Foto: TV3
Tele
3. jaanuar 2019, 21:00

Telesari „Sild“: MIKS ometi pandi eestlannast detektiivi mängima leedulanna, kelle eesti keele pusimist piinlik kuulata on? (151)

Eesti teleekraanile jõudis Skandinaavias ülipopulaarse detektiivisarja „Sild“ vene-eesti versioon. Pean tõdema, et niivõrd halba näitlejatööd, või pigem isegi näitlejavalikut, pole ma ammu üheski telesarjas näinud (mitte, et ma kodumaises televisioonis jooksvaid telesarju üldse vaataks). Üht peategelast, eestlannast detektiivi mängima pandud leedulanna Ingeborga Dapkūnaitė eesti keele pusimist oli piinlik ja kurb vaadata, päris ausalt.

Seriaal algas nagu üks „üü, me teeme täiega salapärast ja hirmutavat nordic noir sarja“ ennemuiste. Detailkaadrid, viimse vindini tumedaks keeratud pilt (muideks, pidin oma arvutis ekraaniheleduse maksimumini kerima, et üldse midagi aru saada) ja karmid poksikotti peksvad ja nahktagisid kandvad mehed.

Dapkūnaitė eesti keel kõlas kui infarkti saav soomlane

Pean tõdema, et selle esimese osa, mis kestis umbes 50 minutit, üritasin ma kuidagi läbi kannatada. Hästi, pean siinkohal mainima, et pidasin detektiivisarju põnevaks lapsena, aga nüüd need mind enam paelu. Kellele meeldib, siis võib-olla võib see „Sild“ isegi mingi põnevuse tekitada. 

Stsenaarium iseenesest kohutavalt mannetu polnud – sillal vedeleb laip, üks keha ots kuulub ühele naisele, teine teisele naisele, alumine pool laibast asub Venemaal, ülemine Eestis. Pole päris tavaline „keegi löödi kõrvaltänavas maha“ keiss, vaid vaatajale veidi põnevam.

Mis minus aga algusest peale hämmastus tekitas, oli see, et miks ometi, no miks pandi eesti detektiivi mängima leedulanna? Seda oli nii halb ja piinlik vaadata. Väike patrioot minus võib-olla oli isegi veidi vihane. 

Alles hiljuti oli suur poleemika selle üle, kui Scarlett Johannson transmeest mängima taheti panna. Kas Eestis võib sama poleemika tekkida nüüd selle üle, et idanaabritega koostöös sündinud seriaalis pandi EESTI detektiivi mängima leedulanna? Kas tõesti ei ole Eestis mitte ühtegi piisavalt andekat naisnäitlejannat, kes karmi olekuga detektiivi võinuks mängida? Kindlasti on!

Ma tõesti ei taha halvustada Dapkūnaitėt kui näitlejat, sest ma ei ole tema teisi töid näinud, kuid tema kehastatud Inga Veermaa oli täiesti kohutav. Esiteks muidugi keel – kindlasti proovis naine niivõrd hästi eesti keelt pusida, kuis suutis, kuid tulemus oli eesti keelt osakava inimese kõrvadele siiski alla igasugust arvestust. „Kas ta tarbis uimastad?“, „Vabandage väga, et koha ei öelnud.“ – ma ei viitsi muidugi iga vea kohta näiteid hakata tooma, kuid kohati tundsin, et sooviksin tema teksti alla eesti keelseid subtiitreid, sest tõepoolest ei suutnud vahepeal aru saada, mida ta räägib. 

Siinkohal tekib küsimus, et mis oli küll sarja tegijate peas? Jaa, võtame eesti detektiivi mängima leedulanna, paneme ta eesti keeles rääkima ja kõik on ju super! Andeks, aga mida? Sellest, et eesti detektiiv eesti keelt ei oska, saavad aru nii eestlastest vaatajad, kuid kindlasti ka välismaalastest vaatajad. Kui stseenis mängivad Guido Kangur ja Dapkūnaitė, või Andrus Vaarik ja Dapkūnaitė, siis on ka teisest rahuvsest inimese jaoks koheselt aru saada, et üks neist on päriselt eestlane teine mitte – üks räägib eesti keelt soravalt ja kaunilt, samal ajal kui teine keelt pusides kui infarkti saav soomlane kõlab. 

Kas detektiiv Veermaa oli hoopis rikki läinud emaplaadiga robot?

Teiseks jälgisin ma avaosas näitlejatööd. Kahjuks mitte ükski näitleja suure näitekunstiga ei hiilanud, kuid noh, ehk hooaja peale asi paraneb. Kõik avaosas nähtud karakterid olid kui ühe puuga löödud – depressioonis, külmal maal elavad kalanäoga inimesed.  Ainsa värske tuuleiilina mõjus mulle Elina Purde, kelle näolt avaosas vist ainsana muige või naeratuse moodi grimmassi võis leida. Kuigi jah, Purde kehastatud uurija Rüütel meenutas nii välimuselt kui iseloomult algul koheselt tema „Kättemaksukontori“ iseloomukat rolli. 

Eriliselt häiris mind kahjuks taas Dapkūnaitė. Tekkis kaks küsimust, et 1) kas ta on robot 2) kui ei ole, miks ometi ta robotit mängima pandi? Võib eeldada, et sarja tegijate idee oli detektiiv Veermaast teha karm, konkreetne, isegi maskulliine detektiiv, kes nalja ei tee ja karmi politseitööd ei karda. Kahjuks on tulemus piinlikult halb, sest detektiiv Veerma näeb välja ja käitub sarjas konkreetselt kui robot. Intonatsioon, hääle tämber – kõlab kui Google tõlkeprogrammis kõnelev tädi, kehakeel ja käitumine on veel robotlikum kui humanoidrobot Sophial. 

Tekib küsimus, et miks detektiiv Veerma tegelaskuju niimoodi loodi? Ilmselgelt soovitakse seriaalis vastandada kahe riigi rahvuse erinevuseid, kuid kust otsast on eestlased sellised kui detektiiv Veerma? See on lausa veidi solvav, et kui see seriaal nüüd idanaabrite juures või kuskil mujal välisriigis eetrisse läheb, tekibki eestlastest selline stereotüüp. Samal ajal kui Venemaa uurijat Maksim Kazantsevit mängib inimliku, armsa ja hajameelse pereisana Mihhail Porechenkov. 

Kas mulle midagi meeldis ka? Jah, mõned kaadrid Tallinna kesklinnast olid päris kenasti üles võetud. See, kuidas Tallinki hotelli hõbedased sambad keset tumedat pilti särasid, oli päris kena. Ühe naljaka detailina märkisin üles ka selle, et kui detektiiv Veermaa kutsuti surnukuuri, sõitis ta oma veidra numbrimärgiga (vähemalt mitte Eesti numbrimärgiga) autoga Tallinna linnahalli juurde. Tekkiski mõte, aga võib-olla tõesti võiks seal surnukuur olla? Kas keegi üldse teab, mis linnahallis viimased aastad toimunud on? Kahtlane värk, tuleks uurida!