Kolmeks kuuks seiklema läinud Kertu Jukkum vallutas aasta esimesel päeval pea 7000-meetrise mäetipu (1)

Reis kestab kokku kolm ja pool kuud. „Mõte vallutada läänepoolkera kõrgeim tipp tekkis aga viimase mäevallutuse ajal Gruusias. Ühel hetkel sobitus üks plaan teisega ja võimalus püüda tippu jõuda just aasta esimesel päeval tundus maagiline,” sõnab Jukkum. Gruusias vallutas Jukkum enam kui aasta eest Alar Siku juhtimisel Kazbeki (5047m) tipu ja viis aastat tagasi ronis ta koos kolmekümne naisega Kilimanjaro (5895m) tippu.

Mägimatk Aconcagua tippu, mis asub 6962 meetri peal, kestis 17 päeva. „Parim viis valmistumiseks on aklimatiseeruda paikades, kus kõrgust vähemalt 2000-3000 meetrit. Meie seiklesime eelnevalt Boliivia soolajärvedel, külastasime kõrgustes asuvaid linnasid nagu näiteks Potosi, Sucre ja La Pas,” kirjeldab ta tipuvallutuseks valmistumist.

Jukkumi sõnul üritab Aconcagua tippu igal aasta tõusta umbes 4000 inimest, kuid see õnnestub vaid 35 protsendil. Eriliseks teeb selle veel see, tegemist on kõrgeima mäega väljaspool Himaalajat ja see on tuntud ka oma keeruliste ilmaolude poolest.

„Meie giid Cacho suunab taevatrepist üles sõnadega: „Sina esimesena, siit otse.” Ja siis ma viimaks taipan – seal asubki Aconcagua maagiline mäetipp 6962 meetriga,” kirjeldab Jukkum pilvepiirile jõudmist.

Uue aasta esimesel päeva tippu jõudnud Jukkum kiljus suurest rõõmust, silmad valgusid õnnepisaraid täis ja jooksid mööda jääkülmi põski alla. „„Ära tegime!” hõikasin kaaslasele, kes selleks hetkeks samuti tipus oli. Olime jõudnud teistest märkimisväärselt varem, seega olime peaaegu omapäi Ladina-Ameerika katusel. Avasime pikal teekonnal kaasa tassitud šampuse ja jõime seda otse Ladina-Ameerika katusel.”

„Väsimus mu jalgadest, kätest ja kehast oli pühitud nagu oleksin äsja helikopteriga kohale lennutatud,” meenutab Jukkum, et emotsioonid olid nii ülevad, et kõik muu kahvatus selle kõrval. Ja kuigi tipus on õhurõhk kõigest 40 protsenti sellest, mis merepinnal, siis seda ei pane tähelegi.

Kaasa toodud Eesti lipu otsustas Jukkum mälestusristi külge siduda. „See on teistest suurem ja silmapaistvam ning meil oli veelgi uhkem tunne! Loodan, et me lipp püsib,” on ta lootusrikas, kuid kui keegi peaks sinna mäevallutustele minema, palub ta kaasa võtta traati, et lipp kindlamalt ristile kinnitada, sest kuuldavasti „kaovad” need sealt teatud aja järel mäehuviliste tohututesse kambritesse mälestuseks. „Kindluse mõttes leppisin Cachoga kokku, et kui on aeg meie lipp eemaldada, siis tehku seda palun tema ja saatku väärika koha leidnud lipust pilt. Ta lubas, et teeb seda.”

Tippu tõusmiseks olid tol päeval ilmaolud rasked ja 80-90 inimesest õnnestus umbes pooltel mäetipp vallutada. „Meie grupist õnnetus tipp viiest kolmel ning meie teisest grupist kaheksast kolmel. Veel üks Eestist pärit naine püüdis samal hommikul teise ettevõtte ridades tippu jõuda, kuid pöördus mäehaiguse tõttu tagasi,” võtab ta mäevallutuse kokku.

Hetkel Peruus peatuvat Jukkumit ootavad nüüd ees Columbia ja Ecuador. Viimasteks sihtkohtadeks jäävad Patagoonia ja Antarktika.