Jennifer Cohen: pärast superstaarisaadet nutsin küll patja, aga asusin kohe tegutsema (11)

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

Kuidas sul pärast superstaarisaadet läinud on? Mõtlesin just, et kui raske või lihtne on neil, kes jõuavad saates kaugele, aga päris võitjana välja ei astu. Antakse staarielu maitse suhu, aga edasi vaata ise, kuidas hakkama saad.

Pärast saadet oli väga raske. Suvi kulus patja nutmisele. Ma ei arvanud kuni päris lõpuni, et peaksin välja kukkuma, aga enne lavale minemist grimmis tunnetasin ära, et pagan, nüüd ongi kõik. Kui olime Helisega kahekesi laval, tänasin mõttes juba kõiki, sest teadsin, et tema veel välja ei kuku.

Jäin igatsema kambakesi elamist ja juba järgmine saade oleks olnud big band'iga, mida ma väga ootasin! Olin isegi kleidi tellinud, veel kaugemalegi mõelnud, aga kõik sai enne läbi. Naasin reaalsusesse ja pühendusin kooli lõpetamisele, sest saate ajal ma ei jõudnud eksamiteks õppida. Suvel üritasin kõiksugu esinemisi leida ja saingi päris palju laulda, aga tahtsin oma muusikat ka teha, ent ei osanud kusagilt alustada.

Millest üldse pihta hakata?

Mõtlesin, et kirjutan laulusõnad. Olgu, võin viisi ka kirjutada, aga edasi? Ma ei tundnud produtsente. Küsisin bändiinimestelt, kellele ma kirjutama peaks, aga midagi head sellest ei tulnud. Salvestasin ühe loo, aga sain kohe aru, et see pole see tase ega see muusika, mida ma tahaks teha või ise kuulata. Viimase õlekõrrena võtsin Google'i lahti, otsisin produtsentide kontakte üle maailma ja hakkasin kirju saatma.

Mida sa neile kirjutasid?

Et olen Jennifer Eestist, osalesin Eesti superstaaris, kus jäin seitsmendaks ja saatsin mõned videod näideteks. Ütlesin, et tahan EP (formaat, mis on rohkem kui singel, aga vähem kui album – tavaliselt 4-6 laulu) salvestada. Ühe laulu salvestamiseks pole ju mõtet kaugele minna, aga albumi tegemine on jällegi üüratult suur ja kallis töö.

Ja vastati?

Rõõmustav oli see, et kõik vastasid midagi. Enamusel oli kiire, ent Robert L. Smith New Yorgist vastas, et tal on septembris viis vaba päeva ja pakkus, et salvestame selle ajaga neli laulu.

Kas tõesti nii jõuab?

Mõtlesin ka, et oot-oot, natuke kahtlane. Veel enam jõudis pärale, et ma peaksin minema New Yorki inimese juurde, keda ma ju ei tea. Uurisin ta aadressi kohta ja vaatasin esimese asjana Google Maps'ist järgi, kas selline koht üldse on olemas ja pärisin temalt palju muud, mille peale ta küsis, kas ma olen politseist! No muidugi, tema ju kuulus produtsent, mina siin Eestis mõtlen, et mis kõik juhtuda võib... Aga usaldasin oma kõhutunnet ja läksin! Ainuke mure oligi lõpuks see, et kuidas viie päevaga kirjutada ja salvestada neli laulu.

Kuidas siis?

Lendasime klaverimängija Luisa Lõhmusega New Yorki. Ta oli minu jaoks alati olemas ja koos temaga seda suurlinna melu kogeda oli kreisi! Elasime paar päeva sisse ja läksimegi stuudiosse. Seal ootasid meid produtsent Robert ja Chris, kes kirjutas muusika. Iga päev nägi välja nii, et alustasime varahommikul – mina kirjutasin sõnad, Chris viisi. Lõunapausiks oli lugu kirjutatud, käisime lõunal ja hakkasime salvestama. Ööseks pidi laul valmis olema, et järgmine päev uuega alustada. Viimaseks päevaks olin energiast ja emotsioonidest nii tühjaks imetud, aga andsin endast kõik. Ikkagi üks ja ainus võimalus!

Jäid sa rahule?

Usun, et õppisin selle viie päevaga rohkem, kui ma oleks õppinud nelja aastaga ülikoolis. Robert on teinud koostööd Whitney Houstoni, Paul McCartney, Lady Gaga ja paljude teistega. Ta on Emmyle nomineeritud produtsent! Ja siis tulen mina ja ütlen, et tahan oma õelapsest laulu kirjutada! Aga ta ei ajanud üldse nina püsti ja oli minu kui mittekellegi vastu nii toetav ja igati abiks.

Nüüd sul on latt vist päris kõrgel?

Nii kõrgel! Tahaks juba Roberti stuudiosse tagasi. Salvestasin seal 18 000 dollarit maksva mikrofoniga. Ma ei olnud midagi sellist varem näinud, ei julgenud seda isegi katsuda. Iga minu hingamine jäi sellele peale. Salvestamine oli aga ikka mu jaoks raske.

Läksid krampi?

Ei, ma olen hoopis nii jonni täis, kui mul midagi välja ei tule, siis... Ühelt poolt ütleb Chris, et tehku ma nii, teiselt poolt ütleb Luisa, et võiks üritada hoopis nõnda. Ma vastu, et laulge siis ise, kui nii hästi teate! Robert lohutas muidugi, et ainuke laulja, kes tal uksest sisse astudes ühe hooga loo sisse laulis, oli Whitney Houston. Ja siis olen mina... teen iga lõiku 20 korda, sest tahan, et kõik oleks perfektne. „Little Baby El“ on minu jaoks keeruline laul. Seal on lõpus noot, mida ma vandusin, et ei võta välja. Chris aga ajas takka ja tegime lihtsalt nii kaua, kuni välja tuli.

Oled ikka valmis selleks, et saad „Eesti laulult“ hoo sisse ja päriselt superstaariks?

Ma ei ole sellele mõelnud. Ausalt öeldes tundub see natuke võimatu. Tunnen, et noore muusika jaoks on Eesti muusikamaastikul sein ees. Meil on suured nimed, kes on alati olnud, alati jäävad ja uutele, kes hullult pingutavad ja tahavad ka kuhugi jõuda, visatakse kaikaid kodarasse. Praegused tegijad on muidugi mega, aga noortel on ka palju öelda! Hästi tore oleks leida Eestis tegutsevaid produtsente, kellega koostööd teha ja veel muusikat kirjutada. Mul on salasoov veel ka minna muusikaakadeemiasse pedagoogikat õppima. Jube lahe oleks ju avada muusikakool, et teiste noortega laulmist õpetada!

Mida ootad uuelt aastalt?

Iga aasta on kõik läinud paremaks ja tekkinud on aina rohkem võimalusi, alates tantsupeost, superstaarist ja nüüd „Eesti laulust“. Raske on ka olnud, aga kokkuvõttes on mega äge! Uus aasta võiks veel parem tulla! Oleneb, mis „Eesti laulust“ saab. Mu lootus on see, et eestlased avavad ennast rohkem uutele lauljatele. Mitte, et mind kohe hullult armastama hakataks, aga kui nähakse, kui palju annet on noortel, siis on hästi! Mulle hullult meeldivad väljakutsed ja kui peaks veel tulema selline elu pea peale pöörav sündmus, siis olen väga õnnelik, sest need on kõige põnevamad ja arendavamad!