ARVUSTUS | „Lotte ja kadunud lohed” jutustab taas headusest ja õpetab lastele lihtsaid, kuid elementaarseid elu põhitõdesid

Just teekond kadunud lohede leidmiseks viib Lotte ja Roosi kokku uute inimeste ja vahvate seiklustega. 

Kaheksa-aastase väikese eksperdi sõnul on multikas hoogne ja seiklusterohke, sest igav ei hakanud hetkekski. Nii mitmelgi korral pahvatas ta südamest naerma ja elas põnevusega ekraanil toimuvale kaasa.

Ja tuleb tõdeda, et ka ühe täiskasvanu jaoks, kes näinud nii „Lepatriinude jõule”, „Tommy ja Fluffy” multikat kui ka kõiki Lotte filme loendamatuid kordi, oli seekordne seiklus meeliköitev ja muigele ajav.

Kes Janno Põldma, Heiki Ernitsa ja Andrus Kivirähu väljamõeldud lugudega rohkem kursis, teab ja tunneb näiteks doktor Avet ja jänes Adalbert, kes ka selles loos rolli mängivad. Samuti ei puudu galantsed inglise härrasmehed. Mängu tulevad teadlased pesukaru Karl ja kala Viktor, kes koguvad vanu rahvalaule ja just seetõttu kadunud lohesid leida ihkaks. Lisaks on loos muidugi kadunud lohed ise ja suslikud.

Mis mind aga Lotte lugude juures enim pealub? See, et need lood on vägivallatud ja õpetlikud, andes lastele kavalas võtmes edasi elus olulisi põhitõdesid. Need näitavad, mis on tegelikult oluline ja kui palju võib pealehakkamisega saavutada. Õpetavad üksteist hoidma ja hoolima.

Animafilm valmis EV100 projekti raames.