"Hommikusöök staariga" - Merle Palmiste; Anu Saagim; Radisson BLU SKY hotell Lounge 24
Inimesed
14. jaanuar 2019, 15:04

HOMMIKSÖÖK STAARIGA | Pikk intervjuu diivaga juba homses Õhtulehes

Merle Palmiste – 25 aastat Eesti Draamateatri laval (6)

Hetkel jookseb kinodes eluloofilm maailma ühest suurimast ooperidiivast Maria Callasest ning oma versiooni ooperiprimadonna elust on lavastanud ka Komöödiateater. Tüki nimeks on „Maria Callase meistriklass“, mille on kirjutanud tuntud ameerika dramaturg Terrence McNally, kes pälvis selle eest ka prestiižika Tony auhinna. Eesti versiooni peaosas särab meie enda suur diiva, Merle Palmiste. 

Kohtusin Merlega imelise vaatega Lounge 24s Radisson BLU SKY hotellis.

Seriaali "Litsid" esilinastus; Merle Palmiste Foto: Martin Ahven

Merle, oled vaieldamatult meie diiva. Kui palju sa sellele igapäevaselt ise mõtled? Milleks see sind kohustab? Ilma meigi ja säravate sulgedeta sa ilmselt mitte kunagi kodunt ei lahku?  

Kõige tähtsam on enda hea enesetunne. Kõik oleneb ka eluperioodist. Kõige hullem on periood, kui uus etendus hakkab välja tulema. Kaks kuni kolm nädalat enne. Ja kui ma jooksen siis mööda linna ringi dressides, silmis hullunud pilk ja näos pole grammigi värvi, siis on teada, et etendus on tulemas. Sel hetkel lähevad minu prioriteetid hoopis mujale. Välimus ei ole kindlasti esimesel kohal.

Mäletan, kui mul oli Viljandis etendus, kus mängisin naisvangi, kes käis kogu aeg ringi dressides. No ja ma käisin ise ka sel perioodil ringi dressides. Ühel hetkel hakkasin mõtlema, et mida Viljandi inimesed küll arvavad - Merle Palmiste, glamuur ja punane suu - kus on need nüüd?

Kui mul on rahulikum periood, siis ma värvin ikka suu punaseks ja viskan pilgu peeglisse. See on elementaarne enda eest hoolitsemine. 

Sul ongi kohe, kohe esietendus. Kas närv on viimase vindi peal? Isegi vanal kogenud kalal - 25 aastat Eesti Draamateatri laval ikkagi!

Eks ikka on närv sees. Mõtlen minagi, et kuidas inimesed mind vastu võtavad, kuidas kuulavad, tähele paevad. Kas nad hakkavad üldse minu etendustel käima? Seda ette mitte kunagi ju ei prognoosi. 

Maailmakuulsa ooperidiiva Maria Callase kehastamist ei saa kindlasti lihtsamate rollide kilda liigitada?

Selle rolliga on huvitav lugu. Meil on kindlasti oma ettekujutus ja kuvand diivadest või staaridest. Aga milline see diiva tegelikult on? Maria Callas on ise öelnud, et temas on kaks inimest - Maria ja Maria Callas. Ja minu ülesanne ongi saada nüüd kehastatava diiva mõtlemisele pihta. Sellest on vähe, kui ma tuhisen mööda lava ringi ja esitan primadonnat. Seda on tehtud küll ja küll. Vanemad prouad tuhisevad mööda lava ringi ja on hästi kurjad. Meenutades justkui kurja õpetajat või õppealajuhatajat kooliajast. 

Maria Callasest on tohutult materjali - raamatud, filmid, etenduste salvestused... Palju sa kõike seda läbi töötasid?

Elulooraamatuid Callasest on tohutult palju, kuid isegi elulistes faktides erinevad nad üksteisest. Kust siis aru saada, mis on tõde mis mitte? 

Mina vaatasin hästi palju videomaterjali, lugesin raamatuid, kuulasin muusikat, Vaatasin ka kunagi Eestis lavastatud näitemängu Maria Callasest, mis oli utreeritud nagu puljongikuubik. Aga kui aus olla, siis ei saagi realistlikult mängida Callast. Ta on ikkagi diiva Maria Callas. Ka minu etendus on fiktsioon. Minu nägemus ooperidiivast.   

Ta ise ei ole endast elulooraamatut kirjutanud. Ta on öelnud, et kõik mis ta on ja mõtleb, isegi tema salajased tunded - kõik on tema rollides. Aga võib-olla ta oleks kirjutanud elulooraamatu, kui ta oleks elanud 90-aastaseks, aga ta suri olles vaid 53. 

Callas suri infarkti. Ka see näitab, kui stressirohke võis ta elu olla. Meile tundub kõik nii glamuurne - šampanja, uhked karusnahad, rikkad mehed, primadonna roll... Tegelikult on tipp-tasemel lauljaamet nagu tipp-sport. 

Merle, ka sina oled tohutu töörügaja. Lisaks põhikohale Eesti Draamateatris teed sa väga palju külalisrolle ja eraetendusi. Kuidas sa jaksad? Ja kuidas suhtuhtub sinu haltuuratamisse põhitööandja?

Tänapäeval on asjad muutunud. Nii palju on moodustunud erinevaid gruppe riigiteatri näitlejatest ja vabakutselistest. Draamateatriski käib palju külalisnäitlejaid. Seda on hästi palju ja seda lubatakse teha. Me pole mingi äriettevõte, et sa ei tohi samal ajal mingis samalaadses ettevõttes töötada. Teater on teater. Ja see on hästi rikastav. See on sama nagu, et Eesti on väga tore ja armas, aga siit peab vahepeal ära käima, et sa ei provintsistuks. Siis saab Eesti plussidest ka aru.

Sama ka Draamateatriga, see on minu kodu. Aga tohutult hea on, kui saad vahepeal ära käia. See rikastab. See ei võta põhitööandjalt midagi ära, pigem annab juurde. Sellepärast on tore, et ka meil Draamatearis külalisnäitlejad käivad. 

Kuidas sul on õnnestunud nii pikalt ühes teatris olla? Kas teil ei toimugi kulisside taga intriige, nagu teatrites ikka? Kas sul kõrini ei ole ühe koha peal töötamisest?

Ei, seda pole mul olnud. Loomulikult on olnud nii paremaid, kui ka kehvemaid hooaegu. Viimasel puhul olen kuskilt mujalt tööd leidnud. Aga et ma päriselt Draamast ära oleksin tahtnud minna, ei, seda ei ole olnud.

Aga eks näitlejana peab sul olema ka õnne, vedamist - seal on palju komponente. On muidugi olnud huvitavamaid töid ja vähem huvitavamaid. Vahest pakutakse kogu aeg ühte tüüpi rolle, see küll tüütab ära. Nooremana pakuti pidevalt mingeid nö sekretäri rolle, see viskas küll üle. 

Kas teatris saab diivatseda ka? Panedki käed puusa ja ütled, et mina seda tükki kaasa ei tee!

Üldiselt näitlejad nii ei ütle, aga on teatud hetki kui öeldakse. Mina paar korda olen öelnud. Aga need on olnud põhjendatud. Kui mitu samalaadset asja jookseb kokku, siis ma teen loomulikult valiku, mis mulle sobib ja on huvitavam.  

Kas näitleja jaoks on oluline olla ühes tearis pigem kinnitatud näitleja, kui vabakutseline?

See oleneb tööst. Plussid ja miinused on mõlemas. 

"Hommikusöök staariga"; Merle Palmiste; Radisson BLU SKY hotell Lounge 24 Foto: Stanislav Moshkov

Kuidas näeb välja diiva argipäev? Sa oled ju ka ema. Tütar on küll juba suur, 23-aastane ja õpib hetkel Pariisis, kust ka sina just naasid. Milline ema sa oled olnud? Sinu töö pole ju tavapärane, et hommikul vara üles, lapsele puder või võileivad kähku valmis, siis tööle, õhtul normaalsel ajal koju, ühine õhtusöök ja siis õigel ajal voodisse.

Kui selline elu juba kord on, siis tuleb püüda asju kuidagi ühildada. Jällegi, on erinevaid perioode. Kui on olnud väga tihe tööperiood, siis pole laps saanud mingit hommikuputru. Aga kui on rahulikum periood, siis on ka puder laual, isegi pannkoogid ja muud asjad. Midagi pole teha. Kui on töine periood, siis see võtab minult tohutult energiat. Ja ka mina pean ennast vahepeal laadima. 

Kuna mu tütar on samuti loominguline inimene, siis ta kindlasti mõistab mind. Tahaksin vähemalt loota. Mis on üldse normaalne ja mis ebanormaalne? Võib-olla kui sul pole peretraditsioone või et kell viis õhtul ei jooda koos teed või hommikuti ei sööda putru või... Nii lihtsalt on. 

Aga jah, sellisel kiirel tööperioodil olen ma kodus kindlasti närvilisem ja paljud olulised asjad jäävad ka tegemata. Kõige hullem aeg on enne esietendust. Siis sa justkui oled olemas, aga tegelikult sind ei ole. Mõtted ja asjad on mujal. Aga kui esietendus välja tuleb, siis peale seda normalisserub taas kõik. Kui kogu aeg nii oleks, siis ma mõtleks päris tõsiselt, kas see kõik on seda väärt.     

Kas sinu roll tuleb sinuga vahel ka koju kaasa? Näiteks, kui oled parasjagu mõnes seriaalis või lavastuses fuuria või primadonna, siis kandub see üle ka igapäevaellu?

Jaa, loomulikult kandub roll üle ka argipäeva, sest näitleja töövahend on ta ise. Sa ju pidevalt otsid seda tegelast, keda parasjagu mängid. Ta on sinu veri, sinu higi - sa oled iseenda töövahend.

Õudne ju?

Aga põnev ka ju! Sa ei istu kogu aeg lihtsalt oma murede otsas. Pead ennast kokku võtma ja selle tüki ära tegema. Raske, aga põnev, sest sa ei saa mitte midagi mängida, kui sa ei leia seda iseendast üles.  

Kas sa saad laval mõnd rolli tehes ka valetada? Sa ei saa ju lõputult kõiki inimtüüpe endast läbi lasta? Mängid näiteks hullu või skisofreenikut - ega sa ei hakka ju hullu psüühikasse põhjani süüvima?

Ega skisofreenik ei erine väliselt tavalisest inimesest - sinust või minust. Ta lihtsalt mõtleb teisiti. Ma pean hullu mõtlemisele kindlasti pihta saama. Aga loomulikult selleks et mõrvarit mängida ei pea minema Balti Jaama turule kedagi tapma. Siis tulevad appi fantaasiad ja muud nipid.

Kui mängisin vanglas istuvat kriminaali, siis üks hetk mõtlesin küll, et läheks ja koputaks vangla uksele ja võib-olla lastakse seda vanglaelu ka lähemalt vaadata. See jäi siiski ära. Aga siis ma sain kätte paar väga head raamatut ja sain selle keerulise teemaga end kurssi viia.  

Mängisin ka üht naismõrvarit. Need on kõik väga huvitavad rollid, aga neid ei saa väga tihedalt mängida. Kurjus hakkab ka mind ennast mõjutama. Kui tükk tuleb välja, siis see on tehtud ja sa vabaned sellest. Aga prooviperioodil mõjutab antud roll tohutult ja see on päris väsitav.  

Kas kuulsused peavad tegema valiku karjääri ja nö normaalse pereelu vahel?

Mõnel see õnnestub. Näiteks nagu Meryl Streep. Tal on õnnelik pereelu ja vägev karjäär.

Erand kinnitab reeglit.   

Kas sa pole tahtnud vahel mõneks ajaks kuulsusekoormat õlgadelt visata?

Tead, Eestis on lihtne. Meil on väike turg ja tuntuse koorem pole nii koormav, kui maailmaklassi kuulsustel. Aga see on ka väga tore, sest Eestis on lihtne elada. Inimesed on inimlikud. Võtame kas või teeninduse või ametnikud. Kui sa lähed kuhugi mujale maailmas, siis kõik see viisakus on näiline. 

Sinusse suhtutakse Eestis inimlikult, sest sa oled Merle Palmiste.

Kõik ei käi ju teatris.  

No kuule, sa oled telekas ka kogu aeg, seda vaatab küll iga eestlane. Oled Eestis suur staar ja punkt. Samas on siin tore see, et võid minna poodi leiba ja piima ostma ja keegi ei vaata sind lollaka näoga, ega torma autogramme lunima. Ja isegi kui oled dressides ja meikimata, siis ei vahita ka suu imestusest lahti.

Just! See on mõnus ja selles ongi Eesti  võlu. 

Tunned sa vahel üksildust?

Sa ei saavuta midagi, kui sa ei pühendu ja kui sa ei rakenda eesmärgi nimel kogu oma energiat. Me kõik tahame kõiki asju - toredat peret ja võrratut karjääri, aga suurtel staaridel on vajadus oma kunsti ja tähelepanu järele, seega tuleb valida.

Oled sa juba kõik siin pisikeses konnatiigis saavutanud?

Iga rolliga algab kõik uuesti otsast peale. Selline tunne nagu ei oskakski mitte midagi. 

Maria Callase roll oli sinu valik, sinu unistus?

Mul ei ole kunagi olnud nö unelmate rolli, mida ilmtingimata himustaksin. Vahepeal juba mõtlesin, et ma olen ses osas täitsa imelik. Aga ma loodan et seriaal "Litsid" läheb edasi. Tegelikult on plaanis teha sellest ka täispikk film. Aga see kõik on kohutavalt kallis - ajastutruu atribuutika, kostüümid,...Kindlasti unistan veel mingist suurest filmirollist.

TUULI ROOSMA, JEKATERINA NOVOSJOLOVA, LIISU KRASS, MERLE PALMISTE, PIRJJO JONAS, GERDA JOHNSON, LISETTE POMERANTS, MIRJAM AIVLA, LIISA LINHEIN; Cafe Troika, filmi "Litsid" esitluspidu Foto: Martin Ahven

Tuues võrdluseks taas Maria Callase, siis kui suur või bravuurikas diiva sa Draamateatris oled? Callas jättis ära esinemisi, kui ta end halvasti tundis. Eestis pidavat näitlejat etendusest vabastama vaid surm.

Siin me võrdleme kaht täiesti erinevat spetsiifikat. Kui oled ooperilaulja, siis haige kurguga sa oma rolli teha ei saa. Ja kui sa seda teed, siis võid endale niiviisi haiget teha, et sa rohkem ei laula. Näitlejal on lihtsam. Meil ei ole hääle tämber ettekirjutatud. Kui mul on kurk haige, siis ma võin rääkida ka madalama häälega või tempot varieerida. Loomulikult on ka lavastusel oma struktuur ja rütm, aga ma saan varieerida. Ses suhtes on draamanäitleja palju lihtsam olla. Loomulikult vabastab sõnalavastusest vaid surm, aga kuskilt jookseb ikkagi piir.

Mul oli ükskord monolavastus, saal rahvast täis, kõik kokku lepitud - mina haige. Mis ma teen? Loomulikult võtan ma ennast kokku. Etenduse ajal ei saanud midagi aru, aga pärast hakkas mul tohutult paha. See oli päris hirmutav. 

Sa oled suutnud viimastel aastatel suht madalat profiili hoida, oma isiklikust elu pole sa eriti eksponeerinud. Palju üldse sinu mustapesukastis on sobratud? 

Eks ikka on sobratud. Aga ise ju tead mis on päris ja mis ei ole. Ainus mis haiget tegi oli see, kui tütar oli väike ja midagi seltskonnavergudel kirjutati ja  tütar ütles: "Ma ei taha homme kooli minna". Laps nuttis mingi kohutava pealkirja pärast ja oli tohutult õnnetu. Siis kui selline asi su lähedasi puudutab - ema, isa, last - eriti just last, siis tõmbab küll korraks karva turri. Ise oled kõvemast puust. Aga eks lõpuks harjuvad sellega ka lähedased. Õnneks on mul väga normaalne ema.  

Kas sa kunagi mõnele pahatahtlikule ajakirjanikule helistanud ja ta läbi ka oled sõimanud?

Kurjus on kollase ajakirjanduse spetsiifika, sa pead sellega arvestama. See ei ole sama, kui annad intervjuu Akadeemiale või Kroonikale. Ajakirjanikud teevad oma tööd. Aga kui see läheb ikka väga üle piiri, siis tuleb tõsta telefonitoru. 

Natuke skandaali lisab ju vürtsi? See lihtsalt käib staarieluga kaasas. Lame staar on igav, paati peab ikka pisut kõigutama. 

Olen nõus, see on elu. Olen vahel enda kohta kirjutatud kommentaaregi lugenud. See annab isegi nagu mingi pildi sinust endast. Kui on viis kommentaari, siis see ei näita sinu kohta midagi, aga kui on ikka 500 kommentaari loo juures, siis see juba on midagi. Jah, ikka viskan pilgu peale. Lõpuks kirjutab või räägib sinu kohta halvasti ikka keegi nö lähedalseisev isik.

Aga pean tunnistama, et eks ma ise mõtlen ka inimeste kohta igasuguseid asju ja kõik mõtted ei ole alati kõige puhtamad ja ilusamad. Aga ma ei kriba neid kuhugi üles. Püüan pigem ikka midagi positiivset leida. Tegelikult näeme ju maailma läbi iseenda.

Hinnangud tulevad ka nagu nipsust läbi iseenda. Vaatad näiteks, kui nõme kruus. Ega see ei tähenda, et see kruus oleks nõme. See lihtsalt ei meeldi sulle, aga kellegile teisele sobib imehästi. Tihti käib see naks, naks, naks.        

Kas sina oleksid valmis kohtuuksi kulutama, nagu tegi näitlejanna Marika Korolev?

Oleneb, millest jutt käib või kui tõsine on teema.

Palju sa saad enda ümber olevaid inimesi üldse usaldada?

Ikka saan. Ma vähemalt loodan, et saan. Vahel ei saa ka iseenda peale kindel olla.

Millist perioodi sa praegu elad, on see õnnelik periood?

Erinevaid eluetappe on olnud. Ka raskeid. Täna vaatad nende peale tagasi ja mõtled, et hea et see sai läbi elatud. Aga täna on minu elus tõesti kõik väga hästi, sest mul on nii huvitav töö. Seoses viimase tööga mu maailmapilt justkui avanes. Nüüd kuulan klassikalist muusikat ja see on hoopis teine teema. Pean tunnistama, et ma ooperimuusikast küll nii palju ei teadnud. See on nii põnev! 

Sind ei näe eriti ei glamuuriüritustel ega kassiristsetel, palju sa üldse väljas lõbutsemas käid? Hoiad sa teadlikult madalat profiili? Sa ei taha või ei viitsi ennast eriti eksponeerida?

See oleneb jällegi tööperioodist. Teater on hästi kollektiivne kunst ja sa pead pidevalt teistega arvestama. Kui on pingelised perioodid, siis sul ei jätku aega. Tahad lihtsalt olla ja energiat koguda. Kas või täiendada ennast. Aga kui on rahulikum periood, siis on väga tore minna välja, näha tuttavaid, lihtsalt lobiseda, võtta väiksed dringid.

Sa oled ka agar reisisell. Sellest saab aimu sinu sotsiaalmeedia kontode kaudu.

Oo jaa, siis saab minust saripostitaja. Mulle tohtult meeldib vahepeal ära minna. See on parim viis patareide laadimiseks ja huvitav ja põnev on ka. Ja nii tore on jälle tagasi tulla - oma kodu, omad inimesed.  

Mu töö on ka selline, et ma ei saaks olla kuskil mujal näitleja. Ma ei valda keelt, ma ei taba nüansse. Kõik on loomulikult õpitav, aga see võtaks aega. Ma saan teha Eestis seda, mida ma tõesti armastan. See on minu enda jaoks suur õnn. 

Sa konkurentsi pole kunagi kartnud? Lavakast ja Viljandist tuleb uusi andekaid noori hordide viisi.

Tead, hirm ei anna mitte midagi. See halvab su lihtsalt ära. See pabistamine ja muretsemine, et järsku pole tööd või appi järsku koondatakse ära, ei anna midagi. Loomulikult selliseid mõtteid on, aga tuleb olla õnnelik, mis sul täna on. 

Nii lihtne ongi?

Teooria ongi lihtsam, kui praktika.

Kas sul mõni varukaart ka taskus on? 

Mul ei ole varuvarianti taskus. Aga kui elus nii juhtuks, et hääl näiteks kaoks, siis lihtsalt tuleks midagi välja mõelda.  

Avad oma kohviku - Merle Palmiste?

No vot. Sa tuleksid kampa?

Iga kell. Šampanja, hõrgud koogikesed, lummav atmosfäär...

Ja kaaviar kindlasti. Ning koht oleks ka ööläbi lahti. Sellises kohas võiks olla ka väike orkester ja külalised elegantselt riides.  

Ja väike terrass võiks ka olla, kus valgeid suveöid nautida. Nimeks Diivade Lounge.

"Hommikusöök staariga"; Merle Palmiste; Radisson BLU SKY hotell Lounge 24; Anu Saagim Foto: Stanislav Moshkov

Kui palju on Eesti teatrimaailmas rivaalitsemist? Maria Callas sai seda vägagi omal nahal tunda.

Oo jaa, ooperimaailmas on seda kordades rohkem, kui draamateatrites. Aga eks sealgi natuke ikka. Kuid kõige hullemad on need, kel pole piisavalt tööd või kes pole oma tööga rahul. Eks igalpool on rivaalitsemist. Ooperi- ja balletimaailmas on raskem, sest su karjääri pikkus on lühem. Baleriinid lõpetavad neljakümneselt, lauljad ka juba viiekümneselt - su rollide arv on piiratud. See on väga konkurentsikas ala.  

Draamateatrites on lihtsam, su aeg on pikem, rollide skaala suurem - konkurents tänu sellele varjatum.

Kui draamanäitleja soovib pearolli lavastuses, kas seda on võimalik paluda lavastajalt?

Lavastaja vaatab rollide jaotamist omal moel. Ta peab vaatama, et näitlejate ansambel klapiks kokku. Peab tekkima sünnergia. Aga kui sa midagi väga tahad, siis loomulikult võib seda lavastajale minna ütlema ja mine sa tea...

Sellepärast lavastajaga magama ei pea? Mujal maalmas näikse see täiesti tavaline olevat, #MeToo`ga on nii mõndagi paljastunud. 

Loevad inimsuhted. Vahel vaatad küll kõrvalt ja imestad, miks lavastaja mõnda näitlejat üldse ei kasuta. Tegu võib olla kihvti inimesega, aga kui omavahel inimestena ei klapita, siis pole midagi teha. Väga palju on inimlikke komponente. Näiteks nagu usaldus. Mõtle kas või iseenda peale - mõndadega suhtled, teistega mitte. Asi pole inimeses, asi on meie maitses. 

Kindlasti on ka neid magamise asju. Kõik on ju inimesed. Aga loodetavasti nagu see Weinsteini näitlejannadega manipuleerimise juhtum, mis oli kohutavalt õudne, meil siin ei ole. Võim, raha ja perverssused. Vastik oli ka see, et naised ju pöördusid kohtusse, aga kõik mätsiti ikkagi kinni. Eestis nii tohutut võimu vist kellelgi pole. 

Eestis on pigem manipuleerimine, lipitsemine, pugemine. Elame üldreeglina keskkonnas, kus ei saa alati öelda, mida sa arvad. Siis ei ole võimalik inimeste keskel elada. Kõik on suhteline. See mis on sinu jaoks tõde ei pruugi seda kellegi teise jaoks olla. Aga mul on hea meel, et täna kõigest sellest räägitakse. Ehk maniakid tõmbuvad koomamale. Siin näeme juba teist äärmust, mehed ei julge enam naistele lähedalegi minna. 

Diivadest veel - briljandid, kasukad, luksusautod, reisid - kas eesti mehed oskavad naisi kätel kanda?

Lähed välja, siis ikka küsitakse, mida sa soovid. Mina võtan tavaliselt vett või šampanjat. Loomulikult tehakse välja. Tehakse välja ja minnakse viisakalt ära. Okei, kui vett tuuakse, siis ütlen, et aitäh, aga ma juba käisin duši all. 

Mis on su lemmikbaar?

Valli baar. Ma pole ühtegi teist sellist kohta Eestis näinud, kus nii väikeses ruumis, selle ühe lauakese taga, saavad kokku nii erinevad inimesed. Kuigi meil on väike ühiskond, sugugi mitte klassiühiskond. Niivõrd põnevad inimesed on koos ja räägitakse tohutult vahvaid jutte. Iga kord kui ma sinna lähen saadetakse šampanja lauda. Mulle meeldib! 

Ja samas ei olda pealetükkivad?

Ei. Eks meil kipuvad ka need asjad minema tohutu võrdõiguslikkuse suunas, kus soorollid muutuvad. Samas on see muidugi tore, sest mees ei pea tõesti tegema seda, seda, seda ja kui sa oled naine, siis seda, seda, seda... Oleneb inimestest. 

Aga kui ma võrdlen meid Lääne-Euroopaga, siis eesti mehed on mehelikud - nad teevad välja, nad avavad uksi... Keskmine prantsuse mees selline ei ole. Eesti meest saab usaldada. Kui ta sulle ikka ütleb või lubab, siis keskmiselt see kipub nii ka olema. Muidu on nagu tohutu võrdõiguslikkus, aga samas on ju tore, kui mees aitab sulle kasuka selga ja teeb ukse lahti. Ja ei ole sedagi, et kui juukase kohvi, siis on see tohutu eurode jagamine arvet makstes. Eestis on veel galantsust.

Minu Prantsusmaal elav tütar ütleb ka, et see on nii. Me lihtsalt oleme Eestis sellega nii harjunud. Samas on see nii tore. Siin on plusse, selleks tulebki vahepeal ära käia, et sellest aru saada. Mis me kirume neid eesti mehi - tegelikult on nad viisakad ja tähelepanelikud naiste suhtes. Lähed kuhugi suurde Euroopa linna ja sa ei näe sellist asja. Nad on küll tänaval väga viisakad - kogu aeg pardon ja palun vabandust, aga suhtlemises mitte. Nii et, eesti mehed, hoidke seda!

Merle, kas oled hetkel hõivatud või vaba või võib mõni šikk härrasmees pakkuda sulle šampanjat ja seltskonda?

Alati, muidugi võib mulle šampanjat ja seltskonda pakkuda.

Sinu võrratu vitaalsuse ja ilu saladus? Kuidas elust selg sirgena ja pea püsti läbi vuhiseda?

Ma ei muretse eriti ette - olen täna siin ja kõik on hästi. Vaadake asju suuremas kontekstis - kuidas väga paljud inimesed maailmas elavad. Ta on kuskile sündinud, kus tal pole võimalustki haridust saada, rääkimata muudest asjadest. Siis see, et me oleme Eestisse sündinud - see pole jackpot, aga see on tohutu vedamine. On plussid ja miinused nagu igalpool.  

Mida sa sööd, et nii hea välja näed?

Söön kõike. Liha ka, sest mul vahel kohe tekib tohutu liha isu. See annab mulle jõudu. Alkoholi joon ka aeg-ajalt - minu arvates on see looduslik antidepressant. Võtad, nutad ja kerid magama. Loomulikult võib sellest sõltuvusse jääda, aga asi on kogustes.  

Mulle ei meeldi see arutamine viina hinna üle ja ära keelamine ja... Miks me ei võiks harjutada hoopis kultuurset joomist? Pigem õpime võtma klaasikese ja suhtlema selle juures. Mul pole alkoholi vastu mitte midagi. 

Aga sinu ilurituaalid?

Mulle meeldivad kõik need asjad, mis on hingele kõige lähemal. Ma jumaldan põnevaid parfüüme ja head pesu - kõike, mis on ihu vastas. See on tohutu klišee, aga kõik algab seest, eriti mõtlemisest, siis on kõik tasakaalus. Aga kui on eriti halb tuju, siis pane ennast ilusasti riidesse. Pane oma parimad riided selga. Värvi nägu pähe. Garanteeritud, et tuju enam halvemaks ei lähe. Pese kindlasti pea ka puhtaks või pane müts pähe.  

Ilusat peagi algavat notsu aastat sulle Merle, mida iganes see meile ka ei tooks!

Kindlasti tabab meid kõiki tohutu liha himu. 

Ja edu Maria Callase etendusega! Et seda ikka vaatama tuldaks ja kiidetaks.

Ma usun et läheb hästi, eriti siis, kui see teema ka näitlejale endale väga korda läheb. 

"Hommikusöök staariga"; Merle Palmiste; Radisson BLU SKY hotell Lounge 24; Anu Saagim Foto: Stanislav Moshkov

„Maria Callase meistriklass“ räägib loo laulutunnist noortele talentidele, kellele primadonna oma kogemusi jagab. Saame teada, kuidas ta ise tippu jõudis, kuigi pidi taluma pressi ränka kriitikat ja rivaalide kadetsemist. Sekka ka pikantseid seiku kooselust miljonäri Aristoteles Onassisega.

Peaosas särab Merle Palmiste, kaasa teevad veel Maris Liloson, Arete Kerge, Reigo Tamm või Oliver Kuusik, Peeter Kaljumäe, Hannes Villemson. Lavastaja Andrus Vaarik, kes on öelnud nii: „Mele Palmiste „Maria Callase meistriklass“ muudab teie maailma - rikkamaks ja kaunimaks. Te avastate, et ooper ei ole vaid väheste valitute nauding, millest teid on ilma jäetud. Et inimhääl, kauneim heli maailmas, suudab liigutada, lohutada, rõõmustada ja vaimustada igaüht meist.“

Komöödiateatri etendused „Maria Callase meistriklass“: 

18.01 TALLINN SALME KULTUURIKESKUS

23.01 HALJALA RAHVAMAJA

28.01 TARTU KONTSERDIMAJA

29.01 PÄRNU KONTSERDIMAJA

31.01 TALLINN SALME KULTUURIKESKUS

04.02 JÕHVI KONTSERDIMAJA

17.02 VALGA KULTUURIKESKUS

18.02 TARTU KONTSERDIMAJA

21.02 TALLINN SALME KULTUURIKESKUS

22.02 VIIMSI HUVIKESKUS

23.02 HAAPSALU KULTUURIKESKUS

25.02 VILJANDI UGALA

04.03 TALLINN SALME KULTUURIKESKUS

07.03 MÄRJAMAA RAHVAMAJA

13.03 PAIDE KULTUURIKESKUS

14.03 KIVIÕLI RAHVAMAJA

18.03 PÄRNU KONTSERDIMAJA

21.03 VÕRU KANNEL

26.03 ELVA KULTUURIKESKUS

27.03 JÕGEVA KULTUURIKESKUS

29.03 PÕLVA KULTUURIKESKUS 

Algus kell 19