Lygia Edela (abielludes Habicht) sündis 5. juunil 1925 Läänemaal. Tema lapsepõlv möödus Ristil. Pärast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist 1952. aastal suunati ta moekunstnikuna tööle Tallinna Keskrajooni Tööstuskombinaadi õmblustsehhi. Seejärel koos kursusekaaslase Dagmar Isokiga väikesesse õmblustöökotta ning edasi hiljem Klementi nimelise õmblusvabrikuna tuntud ettevõttesse.
Paari aasta pärast abiellus ta maalikunstniku-dekoraatori Ülo Habichtiga, kellega koos rajas Pääskülla omas ajas ülimodernistliku lahendusega õdusa kodu.
Habicht oli esimene moekunstnik 1957. aasta suvel asutatud Tallinna Moemajas, kuhu teda kutsus kursusekaaslasest peakunstnik Helga Maranik. Kohe tuli noorel moeloojal näidata oma annet – Brüsseli Expole kavandatud pealelõunakleit naasis koju tunnustava preemiaga. Moemajast, millest sai meie rõivakultuuri peamisi mõjutajaid, suundus Habicht 1960. aastate algul kunstnik-koostajaks 1958. aastal loodud ajakirja Siluett. Sealtpeale jäädvustus meie moeillustratsiooni varasalve tema elegantset koolkonda esindav käekiri. "Ma pole kunagi moes ekstrat taga ajanud, mulle meeldib klassika – taljes kleit, šanellkostüüm,“ ütles ta ühes intervjuus.
Sellesama väljapeetud väärika stiiliga on ta meelde jäänud meie moeloojatele, keda õpetas kunstiinstituudis, alates 1965. aastast kuni 1980. aastate lõpuni. Sellesse perioodi mahtus ka tarbekunsti teaduskonna dekaani amet. "Ajal, mil Photoshop oli valgusaastate kaugusel, kuid viltpliiats juba uudisasi, oskas moejoonistamist õpetanud Ly selgeks teha, et elus saab edukalt hakkama ka musta tušši, krobelise akvarellpaberi, sulepea ning (soovitavalt!) rabeda kuiva pintslijoonega," kirjeldab moekunstnik Anne Metsis.
1970.-1980. aastatel suunasid Habicht illustreeritud moeleheküljed ajakirja Nõukogude Naine lugejaid. Kunstniku 50. juubeliks koostas toimetus mapi sajakonna leheküljega, kuhu oli jagunud ideid nii noortele kui küpsetele, sportlikele ja täidlastele, koduseid, pidulikke, rangeid ja romantilisi tegumoode. Kuid tema lemmikuks jäi daamikostüüm, mille visandustest võiks kokku panna selle rõivaliigi arengu leksikoni naiselikust bukleejakist kuni range Inglise stiilis pintsakuni ning nende retrovõtmes kordusteni.
Kuna Habicht isa oli sattunud sõjakeerises Inglismaale, oli see ka põhjus, miks teda ei lastud moekunstnikuna minna kaasa oma mudelitega rahvademokraatia maadel toimuvatele messidele. 1972. aastal, kunstiinstituudi õppejõuna, õnnestus tal isale külla sõita ning koos tuldi tagasi Eestisse, kus isa elas oma elupäevade lõpuni.
Pensionipõlves pühendus leseks jäänud Habicht maalimisele ja näitas seda ka väljapanekutel Nõmmel. Ta oli vanavanatädiks oma venna pere järeltulijaile, keda tema tillukeses koduaias ootas ees mänguplats. Ülejäänud aiaosas hoolitses ta kiviktaimla ja lillepeenarde eest. Ly õmbles veel kõrges eas endale riideid moemaja päevilt töökorras Saksa õmblusmasinaga Freya ja jagas eluaset saksa lambakoera Simbaga. „Igasuguse paigalseisu vastu aitab tegutsemine,“ ütles ta oma viimases intervjuus.
"Me jääme Lygia Habichtit mäletama, kui andekat kunstnikku, sõbralikku õpetajat ja peenetundelist kolleegi. Sügav kaastunne omastele," sõnab Metsis.
Ärasaatmine toimub 8. jaanuaril kell 12.00 Nõmme Rahu kirikus ja muldasängitamine Metsakalmistul.
Kommentaarid (0)