (olgu, Lengiga ehk läheks). Keegi ehk ei peaks endale soovima ka võimumängudele rajatud elu. Mis sulle elu lõpus alles jääb? Mis ja kes jäävad siis, kui sa enam võidelda ei jaksa? Aga saatele kulutatud aega ei olnud tarvis kahetseda. Selleski pani Kärmas Kersnale suurelt ära.