Jüri Kuuskemaa: „Tegin sammu paremale, astusin tühjusesse ja plärtsatasin alla.“ (11)
„Eks see õnnetus oli mulle manitsus, et tuleb kiirustada aeglaselt ja et üks samm võib lõpetada elu. Seda on kasulik meeles pidada,“ on teise korruse trepirinnatiselt alla kukkunud ja praegu luumurdudest paranev Jüri Kuuskemaa ikka talle omaselt muhedalt positiivne ja oskab ka õnnetuses midagi õpetlikku leida.
„Olin sõprade juures ja kuna ma olen kunstiajaloolane, on mul mõnikord esteetilised huvid liiga suured. Läksin trepist üles ja nägin, et selle kohale oli riputatud üks väga huvitav tekstiillinik mustvalge ornamentikaga. Jäin seisma, vaatasin seda, olles vasakult paremale 45kraadise nurga all kaldu,“ meenutab Jüri Kuuskemaa novembri lõpus juhtunud kukkumist. Ta märgib, et kuna oli varemgi seal käinud, teadis ta küll trepirinnatisest, aga tekstiil võlus teda nii ära, et see lihtsalt ununes.
„Tegin sammu paremale, astusin tühjusesse ja plärtsatasin alla,“ kirjeldab ta.
Kommentaarid