„Seltsimees laps" tõi telerite ette ligi 300 000 vaatajat (47)

Aegajalt erinevate kanalite pealt päris huvitav jälgida, kuidas ja mil moel, filmide loojad roppu moodi vaeva peavad nägema, et ajastutruu ja autentne tervikpilt luua. "Seltsimees laps", oli selles osas lohisev, mannetu ja metsa poole.

Ajaloo kohapealt oli tegijatel oli tegijatel kodutöö poolik.Gaz-51 oli selline mudel,mida sellise kabiiniga 50-datel veel ei toodetud,Druzba saag oli olemas,kuid kas neid eestisse jõudnud oli selleks ajaks-kahtlen.Samuti ei olnud esimesed sellised,nagu me seda näiteks 1970-80-st mäletame.Selline raadio oli meiegi kodus,kuid samuti tundus uuem.Ja nii oli seal paljude asjadega.Lisaks tegevus-kohati meie filmidele omaselt uimane.Aga kokkuvõttes ei kahetse vaatamist.

50 alul oli tln vanalinn täiesti kohutav ju vaadake arhiive Seesugust ilu nagu filmis näeme praegu

Sellist mootorsaagi sel aastal Eestis veel polnud.

Olen ise nõukogude ajal elanud, sünniaasta 1955. Polnud üldse usutav ja oli lausa halenaljakas, et NKVD- ohvitser vajas hädasti mingeid Pätsiaegseid spordimedaleid. Milleks? Ajalehtedes on kõigi kõvemate ja vähemkõvemate sportlaste saavutused kirjas. Milleks need medalid? Tahtis need antikvariaadis rahaks teha või? Ehk peetakse vaatajat täiesti mõistuseta olendiks?

Vehkleja oli parem

ma ka vaatasin ja ma pole elus nii igavat filmi näinud...kas see väike tüdruk sai üldse aru, millest see film räägib?

Veider ja kummastav arusaam. Ajalooliselt korrektse taustsüsteemi kasutamine, on siinkohal baasmaterjal, mille peale saab sisu kasvatama hakata... või oli tegu fantaasiaküllase ulmefilmiga?

kuidas NKVD-d või selle järglast siis täpselt nimetati, või mis aastal mingi buss tegelikult sõitma hakkas, sisu on tähtis, aga mulle tundus imelik see, et mehe diplomid ja medalid vanematekodus põletati või visati järve, aga kodus ei peidetud kuhugi, laps võis mängida. Ja järve viskamise asemel oleksin pannud korralikku karpi ja peitnud kasvõi puu alla puujuurte ligi.

Ootused oli oluliselt kõrgemad kui film .Hästi välja mängitud rollis,aga sisu oli... sisutühi.

reklaamile tä nu...rohke.

Operaatoritöö oli kaunis. Leelo kehastaja oli oma tegeliku vanuse (raamatus 5-6a.) jaoks liiga suur. Raekoja plats, üritades olla ajastutruu, oli nagu suur teatritegemine, no ei mõjunud ehtsana. Pioneerid ei olnud nii ogaralt agarad ja totrad, nagu neid näidati. Suur puu meenutas "Kevade"-Arno vestlusi oma pajuga. Ju on kõigil meil üks tänav, pink ja puu... Kokkuvõttes -- Leelol veel vedas, tal oli issi ja koer, tädid ja vanavanemad, sai kooki ja jäätist ja ema tuli elusana tagasi!

"Memme" areteeriti 12. aprill 1951.

Nii oligi!

Soovitaks soojalt siiski raamatut lugeda... Filmitegijad on tolle "autobiograafilise materjaliga" küllaltki omatahtsi/meelevaldselt toimetanud. Näituseks too NKVD (?) - uurija Paul Varik, on teoses anonüümne, nimetu tegelane... Reaalseslt eksisteerinud isik aga endine autasustatud punaväe seersant (8. Eesti Laskurkorpus), hilisem miilitsaohvitser (tollal MVD), kes jõudis hiljem juhatada ka "Edu" kolhoosi Tõrvas.

Tolleaegsed lampraadiod ei hakanud kohe hoobilt häält tegema nagu filmis. Lampide soojenedes algas saade ca 30-50 sekundi jooksul. Ka faktitäpsus!

on ju kirjaniku mälestused. Eks mälestustega juhtu ikka vahel nii, et pole päris täpselt meeles. Aga üpriski hingeminev

Sama Leningradis, kus kolmekümnendatel orgunnisid repressioone lähisugulased.

Üks paljudest episoodidest, kus edastatav pilt/sõnaline osa/sõnum omavahel räiges vastuolus... Nii +/- kümne aasta jagu. Siinkohal tooksin eeskujuks idanaabrite nõukateemalisi miniseriaale/filme, kus kuni pisidetailideni on asi paigas... Ja seda hilisemat taevani tõusvat kriitikute/vaatajate kisa, kui asjad ei klapi. Eestis vast rohkem pohlad mentaliteet. Niikuinii on televaataja ju rumal...

Ei meeldi filmid, kus laste vastu kasutatakse vägivalda. Saan aru, et asjad nii käisid ja olid kordades hullemad aga kas seda on vaja eksponeerida? Võiks kohe alguses hoiatuse tuua - "Siin filmis tapetakse laps!".

fimis ära, sots!

Kino ei saagi kogu õudust näidata. Sellest ka ema saabumine koju korralikes riietes,sõrmusega sõrmes...

muidugi vaatasin ka mina filmi, aga mitte ühe egomaniaki saadet teise tagumikust

Film iseenesest küllaltki vaadatav, kuid samas totaalseid, korduvaid prohmakaid täis. No ei olnud adekvaatne/ajastutruu. Osa neist lausa stsenaariumi sõnaliselt sisse kirjutatud... Näituseks NKVD-d ei eksisteerinud juba 1946-ndast aastast...jne. Siit ka küsimus, kas isegi elementaarseid fakte on filmitegijatel raske kontrollida/võtta palgale ajalooliselt pädev konsultant. Taoliste nn. "ämbritega" solgitakse lõpptulemus lihtsalt ära!

Ainus oluline sümbol oli see suur vägev puu seal, muidu nagu ikka meie filmidega - igav ja veniv.

Nii see kahjuks tihti oligi - sõbrad, sugulased, klassivennad(: Ega's muidu öelda, et eestlase parim toit on teine eestlane.

Neid kahte filmi on praktiliselt võimatu võrrelda, sest nii ajastu, teema kui meeleolu on neis äärmiselt erinev. Sama hästi võib öelda, et roheline on ilusam värv kui punane.

Iseenesest hea film,aga Eesti film on takerdunud nõukogude aja kibestumisse,võiks eluga juba edasi minna.Ja tegelikult ei erinenud stsenaarium eriti Vehkleja omast.

kes siis olid eesti rahva küüditamises süüdi,filmis selgus,et oma küla poisid,koguni klassivennad.

Eia jõulud oli mitu korda parem film.

TV3 ja Kanal2 nüüd nutavad nurga taga, sest sinna oleks saanud ju tunni jagu reklaami müüa müüd rahad kõik saamata ja peab kordussaaate korduseid ainult näitama

korra võis vaadata.

mitte eriti hea film.

Konjuktuursele tõlgendusele vaatamata jäi selle filmi edukus suureks arusaamatuseks?