Kaspar Velberg: „Ma pole vist elus nii palju naernud ja naeratanud kui nüüd, pärast tütre sündi.“

Temal endal on küll praeguseks seljataga juba kolm filmirolli (filmides „1944“, „Polaarpoisis“ ja hiljuti linale jõudnud filmis „Mihkel“) ja üle paarikümne osatäitmise Linnateatris. Kaheksa kuud tagasi lisandus ta ellu veel üks roll – isaroll, kui Kaspari ja Liis Pokineni perre sündis Lilian.

2012. aastal lõpetas Kaspar lavakooli XXV lennu, mille juhendaja oli Elmo Nüganen. „Olen väga õnnelik, et meie juhendaja oli just Nüganen,“ ütleb Kaspar. 

Kui vaadata Kaspar Velbergi profiilis, joonistuks talle justkui iseenesest selga saksa ohvitseri munder. Nagu kunagi Peeter Kardile, kes nõukogude sõjafilmides sakslasi kehastas. Täna on siiski teised ajad ja Kaspar on laulva revolutsiooni aja laps, kes kasvas üles Vihterpalu metsade keskel, aga kellest – erinevalt vanematest – ei saanud siiski metsameest.

Oled sündinud 1989. aastal, laulva revolutsiooni laineharjal. On sellest kunagi ka vanematega juttu olnud, et oled nn revolutsiooni laps – ajast, kui eesti rahva iive lausa plahvatuslikult kerkis?

Vanemad on sellest rääkinud. Oleme õdedega selgelt buumiaja lapsed. Selge see, et oleme taasiseseisvumisest  inspireeritud, seda on vanemadki maininud.

Kaks aastat pärast sinu sündi sai Eesti küll vabaks, aga ajad olid rasked. Sul on ka kaks vanemat õde. Ega vanematel polnud vist kerge kolme last toita ja katta?

Tuleb öelda, et olen maalaps, vanematekodu on tänini Padise vallas Vihterpalu külas. Pakri saarte vastas, kolm kilomeetrit merest me seal olime, seene- ja mustikametsade vahel. Tänini pean seda oma päriskoduks. Ema oli mul abimetsaülem, isa oli metsnik. Nii et kogu elu tiirleski ümber metsa ja metsa vahel. Lisaks põllud ja koduloomad. Rummu vangla jaoks kasvatasime isegi kanu, väike äri käis. Mäletan, et esimese legod sain ma niimoodi, et suurem ports kanu läks Rummu vanglasse ja sealt saime legod vastu.

Soolisest võrdõiguslikkusest polnud sinu nooruses õrna haisugi, nii et kaks vanemat õde, kelle jaoks olid väga hea peksupoiss, terroriseerisid sind täiega?

Mitte väga, kuigi murdeeaeas, kui ma teises klassis kolisin Sauele ja elasime õdedest nooremaga ühes toas, oli natuke probleeme. Tüdrukutel möödub murdeiga natuke teistmoodi, aga midagi väga traagilist siiski ei juhtunud ja saime päris kenasti läbi.

Millal su mõtted teatri juurde jõudsid? Juba varajases nooruses, kui õed kodus nukkudega teatrit tegid?

Naabrilastega tegime ikka teatrit. Poistega mingeid fantaasiamänge, tüdrukutel olid tantsukavad, mida nad pidevalt lihvisid, jõudmata samas esinemiseni. Sellised need mängud olid ja eks nad mingi tõuke andsid. Kuigi tegelikult julgustas mind minema teatriringi vanem õde. Olin Saue gümnaasiumis juba kuuendas klassis, kui kooli juurde asutati teatriring Virko Annuse juhendamisel. 

Kuna olin selleks ajaks natuke ka lauluga tegelenud, mõtlesin, et lähen ja proovin. Seda enam, et Karepal toimusid igasuvised teatrilaagrid, mis ahvatlesid. Iga oli ka juba selline, kus edevus hakkas mängima oma osa. Eriti tüdrukute silmis: et kes on rohkem, kes vähem andekam ja kes tinistab nurgas kitarri. Eks sealt Saue näiteringist tõuge ikka alguse sai, sest olin seal algul ainuke poiss. Kümne tüdruku keskel.

Lavakooliaeg sinu elus: mida see sulle ennekõike tähendas?

Üks kindel asi, mille see andis, oli käsitööoskus: et mida vaja läheb, kui sa iga päev repertuaariteatis töötad. Meil vedas väga kursuse juhendajatega, kellelt saime hea kooli. Ka kõige raskematel hetkedel. Samas saime kaasa koostöötamise vaimu, kuigi see polnud mulle võõras asi, olin seda kogenud juba poistekooris, kuhu ema mind teises klassis poolvägisi pani. Tagantjärele mõeldes: distsipliin ja ühise asja ajamine on kooli ajal mulle väga kasuks tulnud. Teistega arvestamise harjumus on mul juba väga varakult sees olnud.

Teil oli väga tugev kursus. Olid sa üks liidritest?

Meil olid kursusel väga suured vanusevahed, sest meil olid õppekavadega sees nii dramaturgid kui ka lavastajad, keda võis mingis mõttes liidriteks pidada, aga ka näiteks näitlejaks pürgiv Hendrik Kalmet oli ülejäänud kursusest kolm-neli aastat vanem. Ent see polnud tajutav – kui, siis vaid mingi elukogemuse vahe, sest keegi oli kuskil midagi juba teinud ja oli enesekindlam ning suutis ennast paremini väljendada. Olime nende kõrval kui kutsikad, vasikasilmadega.

Kas need päevad, kui teatris uue tüki puhul ei tule taas kord seinale sinu nime, et sind  pole uuslavastusse kaasatud, on tekitanud sinus mingeid skisofreenilisi mõtteid?

Noorel näitlejal on ikka hirm, et kas ma jään rongist maha. Et kui ma kohe ei tee mingit suurt rolli, on mul mingi pitser küljes. Tegelikult on see põhjendamatu hirm, sest seda rongi polegi. Või käib see sinu enda sees. Aga loomulikult hakkab noor inimene endas kahtlema, kuigi ma ei saa öelda, et neid hetki oleks olnud väga palju. 

Sinu elukaaslane Liis Pokinen on tantsupedagoog, see elukutse on teatrile väga lähedal. Teatrist sa ta leidsidki?

Tegelikult saime kokku nii, et Liis on Mari Jürjensi ehk siis endise nimega Mari Pokineni õde, kellega me tegime pärast lavakooli teise kursuse lõpetamist tükki nimega „Kiivad armastajad“ Dominiiklaste kloostris. Seal osales ka Mari, nii me seal kokku saime. Liis õppis Berliinis päris karmi režiimiga tantsukoolis ja hiljem veel Taanis, nii et kokku olime kaugsuhtes neli aastat. Aga see pidas vastu! Ju siis oli põhjust, kuigi tagantjärele tundub, et mis see siis ära polnud.

Paljud su kolleegid ja isegi kursusekaasalased on valinud vabakutselise näitleja tee. Sul ei ole mõtted sinnapoole liikunud?

Eks ma ikka olen mõelnud, mis aga ei tähenda, et ma seda mõtet pidevalt kaaluks ja oleksin kuskil teelahkmel. Kuigi see võimalus on kogu aeg olemas. Aga siiani pole ma näinud põhjust või tundnud vajadust minna kuskile mujale. Ent seda võimalust tasub kuklas hoida, sest kui sa tunned, et inimesena või näitlejana oled väga kinni jäänud või oled nagu varjusurmas, siis tuleb midagi ette võtta.

Kui palju sa teatris sisemist konkurentsi tunnetad?

Ei tunneta küll. Mulle meeldib ühe sõbra väljend – valge kadedus, mis on selline positiivne kadedus. Või isegi mitte kadedus, vaid pigem rõõm, et kellelgi on mingi osa õnnestunud. Siis lased küll korra kujutlustes peast läbi, et ma tahaksin olla seal tema asemel. Sellist positiivset, valget kadedust ikka esineb. Aga konkurentsi küll ei tunne. Võib-olla siis, kui me kooli lõpetasime, noorte uljaste poistena siia tulime ja olime kõik justkui ühe puuga löödud, kõik ühelt kursuselt, siis ehk mõtlesime, et nii, mis meist nüüd saab, kuidas kellegi rada hakkab kulgema. Aga see oli üsna kiirelt mööduv faas ja mitte domineeriv meelelaad, et oleks aga kursusevendadest kõvem ja parem, rikkam ja ilusam.  

Oled noore näitlejana teinud kaasa juba kolmes mängufilmis ja saanud omal nahal tunda, et filmimaailmas liiguvad hoopis suuremad rahad, et äkki see on teatriga võrreldes hoopis magusam maailm?

Jah, filmimaailmas liigub rohkem raha, aga mitte nii üüratult rohkem. Ma ei tea muidugi, mis Hollywoodis toimub. Seal on loomulikult teised mastaabid, aga kindlasti pole raha see, mis sinna maailma tõmbaks. Kuigi film iseenesest tõmbab, aga jällegi: see pole mingi teelahe. Olen küll avatud kõikidele filmiprojektidele, see on lihtsalt väga kihvt vaheldus, täiesti teise iseloomuga töö. Mingis mõttes värskendav. 

Põhiline on ajakriitilisus, mis on filmis teine – sul on ühe stseeni jaoks üks võttepäev ja materjal peab saama üles filmitud, midagi pole teha. Sest pole aega ja raha seda uuesti teha. Muidugi on pinnapealsuse oht. Just tänu sellele, et kogu aeg on kiire, pole võib-olla väga palju aega kõike väga põhjalikult analüüsida. Eeltöö tehakse üksi kodus. Et pole võib-olla sellist ühist mõtestamist. 

Teatris võib tekkida jälle see oht, et aega on. Ees on ootamas kaks ja pool kuud prooviprotsessi ja küll me jõuame. Ja alles paar nädalat enne esietendust hakkab päris mootor tööle. See pole küll mingi reegel, aga mõnikord nii on. Selle kõrval on ajakriitilisus hea motivaator ja käimatõmbaja. Sa pead raua kohe soojaks saama!

Samas – filmi teha on puhas privileeg ja võimalus ennast proovile panna. Et kuidas siis seal asjad käivad. Ei vasta tõele, mida räägitakse – et filmis mängid sa samamoodi, aga palju vähem, palju napimalt. Paljudes heades filmides mängitakse väga lahtiselt, väga julgelt. Ühesõnaga – põnev maailm.

Selles põnevas maailmas oli su viimane film, „Mihkel“ – mulle tundub – sulle kõige keerulisem ja raskem väljakutse?

Nii see vist oli tõesti. Võtteperioodi kõige raskem päev oli just viimane, mis kattus ka filmi lõpustseeniga, kus vaimsele pingele lisandus veel see, et mu talisman ehk nn komeedikivi, mille ma Mihklile kaasa annan, kukkus enne viimast duublit kogemata vette. Aga uut ei olnud kohe kuskilt võtta. Oli juba hiline aeg ja viimase stseeni võte, kohe varahommikul pidime hakkama 600 kilomeetrit kaugusele Reykjavíkki tagasi sõitma, aga korraga selline apsakas! Õnneks leiti külast, kus elab paarsada elanikku, ehtekunstnik, kes teeb sarnaseid kive, nagu see minu komeedikivi oli. 

Samas oli omaette ehmatav ja samas vapustav elamus ookeani ääres filmimine. Lained olid tohutult suured ja ohtlikud. See oli selline turistisööja rand, sest sa ei tohi veepiirile väga lähedale minna, kuna lained võivad sind kaasa haarata, ookeani tõmmata, ja ongi kõik. Aga ometi me filmisime täiesti vee piiril. Lisaks tohutu niiskus. Igatahes sellist meremöllu pole ma varem kogenud. Nii kui autost välja tulime, olime järgmisel hetkel ookeanilainete sünnitatud vihmast läbimärjad.

Lisaks keerulistele ilmastikuoludele oligi kõige keerulisem selle filmi juures panna ennast kujutluses olukordadesse, kuhu minu tegelane Igor satub. Need olid ikka üsna ekstreemsed situatsioonid. Et kuidas mina oleksin tegutsenud oma tegelase asemel, kuidas me üleüldse käitume kriisisituatsioonides ja äärmuslikes olukordades – mis siis inimese sees toimub. See kõik oli mentaalselt küllaltki keeruline.

Islandi loodusesse ära ei armunud?

Ikka armusin! Kuigi enamiku ajast olime Reykjavíkis, kus seda loodust adub vähem, kuigi kauguses paistavad mäed ja taevas on nagu teistsugune. Aga põhilise elamuse saime kätte siis, kui sõitsime 600 kilomeetrit Reykjavíkist eemale, idarannikule. Aga rohkem kui loodusesesse armusin ma Islandi inimestesse. Väga sümpaatsed ja eestlastele kuidagi väga lähedased. Nii oma huumori kui ka karguse ja miski sisemise intelligentsusega. Samas on nendega lihtne ja hea kontakti saada, sest nad on ka natuke amerikaniseerunud ja seal käibki palju Ameerika turiste. Teisalt on nad ikkagi karged ja põhjamaised. Jalad maas inimesed. Viikingid ikkagi ja terveks jäänud seal oma saarel.   

Selle aasta alguses said sa isaks. Mida see roll su ellu on kaasa toonud ja mida see tähendab?

Mingis mõttes pole selle rolli olulisus võib-olla veel täiel määral kohale jõudnudki. Kõige paremini võtab selle kokku see, et ma pole vist kunagi elus nii palju naernud ja naeratanud kui nüüd, viimase üheksa kuu jooksul. Lilian on toonud mu ellu ikka väga palju rõõmu. Mis puudutab elukutset, siis ta on andnud sellele miski perspektiivi. Et kuskil on veel keegi, kes on palju olulisem, et kõik ei keerle enam minu või mu töö ümber. Mis ei tähenda, et ma teeksin seda vähem pühendunult. Tegelikult on see kirjeldamatu tunne! Lihtsalt nii palju kergem on hommikul tõusta ja päeva alustada ning õhtul õhinaga koju minna. Põnev ja kihvt aeg!  

Mida see roll on veel andnud: mulle on eluaeg meeldinud süüa teha ja nüüd, kui Liis väikse lapse kõrvalt ei jõua nii palju vaaritada, siis see töö ongi nüüd minu peal, mida ma tõesti ka hea meelega teen. Minu jaoks on see lausa stressi maandamine. Eks ma selle söögitegemise emalt olen saanud. Püüan teha nii, nagu ema teeb. Isa oli jahi- ja kalamees. Naturaalset toorainet oli tollal palju käes ja eks ma ema kõrvalt panin kõrva taha, kuidas see asi käib.

Olid sa ise ka sünnituse juures?

Olin. See oli üldse huvitav päev, hommikul oli selge, et nii, õhtul on haiglasse minek. Aga mul oli õhtul „Kirsiaia“ etendus. Oligi siis nii, et mina läksin teatrisse ja naine sünnitusmajja. Kuigi midagi polnud veel pihta hakanud. Haiglas küsiti, et kas kutsume sünnituse esile. Jah, kutsume esile! Nii kaua kuni Liis oli veel eelsünnitustoas ja mina polnud parajasti laval, hoidsime telefonitsi ühendust. Kui etendus lõppes, kummardama ma ei läinud – takso oli tellitud ja kihutasin haiglasse.

Haiglas selgus, et aega on veel küll. Lõpuks ta kauples ennast ise sünnitustuppa, sest ei usutud, et esmasünnitajal nii ruttu võib midagi juhtuda. Liis aga tuli välja selle argumendiga, et ta ema ja õde olid hästi kiired sünnitajad. Et see pole võimalik, et ta veel kolm-neli tundi piinleb. Siis kutsuti ka mind sünnitustuppa, sain seal olla umbes veerand tundi, kui otsustati, et erakorraliselt tehakse keisrilõikus. Olime valmistunud kahekümnetunniseks sünnituseks ja nüüd korraga keisrilõikus! Misjärel suunati mind ühte pimedasse tuppa, öeldi vaid, et tuleme kohe ja siis paneme tule põlema. Nii ma seal istusin, kuni pandigi tuli põlema ja ma kuulsin juba lapse nuttu. Sünnitus kestis vaid veerand tundi, kuigi olin selleks hoolega valmistunud – et see saab olema üks pikk, huvitav ja kindlasti ka raske protsess.

Lilian on üheksakuune. On sul kätte  jõudnud juba ka see aeg, kui sa talle unelaulu laulad?

Olen seda algusest peale teinud ja tundub, et muusikaga on tal hea klapp. Aga see aasta on ka etenduste mõttes olnud sedavõrd tihe, et sageli jõuan koju alles siis, kui ta juba magab. 

Eesti mehele on pandud peale kirjutamata kohustus, et ta peab üles kasvatama kolm last. Kuidas sa sellele suunisele vaatad?

Kindlasti võiks lapsi veel olla.

Sinu suur hobi on kalastamine. Viskad spinningut või paned võrke (kalamehejutud on nüüd teretulnud)?

Pigem viskan ikka spinningut, kuigi käin ka isaga kaasas, kes paneb võrke. Aga see viis pole mulle siiski külge hakanud, see nõuab paati ja mida iganes. Rääkides kalamehejuttudest, siis üks suuremaid elamusi oli Soomes kaks suve tagasi, kui käisime Liisiga puhkamas. Läksin varahommikul saarekeste vahele lanti loopima ja see, mis ära läks, võis olla nii kolme ja poole kilone. Soome mõistes väike haug, aga ikkagi. Kirusin ennast, et olin ilma kahvata, käed värisesid. Ent viie minuti pärast sain ma otsa teise, mis oli veel suurem! Tantsitasin siis teda seal nagu koera ja lõpuks sain ta niikaugele, et teda paati tõsta. Kümme minutit hingasin rahulikult, et saaks pulsi tagasi normaalseks!

Aga jah, kõige suuremad on ära läinud. Kursusevend Priit Strandberg sai kunagi Soomes landi otsa umbes kümnekilose haugi, keda sai väsitatud, aga siis tegi ta ühe sööstu ja oligi läinud. Nii et need äraminekud on mõnes mõttes kõige salapärasemad ja meeldejäävamad. Aga eks igasugu asju on juhtunud. Käisime Pääru Ojaga kalal ja mul olid ees polaroidprillid, mis võtavad ära vee peegelduse. See oli rabajärv, kus miskid puhmad kasvavad vee ja kalda piiril. Pääru karjus korraga: kala, kala! Ja kuna kahv oli minu käes, laskusin enda arvates vee piirile, et kala kahvaga kaldale tõmmata. Ent tegelikult kukkusin ma, kahv käes, ülepeakaela järve. Õnneks sai Pääru mul turjast kinni. Tegelikult oli see hetk üsna ärev, sest olin pea alaspidi vees ja jalad jäid kaldasse kinni. Kui ma poleks sealt välja saanud, ei teagi, mis oleks võinud juhtuda. 

Kuuldavasti oled sa ka tubli seeneline?

Maal kasvades käis korilus asja juurde. Ema on rääkinud, et olin kas kolme- või nelja-aastane, kui ema tuli koju ja mind polnud, kuigi naabritega oli kokku lepitud, et olen nende juures. Kus ma siis olin? Ikka seenel! Kui perega koos käisime, oli isa kõige ees, ema ja õed kannul ning kõige lõpuks koer ja kass. Sellise rongkäigu me metsas korraldasime. Aga kokkuvõttes: nii kalal- kui ka seenelkäik on tegelikult tohutu teraapia. Kui sa veel midagi korvi või landi otsa saad, on see lihtsalt boonus. Nagu elu isegi.