Raamat

Kristiina Ehin: „Olen kirjutanud bussipiletitele, tapeedile ja peitnud luulet põrandalaudade alla.“ (27)

Krista Taim, 5. jaanuar 2019, 00:01
SOTSIAALSE ANTENNIGA LUULETAJA: Kristiina Ehin kirjutab oma luuletustes muuhulgas rahva murest metsade langetamise pärast. Kuid hoolimata oma „sotsiaalse antenniga luuletustest“, nagu ta neid nimetab, ei meeldi Kristiinale väljend sotsiaalkriitiline luule. „Luule on minu jaoks avaram kui kriitika ja ühiskondlik kõverpeegeldamine. Puhtalt arvamus- ja loosungiluule mind enamasti ei kõneta.“Foto: Kaari Saarma
„Praegu olen selline luuletaja, kes kirjutab siis, kui vaim peale tuleb. Riimilised luuletused on suures osas nagu inspiratsiooni sähvakud, kusagilt tulnud. Võtad siis aja maha ja jätad kõik muu tegemata, et saaks ainult teksti kirja panna ja viimistleda,“ kirjeldab Kristiina Ehin, poetess, kelle viimane luulekogu „Aga armastusel on metsalinnu süda“ on tõusnud ilukirjanduse edetabeli esikolmikusse.

Luuletaja, proosakirjaniku ja laulja Kristiina Ehini sulest on varem ilmunud seitse luulekogu ja viis proosaraamatut. Tema loomingut on tõlgitud enam kui 20 keelde. Lisaks loometööle on tal palju esinemisi ansambliga Naised Köögis ja kohtumisi lugejatega. Koos abikaasa Silver Sepaga käib ta luule- ja muusikatuuridel.

Samal teemal

Praegust aega peab Kristiina väga viljakaks ja edukaks, ka eesti luule jaoks üleüldse. „Iga luuletaja puhul on hea meel, kui nende loomingut ostetakse ja loetakse. See näitab, et eesti inimesed pole ainult ratsionalistliku keele usku, vaid usuvad, et keelel, mis on tuhandeid aastaid vana, on vägi ja poeetika, mis võib sind kanda ja isegi aidata, võib-olla pareminigi kui mõni psühholoogia õpik.“

Kui rääkida inspiratsioonist, mis sähvakuna tuleb, siis oled sa selleks valmis, et see kirja panna?

Kõige suurem tööriist on minu mälu. Jätan väga palju lihtsalt meelde. Kui teen luuletust, olen võimeline riimilist luulet kuni kümme salmi järjest meelde jätma, aga see peab olema minu jaoks mingil viisil geniaalne, et ma tahan selle talletada. Lohakamat asja ei viitsi ma meeles hoida.

Mõnikord olen autoroolis või ühistranspordis lugenud selle sähvatuse omale vaikselt diktofoni.

Väikse lapse kõrvalt teinekord ei saagi paberit haarata, see joonistatakse kohe täis – siis on abiks ikka omaenda meelespidamisvõime.

Millised olukorrad, hetked sind inspireerivad?

Mind inspireerivad raskesti tabatavad meeleolud; sellised olukorrad, millele ei oska anda lihtsat triviaalset pealkirja. Ja ikka see kõige vanem teema – armastus. Armastusluule. Viimast luulekogu kirjutades tabas mind äratundmine, et armastuses on ikka veel niipalju sellist, mida pole keegi varem kirjutanud, sõnadega kätte saanud.

Kuid see, mis ühiskonnas toimub? Elu pahupool?

See on võib-olla pisut melanhoolne hetk, aga kui saadki liiklustihedal kodumäel koos lapsevankriga poriga üle pritsitud ja tabad selle kaudu mingi suurema ühiskondliku võnke, siis ainuüksi selle sõnastamine pöörab elu pahupoole natuke helgemaks.

Viimase luulekogu kõige teravam sotsiaalsem teema on meie metsad, mida jagavad haldjad ja harvesterid. Laaneriismed. Olen kuulnud kümnete sõprade ja tuttavate valu oma kodulaane kaotamise pärast, mis on muudetud kännuväljadeks. Metsad on tähendanud neile nii palju ja andnud mõtte, miks elada just maal. Paljud kodulaaned on kaotatud, sest kellelgi nupumehel või tema ülemusel on ees Exceli tabel, mis ütleb, et see mets tuleb maha võtta, olgu siis lindude pesitsusaeg või mitte.

Olen mõelnud seda raamatut kirjutades, et iga mets on kordumatu nagu inimene. Uue puudepõllu istutamine on nagu inimeste kloonimine, see pole kunagi see, mis on kaotatud. Liigirikas loodus vajab taastumiseks palju aega. Eestist kaob igal aastal üle 60 000 linnupaari. Kuhu nad kaovad, kui me nimetame oma metsamajandamist säästvaks?

Kas loomingulisel inimesel on raske elada, kui asjad sügavalt puudutavad ja haiget teevad? Kas iga valu leiab tee paberile?

Algajad luuletajad arvavad vahel, et luule ongi peamiselt valu väljendamise kanal. Ja et nemad on need ülitundlikud, kes on kutsutud seda valu väljendama ja teisi sellega üle valama. Mina arvan, et väga paljud inimesed on tundlikud ja neil on valus, kui miski alandab inimväärikust või miski muul viisil haavab. Soome kirjanik Tommi Helsten on öelnud, et julgus tunnistada oma haavatavust on üks vaimse inimese tunnuseid. Kuid küsimus on selles, kuidas seda väljendada viisil, mis inimest ülendab, mitte ei kisu põhjamutta kaasa.

Kristiina Ehin.Foto: Kaari Saarma

Kas pühendad iga päev mingi aja loomisele?

Püüan, või siis vähemalt annan sellele võimaluse. Kui on loomise hetk peal, siis pere arvestab sellega ja saan omaette töötada. Vahel vajab Silver vaikust ja rahu, vahel mina, vahel on mõnel lapsel selline pilk silmis, et nüüd vajab tema. See on suurim armastuse avaldus, kui sa teisele inimesele selliseid hetki annad. Olulised on kohad ja häälestus ning inimesed ümberringi, kes soosivad loomingut.

Vahepeal pidasin kaustikut, kuhu proovisin iga päev kirjutada kümme uut eestikeelset sõna. Selliseid, mida ei tea või olen harva kuulnud. Neid, mis kõnetavad – tekitavad mingit tunnet. Mõned sõnad ei jäta rahule ja peavad luuletusse saama. Suur lemmik on mul Andrus Saareste sõnaraamat, mis seletab sõnu lahti väljendite kaudu. Selles on palju ilusat vanaagset keelt. Ka meie regilaul on täis rikast ja meelelist sõnavara, mida olen oma luules taasavastanud. Eesti keeles saab lõputult leida enneolematuid riime ja luua uusi lahedaid liitsõnu. Mu isa Andres Ehin näiteks lõi naljaviluks ainult täishäälikutest koosneva lause: „Aoäia õe uue oaõieaia õueaua ööau.“

Kuidas sünnivad need hõrgud võrdlused, mida sa ikka leiad ja kasutad, nagu „…märg printsessinahk seljatoel kuivamas, tuhisen mööda kesköist Tallinna–Tartu kamikaze-maanteed…“ või „…aeg tiksub vana verd nüüd roostes tapamajarenni…“?

See esimene on Naistega Köögis suvise tuuritamise käigus sündinud tekst. Teine aga pikalt mu ala- või ületeadvuses kõlksuma, helisema jäänud kujund, millest sai riimiline luuletus. Riimilise luuletusega on tore see, et riim viib sind ettearvamatutele radadele. Sa nagu mõnes mõttes juhid seda ja mõnes mõttes oled selle sinust suurema keeleloogika ja keeleilu kandja. Tuleb lubada ennast riimil kanda ja samas mitte ohje ka päriselt käest anda.

Kui oluline on toimetaja? Sul on kaks toimetajat, sinu ema Ly Seppel-Ehin ja Kristel Ress.

Toimetaja on väga vajalik. Mu ema on terane küsimuste küsija, ta on psühhoterapeut ja oskab küsida nii, et mõte saaks selgem, eredam. Olen tema küsimuste peale vahel isegi kaks-kolm salmi juurde leiutanud. Selle märja printsessinahaga, mis seljatoel kuivas, oli ka see lugu, et alguses oli luuletus lahjem. Ema oskas aga suunata nii, et otsisin ühe mustandi välja, mida ma polnud enne kellelegi näidanud, ja ema leidis sealt puuduva, et tekiks tervik. Hea toimetaja ka julgustab: pole häbeneda midagi – julge olla luuleline ja ebaloogiline, isiklik ja vasturääkiv, meeleline ja õrn, kui vaja, siis ausalt vihane ja raevukas.

Teine minu toimetaja Kristel Ress on muuseas ka Tartu ülikooli keelenõustaja. Tema juhib teraselt, aga leebelt tähelepanu kitsaskohtadele, et kuidas on eesti keelele omasem.

Viimases luulekogus on su kahe aasta looming. Kui palju sul praegu sahtlis lugusid on?

Teist samapalju jätsin välja. Kui tunnen, et veel on vaja tööd teha, siis ma ei avalda. Mulle meeldib, kui midagi on sahtlis ka.

Kas sa kirjutad käsitsi või on tekstid ikkagi arvutis?

Üldiselt on arvutis, aga kõige uuemad on bussipiletite peal, suvaliselt paberilipakal või mõnes märkmikus.

Kui meenutada, siis olen ka tapeedi peale kirjutanud, Mohni saarel (Kristiina pidas aastal 2005 sel Lahemaa rahvuspargis asuval saarel saarevahi ametit – toim). Põrandalaudade alla olen ka luulet peitnud, mis on hiljem välja tulnud. Vahel võib endale tunduda, et värskelt kirjutatud teksti ei julge mitte kellelegi näidata, ära visata ka ei raatsi ja siis peidad kuhugi silma alt ära. Hiljem leides ei saagi aru, miks see tol korral ohtlik tundus. Mu eelviimases luulekogus „Kohtumised“ on üks tekst „Mohni“, mis on niimoodi ühe põrandalaua alt kümme aastat hiljem saare uute asukate poolt leitud ja mulle kätte toimetatud.

On sul olnud ka valge lehe kartust, loomingulist kriisi? Mida sa siis teed?

On olnud ja olen siis väga närvis olnud, eriti kui on antud lubadus midagi valmis saada. Aga sel puhul meenub mulle mu isa. Tema luges palju või tõlkis mõne luuletuse, mis talle väga meeldis, siis sai ta jälle lainele ja suutis kirjutada. Maailma ilukirjandus ja luule on tuhandeid aastaid vana ja nii suur, et sellel on vägi inspireerida. Ma usun, et palju lugenud inimesed kirjutavad kõige paremini.

Oled enda kohta öelnud, et oled rändluuletaja. Oled endiselt, kui vaadata, kui palju sa esined, kohtud lugejatega, laulad ansambliga Naised Köögis. Sa pole kannatav luuletaja, kes pelgab publikut ega julge jagada?

Olen ikka asju endale ka hoidnud. Ülikooliajal ja veel aastaid tagasi olin rohkem krambis ja natuke kinni ka selles kannatava kunstniku kuvandis, aga mingil hetkel jõudis minuni teadmine, et kui enda hing pigistab, on valus ja kitsas, siis on loomingut endast palju raskem välja saada. Kui aga leiad allikad, mis sind toidavad, siis on vabam ja toredam luua. Minu jaoks on allikaks inimesed, päris kohtumised, aga ka muusika, luule ja loodus.

Elu Silveriga on toonud selle, et võin olla täna Setumaal, homme Kihnus – kohtades, kus pole ammu enam raamatupoode, aga inimesed on samad ja vajavad ikka päris kohtumisi inimestega, kes luuletavad või teevad muusikat. Ma pole kitsi jagama ega leia, et kirjandus peaks reisima ainult mööda linnu, linnaraamatukogusid ja kirjanike liidu saale. Kui mind kutsutakse külaraamatukokku pärapõrgus, taluõuele, bussijaama või kaarsilla avamisele või parvega Peipsile ühele seltskonnale luulet lugema, siis võimaluse korral lähen. Ma pole kitsi ja tahan jagada seda, mis on minu jaoks oluline.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee