Foto: Kalev Lilleorg
Inimesed
4. jaanuar 2019, 15:19

Möödunud aasta jaanuaris andis Evelin Ilves Naistelehele intervjuu, milles rääkis oma uuest eluetapist. Kaevasime intervjuu arhiivist välja ja pakume uuesti teilegi lugeda.

VANA KULD | Evelin Ilves aastataguses intervjuus: „Praegu küll pole sellist tunnet, et sooviks abielluda. Tahan lihtsalt, et oleks tore!“

Evelin Ilves on alustanud uut elu. Kaasa Siim Rikkeriga kolisid nad kokku «koopasse», nagu ta oma uut vanalinnakodu kutsub, ja sammhaaval loodab naine liikuda lähemale suurele unistusele: ükskord lõplikult Hiiumaale kolida.

Evelin Ilvese kodu Tallinna vanalinna talvises hoovisopis pakub külalisele erakordselt romantilist vaatepilti: lumekoeraks kehastunud Stabyhoun Schubert üritab kogu hingest aina kiiremini langevaid valgeid helbeid lõugade vahele püüda, loojanguhämarusse vajuvat akent valgustavate haldjatulede raamistuses joonistub välja perenaise siluett rustikaalse moega söögilaua ääres.

Meie eelviimane kohtumine jääb samuti päikeseloojangusse. Suvise presidendi vastuvõtu veiniklaasides lahtusid säravad vahuveinimullid ja naeratava Evelini kollakasrohelist kleiti palistanud hilissuvine päike libises tasapisi Kadrioru puude taha. «Eks päike loojuski. Mitmes mõttes,» nendib naine.

See oli selles eelmises elus, ja kui ta praegu kõnelebki ajakirjaniku palvel möödunust, pole selles kurbust, kahetsust ega valu. «Eks ma olen oma loomult ikka optimist. Muidugi on elus olnud keerulisi olukordi ja alati ei suuda kohe enda jaoks positiivset leida, aga mina ei hoia kinni ei asjadest ega möödunud elust. Tähtkujult Sõnn, vean oma vankrit tasapisi edasi. Kui on väga raske, lasen pea allapoole ja katsun seda vankrikest ikka edasi sikutada. Kui on rasked olukorrad, tuleb neist lihtsalt läbi tulla.»

Palvetamine aitab

Tema vankri veeremist on saatnud ikka kajakate kile kisa – on olnud nii ülemäära innukaid takkakiitjaid kui ka maapõhja manajaid. «Eks ikka olen lasknud teistel end mõjutada. Mu suurim möödalask, mille puhul teisi kuulasin, oli vist presidentuuri alguses, kui lasin endale teha tädisoenguid ja selga panna rõivaid, mida soovitati. Kui praegu neid pilte vaatan, on küll selline tunne, et kuidas see küll võimalik oli?!» räägib Evelin. «Usaldan inimesi! Ma ei teadnud, mida teha. See, et tunda ennast kindlamini kui inimesed, kes nõu annavad, ja teha nii, nagu sulle parem, võtab aega. Oma viimased kaks aastapäevakleiti disainisin endale ise ja tundsin ennast nendes ka paremini.» Naine tunnistab, et tema viimase abielu lõpusirgel näitasid paljud Kadriorus oma tõelist nägu. «Kui see jama lahti läks, tundsin küll, et Kadriorg kandis mind maha. Selleks et mind täielikult maha kriipsutada, tehti kõik.» Kuidas ta ei murdunud? «Ei ole mõtet murduda! Nii võidki lõplikult katki minna,» hoiatab ta.

Kahetseja endine esileedi pole. «Kui midagi läheb halvasti, üritan seda võtta kui õppetundi. Pole mõtet hakata kahetsema ega haletsema. Aga muidugi, kui oled kellelegi haiget teinud, tuleb andeks paluda,» leiab Evelin. «Kergesti vesistavatel inimestel on vist lihtsam, sest nutmine on tervisele kasulik – nii vabaned stressihormoonidest. Mina väga selline pole,» tunnistab ta.

Mida teeb Evelin siis, kui on väga-väga raske? «Palvetan,» kostab naine. «Mul pole kunagi olnud sellist barjääri, et palvetamine oleks midagi eriskummalist. Isegi mu väga pragmaatilised tuttavad on tunnistanud, et äärmuslikes olukordades ei jää üle muud kui palvetada. Taipasin Aasias, kus igas pisikeses kogukonnas on esmatasandi hingeabi andja preester, et jumala leidnud inimestel on palju rahulikum ja tasakaalukam elu. Millessegi võiks ju inimene ometi uskuda. Kui elad teadmisega, et sina oledki universumi peadirektor, on see minu arvates üsna vaene elu.»

Uues elus

Evelin toonitab mitu korda uue elu algust. «Hiinas, muide, usutakse, et sul ongi üheksa elu,» räägib ta. Millises tema leiab end olevat? «Mul on praegu selline mõnus koopaelu. Koduks on selline poolhämar keskaegne koobas, et kui hommikul ülevalt alla tuled, on toas täitsa pime. Mul on selline vaikne elu ja teen lihtsaid asju,» arvab ta ise. «Ometi olen ma suur unistaja, mitte väga praktiline inimene. Samas, ühe koha peal istuda ja õitseda ka eriti ei suuda. Tahan asju ehitada, uusi asju ette võtta.»

Suuri kannapöördeid teeb naine kartmata, nii et kurvid sirged. «Kui ma tagasi mõtlen, siis see, kuidas me Hiiumaale kodurestorani tegema läksime, oli ikka kreisi! 99% inimesi isegi ei tea, et selline koht olemas on, ega ka seda, kas päevas tuleb üks külaline või sada,» räägib ta. «Kodurestorani tegemine on olnud suur unistus, aga mu elus füüsiliselt kõige energiamahukam äraelamise viis. Ühe õhtusöögi jaoks, kuhu koguneb 12–14 inimest, tuleb teha 24 tundi tööd. Sellest 12 tundi teed järjest – alates sellest, kui hakkad asju hakkima, lõpetades koristamisega. Kui ikka lõpetad hommikul kella nelja-viie ajal koristamise, oled vaimselt ja füüsiliselt nii väsinud, et ei mäleta oma nimegi,» tunnistab Evelin.

Pesapunuja Evelin

Naine ütleb, et siin, Tallinna vanalinna kodus tunneb ta endas piisavalt koju jõudmise tunnet. See pole tal sugugi esimene kord vanalinna kolida. «Vanalinn on oma olemuselt selline mõnus pisike kogukond, kus võid igal sammul sõpru ja tuttavaid kohata, nii neid, kes siin elavad, kui ka neid, kes lihtsalt läbi jalutavad. Siin on mõnusad pisikesed kohvikud ja kohakesed. See on nagu väike küla. Üle tee asuvas Ramenis on vanad tuttavad, ümber nurga tegid tuttavad kokteilibaari, iga päev käime mööda ja lehvitame üksteisele. Ikka oma küla rahvas,» räägib endine presidendiproua.

Ta tunnistab, et on oma loomult suur pesapunuja. «Kui leian endale mingi koha, kaardistan olukorra ära ja hakkan punuma. Et oleks selline õdus ja mõnus,» räägib Evelin. Isegi oma kõige esimese päris oma kodu – Tartu röötsakil puumajas aastaid kasutamata seisnud kööktoa, kus nurgas kasvas rohi, ahi oli sisse kukkunud ja hoovis kuivkäimla – suutis ta tudengiajal mõnusaks pesaks võluda. «Mäletan, kuidas remondiks appi tulnud ema seisis lävel ja lihtsalt nuttis: miks minu laps peab niimoodi elama?! Raha mul polnud, ostsin kõige odavama tapeedi, panin tagurpidi seina, et välja jääks pruun jõupaberist osa, ja maalisin ise valge värviga ornamendid peale,» meenutab ta.

Praeguse põnevalt sopilise üürikodu on naine enda käe järgi sättinud: maakoduromantika põimub osavalt rustikaalsega, pitsilised talumotiivid tänapäevaga, vannitoas püüab pilku rookatusega saun. «Olen hingelt maakas,» tunnistab Evelin, kes veetis oma lapsepõlvesuved Võrumaal vanaema talus. Loodusega ühes rütmis hingamine on tema jaoks oluline. «Aga kui pole niipalju raha, et osta maa- ja linnakodu, tuleb teha valikuid. Seetõttu ma ei ostnudki linnakodu, vaid otsisin üürikodu. Et kui ma midagi leian, ostan Hiiumaale,» räägib naine. Nii et ta kolibki päriselt saarele? «Tahan minna jah. See plaan on mul küpsenud aastaid ja tunne läheb ainult tugevamaks,» sõnab ta.

«Maal pole kogu aeg vaja end kaitsta ega konkureerida. Linnas toimub pidev võidurelvastumine. Sul on kogu aeg vaja uusi asju,» meenutab Evelin, et kunagi aastate eest üksi beebiga Ärmal elades ei võtnud ta ühtki kübarate või kostüümidega täidetud kasti lahtigi. «Maal saad olla nagu tavaline inimene,» ütleb ta.

«Maal on kogu aeg midagi teha! Sul on pidevalt ümber toredad linnud ja loomad. Hommikuti on majaümbrus täis lindude ja loomade jälgi, näed, kuidas on aknast sisse vaadatud ... sa eladki loodusega koos. Mult küsiti toona tihti: kas sa ei karda? Aga kui on kodutunne, tunned ennast alati turvaliselt.»

Mehele minna ei plaani

«Kõige ilusam asi, mida kinkida, on inspiratsioon. Kui leiad inspiratsiooni, leiad ka määratu jõu. Järsku! Kui keegi sind innustab, on sul jõudu. Olen selline, et kui kuskilt sädeme saan, süttin ja tunnen, kuidas edasi lähen. Ja seda tahan ka teistele jagada.» Evelin ütleb, et kui tunnetab oma elus ära momendi, kui enam edasiminekut ega arengut pole, hakkab ta n-ö perutama. «Siis teengi kannapöörde. Tänapäeval ongi see normaalne, et õpid kogu aeg midagi uut või teed mitut asja korraga.»

Viimasel ajal huvitab teda aina enam toidu ja sisemise energeetika suhe – mitte ainult toidu koostis, vaid ka see, millist vaimuenergiat sellest saab. Kodurestoranis Roog peaks aset leidma ka esimene toitumise ja tähemärkidega seotud vestlusring. Kas ta usub tähemärkide omavahelisse sobivusse? «Mitte eriti,» tunnistab Evelin. «Minu kaks seaduslikku abikaasat on olnud Kaljukitsed, kes peaks Sõnniga ideaalselt sobima. Mõlemaga oligi ideaalne sobivus: ühega viis ja teisega 18 aastat,» sõnab ta. «Siim on tähtkujult Kaksikud ja me ei peaks tähtkujult üldse sobima.» Ometi õhkub nende omavahelisest olemisest harmooniat. «Oleme üsna lühikest aega koos olnud, see ongi meie esimene ühine kodu.
Suuri plaane me ei tee.»

Mehele enam ei lähe? «Muidugi mitte!» hakkab naine naerma. «Me mõlemad oleme juba abielus olnud. Praegu küll pole sellist tunnet, et sooviks abielluda. Tahan lihtsalt, et oleks tore,» tunnistab naine. «Üritan iga päev endale meelde tuletada, kui oluline on tajuda ja tunnetada õnnelikke hetki. Olla siin ja praegu ning õnne tunda. Ma ei taha neid hetki märkamata mööda lasta,» räägib Evelin. «Tuleb väikestest asjadest rõõmu tunda,» täiendab Siim. «Jah,» nõustub naine. «Kui tahad liiga palju, pole sa kunagi õnnelik – kogu aeg leiad asju, mida veel tahta. Rõõmu tuleks tunda kulgemisest.»