MARILYN JURMANI BLOGI | Tüdrukud, ärge laske end mõnitada, alandada ja ära kasutada! (58)

Nimelt lisati mind kogemata ühte Facebooki vestlusesse. Minuga on seda ka varem juhtunud ja alati ma pole kindel, kas lisatakse kogemata või keegi teeb lolli nalja. Et aru saada, mis seekord juhtus ja kas ma tunnen neid inimesi või mis nad minust tahavad, pidin kerima vestluse algusesse. Nende kõnepruuk oli nii vigane. Pidin mitu korda lugema, et üldse midagi aru saada. Mingil hetkel mõistsin, et tegelikult taheti lisada tütarlast, kelle nimi on minu nimega väga sarnane.

Nende vestlus oli minu jaoks nii räige, et uue aasta saabudes kripeldas see ikka veel mul südames. Lühidalt oli lugu järgmine: noored kutid rääkisid sellest, et tahaks enne uut aastat pidu panna ja vähemalt üks neist soovis ka korralikult seda täiskasvanute asja teha (või siis lihtsalt selle kallal nalja teha). Selleks oli vaja valida ka välimuse järgi noored (13–14 aastased) tüdrukud, kes loodetavasti tooksid peole alkoholi ega oleks pesulauad. Võib-olla see kõik oli üks suur nali, aga naljakas see kohe kindlasti ei olnud. Labane, jah, aga mitte naljakas.

Vähe sellest, et mul endal on kasvamas tütar, on mul samaealine õde ja ma olen ju ka ise olnud noor tüdruk. Ilmselt on neid noori veel, kelle jaoks selline suhtlemine, joomine, seksuaalne mõnitamine ja ärakasutamine ei ole naljakas.

Võib-olla päästab mõne tüdruku see, kui nad näevad, mis juttu poisid nende selja taga on võimelised rääkima. Need, kes on kahe vahel, kas minna kambaga kaasa ja juua ennast täis ning avastada siis, kuidas keegi neid järsku peol purjus peaga ilma nõusolekuta käperdab, õpiksid ütlema, et #eionei. Avaldasin selle vestluse (jättes noormehed ja tüdrukud anonüümseks) oma Instagramis.

See, mis edasi juhtus, pani mind ausalt öelda ahhetama. Aimasin, et neid tüdrukuid jagub, kes tunnevad, et neile on liiga tehtud, aga et neid on nii palju?! Mulle tuli sadu kirju eri lugudest, mis on tüdrukutega juhtunud ja kuidas see neid on puudutanud.

Paraku kirjutas mulle ka mõni tütarlaps antud vestlusest, kes oli väga vaimustunud, et tema kaudselt (küll anonüümselt) minu Instagrami sattus. Kogu selle jama põhjuseks võibki olla vaimustus suurest tähelepanust, vajadus kuuluda kampa ja meeldida “sõpradele”.

Kujutan ette, et nii võibki korralikust perest tore noor sattuda olukorda, kus tema sõber vägistab purjus ja teadvusetut alaealist ning sunnib teist poissi seda näiteks filmima. Noorte jaoks võib see tunduda suur nali, aga kahe inimese elu on rikutud. Selle tüdruku, kes võib-olla oli sellesse samasse poissi armunud ja tuli vaid sellepärast peole kaasa. Ja selle poisi, kes filmis ja peab selle süütundega elama elu lõpuni, kuna selline käitumine ei olnud talle loomuomane. (Lisaks on see kriminaalkorras karistatav – toim.)

Enne, kui ma selle vestluse avaldasin, tundsin ennast nagu see kaameraga poiss, kes näeb pealt, et kellelegi tehakse liiga, aga ei võta midagi ette. Ja ma otsustasin, et sel teemal peab rääkima, kuna keegi ei tohi jääda üksi. Noorel inimesel peab olema võimalus kellegi poole pöörduda. Rääkige oma vanematega või parima sõbraga või koolipsühholoogiga või kirjutage kasvõi mulle. Ja siis sa avastad, et sa polegi üksi. Meid on palju, kellele on teismelisena liiga tehtud. Ka mulle. Ka peol. Ka alaealisena. Ja ka minul oli piinlik kellelegi rääkida.

Aga ei on ei! Isegi kui see 'ei' pole öeldud sõnadega. Isegi kui ta väidab, et ka sina tahtsid. Uskuge mind, poisid saavad väga hästi aru, kas sa tegelikult ka tahad või mitte. Ütle "Ei!" ja jaluta minema. Või kui sa näed, et su sõbrale/sõbrannale tehakse liiga, siis ütle ka "Ei!". Ja kui sa ei julgenud või julgesid, aga sind ei kuulatud ning midagi siiski juhtus juba, siis räägi sellest. See ei olnud sinu süü!

Ilmselt selle vestluse juures ajaski mind kõige rohkem vihale, et need kutid tundsid, kuidas nad saavad ja võivad öelda ja teha, mida tahavad. Ilma igasuguse häbita lisasid nad tüdrukud sinna vestlusesse, sest see kõik on ju nii naljakas. Ei, see ei ole naljakas!