„Eesti laulu“ poolfinalist Sünne Valtri: olen enda jaoks selgeks teinud, et ilma laulmiseta mina olla ei oska (23)

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

Sa kirjutasid oma esimese loo 15aastaselt. Kas julgeksid seda ka täna esitada?

Eks see on kindlasti puberteediaegne laul. Mõtlen, mis selle nimi üldse oli... Mäletan, kui läksin keskkooli, olid koolis tihti lauluvõistlused. 10.-12. klassi kategoorias olime mina ning Mikk Saar ja nooremates oli Lenna, võistlesime omavahel kogu aeg. 10. klassis pidin esitama laulu, mis sai ise välja mõeldud. Kui õigesti mäletan, kirjutas mu pinginaaber sellele sõnad ja see kõlas umbes nii (hakkab laulma): You always told me / You’ll never leave me / But now you’re gone / And I’m all alone. Ehk tüüpiline teenager’ite laul.

Laule on tegelikult tehtud veel mitmeid. Mingi aeg lugesin kokku, et neid lugusid on juba paarkümmend. Kuid need ei ole algusest lõpuni tehtud lood, minu jaoks on need võib-olla peas selged lood, aga arvan, et kui neid kellelegi teisele laulaksin, ei saaks ta midagi aru.

Just tuli välja ka sinu „Eesti laulu” võistlusloo „I’ll Do It My Way” eestikeelne versioon „Iseenda teed”. Kas sa ei mõelnud kohe eestikeelse looga osaleda?

Mõtlesin küll, kummaga võistlusest osa võtan. Kuid mulle öeldi viimasel hetkel, et otsusta siiski ingliskeelse kasuks – kui läheb hästi ja saad poolfinaali, on kuulajaskonda ka Eestist väljas. Võib-olla on lihtsam laulda keeles, mida mõistavad kõik. Eesti keeles mõistavad ju ainult meie inimesed. Kuid eestikeelne versioon oli kogu aeg olemas, nüüd oli lihtsalt õige aeg see välja lasta. Marek Sadam tegi sõnad ja ainus, mida palusin, oli, et ta ei muudaks loo mõtet.

Oled sa ka varem oma lugudega „Eesti laulul” osalenud?

Jah, kaks korda. Kuid siis said edasi 20 parimat ja mina nende hulka ei saanud.

Kas osalesid samuti sooloartistina?

Jah, ühel korral eestikeelse ja teisel korral ingliskeelse looga.

Kui suur Eurovisioni fänn sa ise oled?

Ma olin väga suur fänn. See oli minu jaoks üritus, kus tuli sõpradega maha istuda ja näksid lauale panna – täielik meelelahutus. Kuid viimastel aastatel on see natukene vaibunud ja siin ongi põhjus, miks minu lugu kõlab sellisena, nagu ta täna kõlab – võib-olla igatsen veidi neid Eurovisioni aegu.

Eurovisioni lauluvõistlus on minu jaoks tohutult muutunud. Kui öeldakse, et Sünne, tule võistlusele, su lugu kõlab nagu 90ndate lugu, siis jah, olete kõik väga õigesti aru saanud, see peabki nii kõlama. See ongi minu meenutus ajast, kui lugu kõlas minu jaoks õige Eurovisioni loona, kui ma võin nii öelda.

Kui sa olid suur Eurovisioni fänn, siis kas sa oskad arvata, mis võib sel võistlusel võidu tuua?

Kindlasti peab see lugu kõnetama väga palju inimesi, nii sõnade kui viisi poolest. Maitsed on nii erinevad, ma ei saa öelda, et võti on see, kui laval on üksik artist ja ta laulab hinge seest välja või grupp tantsib taustal. Igaüks leiab sealt mingi oma võtme, aga minu jaoks on see siiski võimas, emotsioone täis laul. Loo taga peab olema laulja või autori tohutu emotsioon ja laulja peab suutma seda edasi kanda.

Patuse Poolega olid sa alati koos Edviniga laval. Kas „Eesti laulul” on ka veidi nukker, et sul pole laval kedagi kõrval?

Pean ausalt ütlema, et mulle meeldib, kui laval on veel inimesi peale minu. Mulle väga sobis laval kooslus Edviniga, nüüd üksi lavale minna ongi minu jaoks päris keeruline samm. Kuid olen alati seda meelt olnud, et kui peab tegema, siis peab tegema ja selle pärast nüüd laul laulmata ei jää. Eks ma olen küll natukene keerulises või tundmatus olukorras, aga mis seal siis ikka. Peab ju hakkama harjutama, et pole Edvinit enam võtta (naerab).

Oled sa Edvinile juba sõnad peale lugenud, et ta ikka sinu poolt hääletaks?

Ei ole. Kui ta soovib minu poolt vanade aegade mälestuseks hääletada, siis ta võib seda teha. Kuid kellelgi ei ole kohustust.

Mida me laval näha võime?

Mu lavasõu on suhteliselt lihtne. Mul ei tule lavale trummareid ega baleriine, olen vaid mina uhkes üksinduses. Mängime pigem visuaalidega – lisaks väga heale loole.

Kuidas sulle muusikavideo filmimine meeldis?

See oli tore ettevõtmine. Kuna sellest sai suhteliselt vähe enne tähtaega teada, tuli mulle appi minu 14aastane tütar, kes on kogu video filminud. Tema ütles, et nüüd tee nii ja emme, pane vahepeal jope peale, külm hakkab. Fotograafia on üks tema lemmikalasid ja ta oli nõus mind abistama. Lisaks olid mul kaasas paar sõbrannat, kes aitasid üht-teist sättida. See tuli väga spontaanselt – poole tunni pärast sõidame välja ja lähme teeme midagi.

Mida sa pead praegusel hetkel oma suurimaks muusikaliseks saavutuseks?

See on hästi raske küsimus. „Eesti laul” on hästi oluline, aga äkki on minu suurim saavutus see, et olen suutnud oma mõtted ja tunded ise muusikasse panna ehk laule kirjutada. See on tohutult hea võimalus väljendada nii rõõmu kui kurbust. Ma ei oska praegu midagi muud välja tuua, lavalised tegevused tulevad ja lähevad.

Mis on sinu tugevus ja eelis „Eesti laulul”?

Kindlasti on mul teistsugune hääl kui teistel artistidel. Seda on mulle ka hästi palju öeldud. Ma ei karda lava, vaid arvan, et kui laval värisema hakkan, on need elu kõige mõnusamad värinad üldse. Ma ei karda eksida ega läbi kukkuda, sest me keegi ei jõuaks ju kuskile, kui me ei komistaks vahepeal. Eks neid kukkumisi tuleb ju elus ette küll, ja mis siis? Lähme edasi.

Oled sa juba mõelnud, mis saab siis, kui peaksid Eurovisionile pääsema?

Siis tuleb Iisraeli lennata (naerab). Ma olen küll tohutu unistaja, aga samas tõmban mingil hetkel unistustele joone alla – stopp, nüüd tuleb ka sammud teha. Ainult pilvedes hõljuda ei saa. Loomulikult sooviksin ma väga Tel Avivi sõita ja seal kogu maailmale veelkord oma laulu laulda. See oleks kindlasti muusikaliselt üks mu elu tipphetki, kuid vaatame tasa ja targu. Kõigepealt tuleb poolfinaalist edasi saada.

Mis pärast „Eesti laulu” saab?

Plaanisin pärast Patust Poolt puhata. Kuid kuna „Eesti laul” rikkus juba nagunii mu plaanid ära, mille üle mul on väga-väga hea meel, arvan, et mul on pigem targem kohe edasi tegutseda. Võib-olla oligi „Eesti laul” märk, et ei istu midagi kodus, tegutse edasi. Loomulikult, olen enda jaoks selgeks teinud, et ilma laulmiseta mina olla ei oska. Tuleb edasi laulda, aga mis vormis seda teha – kas teha uus bänd või olla üksik artist – ma veel ei tea. Kindel on see, et kuu aega võib-olla mõtlen ja siis tuleb tegutsema hakata.

Nii et sel aastal võib sinust veel kuulda?

Kindlasti! Hiljemalt märtsiks olen tagasi lavadel.