Kinos käis seda filmi vaatamas üle 116 000 inimese, vast sama palju (või rohkemgi?) silmapaare oli teisipäeva õhtul ka teleri ees. Kindlasti suur osa vaatajatest kattus, aga see ongi sedasorti film, mida tahad ikka ja jälle uuesti vaadata.
Olgu kohe öeldud, et tegu pole dokumentaalfilmiga. Ega ka faktitruult raamatut jälgiva linateosega. Kuigi Leelo on loomulikult Leelo Tungal (1947) ja tema vanemad on Helmes (1907–1997) ja Feliks Tungal (1910–1983).
Ajastutruu film on keskendunud 25 aastaks Siberisse saadetud ema ootamisele. Avastasin filmist mõningaid vasturääkivusi, aga kuna ma ei tunne piisava põhjalikkusega seda ajastut ega tunne ka ennast filmikriitikuna kuigi koduselt, jätan need seigad professionaalide pärusmaaks. Tahaksin hoopis arutleda kahe kuulsa pikamaajooksja, Paavo Nurmi (1897–1973) ja Emil Zátopek (1922–2000) rolli üle selles filmis.
„Su isa oli kõva spordimees, oleks isegi olümpiale pääsenud. Ta oli päris kangelane kohe. Kõik poisid tahtsid koolis tema moodi olla. Mina ka,“ tunnistab Leelole Must Mees. Ilmselt on jutt sõja tõttu ära jäänud XII suveolümpiamängudest, mis alguses pidid toimuma Tokyos, kuid Jaapani–Hiina sõja tõttu määrati olümpialinnaks Helsingi. See lühike periood enne Teise maailmasõja algust, kus olümpiamänge planeeriti Helsingisse, oligi kolmekordse eesti meistri jaoks kõige lootusrikkam aeg, et pääseda olümpiale. 1937. aastal püstitas Tungal Eesti rekordi 1000 meetri distantsil – 2.34,0. Järeltulevad põlved muudavad pikamaajooksu tulemused tihti naeruväärseks, aga see tulemus annaks ka 80 aastat hiljem aasta edetabelis kümnenda koha.
„Lendav soomlane“
Aga millal võis Feliks Tungal (1937. aastani Dunkel) kohtuda Paavo Nurmiga, oma suure iidoliga? Isegi juttu ajada, nagu kinnitab filmis Leelo. Ega neid võimalusi palju olnud. 1932. aasta Los Angelese olümpiamängude eel kuulutas rahvusvaheline kergejõustikuliit Nurmi elukutseliseks sportlaseks ja tee „amatööride võistlustele“ oli suletud. Järelikult pidi see toimuma varem.
Ajavahemikul 1926–1929 võistleski Nurmi kolmel korral Eestis, näidates enda kohta küll keskpäraseid aegu. Samas oli üheksakordne olümpiavõitja küllaltki eraklik inimene – pärast võistluse lõppu võttis ta tavaliselt oma kompsud ja kadus. Isegi ei naeratanud, kuigi kaotas oma karjääri jooksul 300 võistlusest umbes 15. Aga selles pole kahtlustki, et Nurmi oli Tunglale suureks eeskujuks. Nii kaugel, aga samas nii lähedal. Näiteks 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel võitsid soomlased distantsidel 1500 meetrist maratonini kõik seitse kulda. Nurmi oli osaline viie kulla võitmises.
„Mootor“
Just sellist hüüdnime kandis Emil Zátopek, keda meie parim spordikirjanik Paavo Kivine on iseloomustanud nii:
„Seda oli võimatuseni valus vaadata. All rajal jooksis väike kõverik mees nagu viimases surmahädas. Kõrgele tõstetud õlgade vahel vasakule-paremale kõlkuv kiilanev pea, laialiaetud käsivarred, vaevu maast kõrgemale kerkivad kannad; aeg-ajalt jõnksatas pea kuklasse, näole ilmus valugrimass, keel lupsas suunurgast välja, parem käsi tegi kraapiva liigutuse põlve suunas – ning kogu seda epileptilist heitlemist saatis ägisev puhkimine. Oli ilmne, et siin joostakse viimast välja pannes abi järele ja samas on arusaamatu, miks ei minda siis otseteed, vaid tiirutakse aina suletud ringis. Mitte keegi ei ole iial inetumalt jooksnud“ („12 meest. Lühibiograafiad“, 1994).
Kui Feliksi osatäitja Tambet Tuisk jooksnuks filmis samamoodi – aga Zátopeki ta jäljendada ju tahtis, – tulnuks stsenaariumi korrigeerida – Must Mees (Juhan Ulfsak) pidanuks ka isa ära viima. Kas Siberisse või hullumajja, on muidugi iseasi.
Mida enam film lõpu poole jõuab, seda rohkem joostakse Zátopeki moodi. See on ka mõistetav, sest tema tõeline tähetund saabus 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel, kus avatseremoonial süütas olümpiatule Nurmi. Aga see polnud neil mängudel ainus kokkupuude kahe suurmehe vahel. Zátopek oli võitnud juba 5000 ja 10 000 meetri jooksu, ees ootas maraton... mida ta polnud kunagi varem jooksnud!
Nurmi julgustas oma mantlipärijat: „Kui pärast kolmekümmet jalad kannavad, võid ka võita.“ Kui Zátopek oli finišis, tuli oodata üle kahe ja poole minuti, kui saabus hõbemedalivõitja. See fakt oli isal ja tütrel kindlasti teada, kui nad filmis viimast korda Zátopeki nimel jooksid. Aga kas ka see, et odaviskaja Dana Zátopkova (1922) ootas hinge kinni pidades, kuidas ta abikaasa 5000 meetri finišisse jõudis? Dana langes abikaasale kaela ja jooksis hetk hiljem oma esimesele viskele. Heitis 50.45 ja kuna keegi ei suutnudki rohkemat, sai temagi endale kulla kaela. Kaks kulda ühel ja samal tunnil ühel ja samal aastal ning ühel ja samal päeval sündinud abikaasade kaela!
Helmes ja Feliks sel päeval kallistada ei saanud. Läks veel kolm aastat, kui abikaasad üksteisele kaela langesid ja Leelo emale põllulilled kinkida sai.
Kokkuvõtteks. Helsingi olümpiastaadioni ees valati Paavo Nurmi pronksi juba tema eluajal, Emil Zátopek aga Zlínis 2014. aasta septembris. Ja Helmes Tungla nimi on kommunismiohvrite andmebaasi nimekirjas ja mängufilmis.
Mitte kedagi pole unustatud.
Kommentaarid