Inimesed

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA

VIDEOINTERVJUU | Diiva Merle Palmiste: enne esietendust jooksen ringi dressides, silmis hullunud pilk ja näos pole grammigi värvi (90)

Anu Saagim | Video: Jörgen Norkroos, 15. jaanuar 2019, 09:01
"Hommikusöök staariga" - Merle Palmiste; Anu Saagim; Lounge 24; Radisson BLU SKY hotell Foto: Jörgen Norkroos
„Me kõik tahame toredat peret ja võrratut karjääri, aga suurtel staaridel on vajadus oma kunsti ja tähelepanu järele, seega tuleb valida,“ tõdeb diivalik näitleja Merle Palmiste (48). „Sa ei saavuta midagi, kui ei pühendu ega rakenda eesmärgi nimel kogu oma energiat.“ Merle kinnitab, et tema elus on kõik hästi, sest ta töö on niivõrd huvitav.

Merle, oled vaieldamatult meie diiva. Kui palju sa sellele mõtled? Milleks see sind kohustab? Ilma meigi ja säravate sulgedeta sa ilmselt kodunt ei lahku?

Kõige tähtsam on hea enesetunne, kuigi oleneb ka eluperioodist. Kõige hullem on kaks kuni kolm nädalat enne esietendust. Kui ma jooksen mööda linna ringi dressides, silmis hullunud pilk ja näos pole grammigi värvi, on uus lavastus tulemas. Sel hetkel pole välimus kindlasti esikohal.

Mängisin kunagi Viljandis naisvangi, kes käis kogu aeg dressides ringi. No ja ma käisin ise ka sel ajal nii. Ühel hetkel hakkasin mõtlema, mida Viljandi inimesed küll arvavad. Merle Palmiste, glamuur ja punane suu – kus need nüüd on?

Kui mul on rahulikum aeg, siis värvin ikka suu punaseks ja viskan pilgu peeglisse. See on elementaarne enda eest hoolitsemine.

Sa oled olnud 25 aastat Eesti Draamateatri laval. Kuidas see on sul õnnestunud? Kas teil ei toimugi kulisside taga intriige? Kas sul kõrini ei ole?

Ei, seda pole mul olnud. Loomulikult on olnud nii paremaid kui ka kehvemaid hooaegu. Viimasel puhul olen kuskilt mujalt tööd leidnud, aga ma pole tahtnud Draamateatrist päriselt ära minna.

Näitlejal peab ka vedama. On olnud huvitavamaid töid ja vähem huvitavaid. Vahel pakutakse kogu aeg üht tüüpi rolle, see tüütab küll ära. Nooremana pakuti pidevalt mingeid sekretäri rolle, see viskas üle.

Kas teatris saab diivatseda ka? Panedki käed puusa ja ütled, et mina seda tükki kaasa ei tee!

Olen paar korda öelnud, aga see oli põhjendatud. Kui mitu samalaadset asja jookseb kokku, siis loomulikult valin, mis mulle sobib ja on huvitavam.

See oleneb tööst. Plussid ja miinused on mõlemal.

Kuidas näeb välja diiva argipäev? Sa oled ju ka ema. Tütar on küll juba suur, 23aastane ja õpib praegu Pariisis, kust ka sina just naasid. Milline ema sa oled olnud? Sinu töö pole ju tavapärane, et hommikul vara üles, lapsele puder või võileivad kähku valmis, siis tööle, õhtul normaalsel ajal koju, ühine õhtusöök ja siis õigel ajal voodisse.

Kui selline elu juba kord on, siis tuleb püüda asju ühildada. Kui on olnud väga tihe tööperiood, siis pole laps saanud mingit hommikuputru. Aga kui on rahulikum aeg, siis on ka puder laual, isegi pannkoogid ja muud asjad. Midagi pole teha. Kui on töine aeg, siis see võtab tohutult energiat. Minagi pean ennast vahepeal laadima.

Kuna mu tütar on samuti loominguline inimene, siis ta kindlasti mõistab mind. Tahaksin vähemalt loota.

Aga jah, kiirel tööperioodil olen kodus kindlasti närvilisem ja paljud olulised asjad jäävad ka tegemata. Enne esietendust sa justkui oled olemas, aga tegelikult ei ole. Mõtted ja asjad on mujal. Pärast esietendust kõik normaliseerub. Kui kogu aeg nii oleks, siis ma mõtleks päris tõsiselt, kas see on seda väärt.

Kui sa oled parasjagu mõnes seriaalis või lavastuses fuuria või primadonna, siis kandub see üle ka igapäevaellu?

Jaa, loomulikult, näitleja töövahend on ta ise. Sa ju pidevalt otsid seda tegelast, keda parasjagu mängid.

Õudne ju?

Põnev ka ju! Sa ei istu kogu aeg oma murede otsas. Pead ennast kokku võtma ja selle tüki ära tegema. Raske, aga põnev, sest sa ei saa midagi mängida, kui sa ei leia seda iseendast üles.

Kas sa pole tahtnud vahel kuulsusekoormat õlgadelt visata?

Eestis on väike turg ja tuntuse koorem pole nii raske kui maailmaklassi kuulsustel. See on väga tore, sest siin on lihtne elada. Inimesed on inimlikud. Võtame kas või teeninduse või ametnikud. Kui sa lähed kuhugi mujale maailmas, siis kõik see viisakus on näiline.

Oled sa juba siin pisikeses konnatiigis kõik saavutanud?

Iga rolliga algab kõik uuesti otsast peale. Selline tunne, nagu ei oskakski mitte midagi. 

Sa oled viimastel aastatel madalat profiili hoidnud ega ole oma isiklikku elu eriti eksponeerinud. Kui palju on sinu mustapesukastis sobratud? 

Eks ikka on sobratud, aga ise ju tead, mis on päris ja mis ei ole. Ainus, mis haiget tegi, oli see, kui tütar oli väike ja midagi seltskonnaveergudel kirjutati, ning ta ütles: „Ma ei taha homme kooli minna.“ Laps nuttis mingi kohutava pealkirja pärast ja oli tohutult õnnetu. Kui selline asi su lähedasi puudutab, eriti just last, siis tõmbab küll korraks karva turri. Ise oled kõvemast puust. Eks lõpuks harjuvad sellega ka lähedased.

Oled sa kunagi mõnele pahatahtlikule ajakirjanikule helistanud ja ta läbi sõimanud?

Kurjus on kollase ajakirjanduse spetsiifika, sa pead sellega arvestama. Ajakirjanikud teevad oma tööd. Aga kui see läheb ikka väga üle piiri, siis tuleb tõsta telefonitoru.

Natuke skandaali lisab ju vürtsi? See lihtsalt käib staarieluga kaasas. Lame staar on igav, paati peab ikka pisut kõigutama.

Olen nõus, see on elu. Olen vahel enda kohta kirjutatud kommentaaregi lugenud. Kui on viis kommentaari, siis see ei näita sinu kohta midagi, aga kui on ikka 500 kommentaari loo juures, siis see juba on midagi. Jah, ikka viskan pilgu peale. Lõpuks kirjutab või räägib sinu kohta halvasti ikka keegi lähedalseisev isik.

Pean tunnistama, et eks ma ise mõtlen ka inimeste kohta igasuguseid asju ja kõik mõtted ei ole alati kõige puhtamad ja ilusamad. Aga ma ei kriba neid kuhugi üles. Püüan pigem ikka midagi positiivset leida. Tegelikult näeme ju maailma läbi iseenda.

Hinnangud tulevad ka nagu nipsust läbi iseenda. Vaatad näiteks: kui nõme kruus. Ega see tähenda, et viimane oleks nõme. See lihtsalt ei meeldi sulle, aga kellelegi teisele sobib see imehästi.

Kas sina oleksid valmis kohtuuksi kulutama, nagu tegi näitlejanna Marika Korolev?

Oleneb, millest jutt käib või kui tõsine on teema.

Kui palju sa saad enda ümber olevaid inimesi usaldada?

Ikka saan. Ma vähemalt loodan. Vahel ei saa ka iseenda peale kindel olla.

Kas sinu elus on praegu õnnelik aeg?

Erinevaid eluetappe on olnud, ka raskeid. Praegu vaatad tagasi ja mõtled, et hea, et see sai läbi elatud. Praegu on minu elus tõesti kõik väga hästi, sest mul on nii huvitav töö. Seoses viimase tööga (ooperilaulja Maria Callas – toim) mu maailmapilt justkui avanes. Nüüd kuulan klassikalist muusikat ja see on hoopis teine teema. Pean tunnistama, et ma ei teadnud ooperimuusikast kuigi palju. See on nii põnev!

Sind ei näe eriti glamuuriüritustel ega kassiristsetel. Kui palju sa väljas lõbutsemas käid? Kas hoiad teadlikult madalat profiili?

See oleneb jällegi tööperioodist. Teater on hästi kollektiivne kunst ja sa pead pidevalt teistega arvestama. Kui on pingelised perioodid, siis sul ei jätku aega. Tahad lihtsalt olla ja energiat koguda. Kas või ennast täiendada. Aga kui on rahulikum aeg, siis on väga tore minna välja, näha tuttavaid, lihtsalt lobiseda ja võtta väiksed dringid.

"Hommikusöök staariga" - Merle Palmiste; Anu Saagim; Lounge 24; Radisson BLU SKY hotell Foto: Stanislav Moshkov

Sa oled ka agar reisisell. Sellest saab aimu sinu sotsiaalmeedia kontode kaudu.

Oo jaa, siis saab minust saripostitaja. Mulle tohutult meeldib vahepeal ära minna. See on parim viis patareide laadimiseks, huvitav ja põnev on ka. Ja nii tore on jälle tagasi tulla  oma kodu, omad inimesed.

Mu töö on ka selline, et ma ei saaks olla kuskil mujal näitleja. Ma ei valda keelt ega taba nüansse. Kõik on loomulikult õpitav, aga see võtaks aega. Saan teha Eestis seda, mida tõesti armastan. See on suur õnn.

Sa pole kunagi konkurentsi kartnud? Lavakast ja Viljandist tuleb uusi andekaid noori hordide viisi.

Tead, hirm ei anna midagi. See halvab su lihtsalt ära. See pabistamine ja muretsemine, et järsku pole tööd või appi järsku koondatakse ära, ei anna midagi. Loomulikult on selliseid mõtteid, aga tuleb olla õnnelik, mis sul täna on. 

Nii lihtne ongi?

Teooria ongi lihtsam kui praktika.

Kui palju on Eesti teatrimaailmas rivaalitsemist? Sinu kehastatav Maria Callas sai seda omal nahal tunda.

Oo jaa, ooperimaailmas on seda mitu korda rohkem kui draamateatrites. Aga eks seal ka natuke. Kuid kõige hullemad on need, kel pole piisavalt tööd või kes pole tööga rahul. Eks igal pool on rivaalitsemist. Ooperi- ja balletimaailmas on raskem, sest su karjäär on lühem. Baleriinid lõpetavad 40aastaselt, lauljad ka juba 50aastaselt – su rollide arv on piiratud. See on väga konkurentsikas ala.

Draamateatrites on lihtsam, su aeg on pikem, rollide skaala suurem ja konkurents tänu sellele varjatum.

Kui draamanäitleja soovib pearolli lavastuses, kas seda on võimalik lavastajalt paluda?

Lavastaja vaatab rollide jaotamist omal moel. Ta peab vaatama, et näitlejate ansambel klapiks kokku. Peab tekkima sünergia. Aga kui sa midagi väga tahad, siis loomulikult võib seda lavastajale ütlema minna ja mine sa tea...

"Hommikusöök staariga" - Merle Palmiste; Anu Saagim; Lounge 24; Radisson BLU SKY hotell Foto: Stanislav Moshkov

Sellepärast lavastajaga magama ei pea? Mujal maalmas näikse see täiesti tavaline olevat, #MeToo'ga on nii mõndagi paljastunud. 

Loevad inimsuhted. Vahel vaatad kõrvalt ja imestad, miks lavastaja mõnda näitlejat üldse ei kasuta. Tegu võib olla kihvti inimesega, aga kui omavahel ei klapita, siis pole midagi teha. Väga palju on inimlikke komponente – näiteks usaldus. Mõtle kas või iseenda peale – osaga suhtled, teistega mitte. Asi pole inimeses, vaid maitses.

Kindlasti on ka neid magamisi. Kõik on ju inimesed. Meil siin loodetavasti ei ole selliseid juhtumeid nagu need Weinsteini näitlejannadega manipuleerimised, mis oli kohutavalt õudsed. Võim, raha ja perverssused. Vastik oli ka see, et naised ju pöördusid kohtusse, aga kõik mätsiti ikkagi kinni. Eestis vist pole kellelgi nii tohutut võimu.

Mul on hea meel, et sellest kõigest tänapäeval räägitakse. Ehk maniakid tõmbuvad koomale. Siin näeme juba teist äärmust, sest mehed ei julge enam naistele lähedalegi minna.

Eestis on pigem manipuleerimine, lipitsemine ja pugemine. Elame keskkonnas, kus ei saa alati öelda, mida sa arvad. Siis ei ole võimalik inimeste keskel elada, kuid kõik on suhteline. Sinu tõde ei pruugi seda kellelegi teisele olla. 

Kas eesti mehed oskavad naisi kätel kanda – briljandid, kasukad, luksusautod ja reisid?

Kui lähed välja, siis ikka küsitakse, mida sa soovid. Mina võtan tavaliselt vett või šampanjat. Loomulikult tehakse välja. Ja minnakse siis viisakalt ära. Okei, kui vett tuuakse, siis ütlen, et aitäh, aga ma juba käisin duši all.

Mis on su lemmikbaar?

Valli baar. Ma pole ühtegi teist sellist kohta Eestis näinud, kus väikeses ruumis, selle ühe lauakese taga, saavad kokku nii erinevad inimesed. Kuigi meil on väike ühiskond, sugugi mitte klassiühiskond. Niivõrd põnevad inimesed on koos ja räägitakse tohutult vahvaid jutte. Iga kord, kui ma sinna lähen, saadetakse šampanja lauda. Mulle meeldib! 

Ja samas ei olda pealetükkivad?

Ei. Eks meil kipuvad ka need asjad minema tohutu võrdõiguslikkuse suunas, kus soorollid muutuvad. Samas on see muidugi tore, sest mees ei pea tõesti tegema seda ja toda ning naine samamoodi. Oleneb inimestest.

Kui ma võrdlen meid Lääne-Euroopaga, siis Eesti mehed on mehelikud – nad teevad välja, avavad uksi... Keskmine Prantsuse mees selline ei ole. Eesti meest saab usaldada. Kui ta sulle ikka ütleb või lubab, siis tavaliselt see kipub nii ka olema. Muidu on nagu tohutu võrdõiguslikkus, aga samas on ju tore, kui mees aitab sulle kasuka selga ja teeb ukse lahti. Ja ei ole sedagi, et kui juuakse kohvi, siis on eurode jagamine arvet makstes. Eestis on veel galantsust.

Minu Prantsusmaal elav tütar ütleb ka, et see on nii. Me lihtsalt oleme Eestis sellega harjunud. Samas on see nii tore. Selleks tulebki vahepeal ära käia, et plussidest aru saada. Mis me kirume neid Eesti mehi – tegelikult on nad naiste suhtes viisakad ja tähelepanelikud. Lähed kuhugi suurde Euroopa linna ja sa ei näe sellist asja. Nad on küll tänaval väga viisakad – kogu aeg pardon ja palun vabandust, aga suhtluses mitte. Nii et, eesti mehed, hoidke seda!

Merle, kas oled praegu hõivatud või vaba? Kas mõni šikk härrasmees võib pakkuda sulle šampanjat ja seltskonda?

Mulle võib alati šampanjat ja seltskonda pakkuda.

Mis on sinu võrratu vitaalsuse ja ilu saladus? Kuidas elust selg sirgena ja pea püsti läbi vuhiseda?

Ma ei muretse eriti ette – olen siin ja kõik on hästi. Vaadake asju suuremas kontekstis – kuidas väga paljud inimesed maailmas elavad. Inimene on kuskile sündinud, kus tal pole võimalustki haridust saada, rääkimata muudest asjadest. Me oleme Eestisse sündinud. See pole jackpot, kuid tohutu vedamine. On plussid ja miinused, nagu igal pool.  

Mida sa sööd, et nii hea välja näed?

Söön kõike. Liha ka, sest mul vahel kohe tekib tohutu lihaisu. See annab mulle jõudu. Alkoholi joon ka aeg-ajalt – minu arvates on see looduslik antidepressant. Võtad, nutad ja kerid magama. Loomulikult võib sellest sõltuvusse jääda, aga asi on kogustes.

Mulle ei meeldi see arutamine viina hinna üle ja ärakeelamine ja... Miks me ei võiks harjutada hoopis kultuurset joomist? Pigem õpime võtma klaasikese ja suhtlema selle juures. Mul ei ole alkoholi vastu midagi. 

Aga sinu ilurituaalid?

Mulle meeldivad need asjad, mis on hingele kõige lähemal. Jumaldan põnevaid parfüüme ja head pesu – kõike, mis on ihu vastas. See on tohutu klišee, aga kõik algab seest, eriti mõtlemisest, siis on kõik tasakaalus. Kui on eriti halb tuju, siis pane ennast ilusasti riidesse. Pane oma parimad riided selga. Värvi nägu pähe. Garanteeritud, et tuju ei lähe enam halvemaks. Pese kindlasti pea ka puhtaks või pane müts pähe.

"Hommikusöök staariga" - Merle Palmiste; Anu Saagim; Lounge 24; Radisson BLU SKY hotell Foto: Stanislav Moshkov

„Sellest on vähe, kui ma tuhisen mööda lava ringi ja esitan primadonnat.“

Merle Palmiste mängib peaosa Komöödiateatri lavastuses „Maria Callase meistriklass“, mis esietendub 18. jaanuaril. „Maria Callas on öelnud, et temas on kaks inimest – Maria ja Maria Callas. Minu ülesanne ongi saada diiva mõtlemisele pihta. Sellest on vähe, kui ma tuhisen mööda lava ringi ja esitan primadonnat,“ selgitab Merle oma rolli.

Ta vaatas ooperidiiva rolliks valmistudes palju videoid, luges raamatuid ja kuulas muusikat. „Vaatasin ka kunagi Eestis lavastatud näitemängu Maria Callasest, mis oli utreeritud nagu puljongikuubik. Kui aus olla, siis ei saagi Callast realistlikult mängida. Ta on ikkagi diiva Maria Callas. Ka minu etendus on fiktsioon. Minu nägemus ooperidiivast.

Ta pole endast elulooraamatut kirjutanud. Ta on öelnud, et kõik, mis ta on ja mõtleb, isegi tema salajased tunded, on tema rollides. Võib-olla ta oleks kirjutanud elulooraamatu, kui ta oleks elanud 90aastaseks, aga ta suri infarkti, olles vaid 53.

Ka see näitab, kui stressirohke võis ta elu olla. Meile tundub kõik nii glamuurne: šampanja, uhked karusnahad, rikkad mehed, primadonna roll... Tegelikult on tipp-tasemel lauljaamet nagu tipp-sport.“

Merle Palmiste ooperidiiva Maria Callase rollis

Samal teemal

3. mai 2019, 00:01
Kaidi Klein: „Ott Tänak pole üldse selline inimene, kes laseb endale kergelt lähedale.“
29. märts 2019, 08:19
Merle Palmiste: kõige rohkem kardan oma „lolle mõtteid“
26. märts 2019, 12:56
VIDEO | HOMMIKUSÖÖK STAARIGA | Jim Ashilevi pühendas oma näitekirjanduse aastapreemia tundmatule vanaprouale
14. märts 2019, 15:42
HOMMIKUSÖÖK STAARIGA | Kas salamisi ligihiiliv keskiga on taltsutanud ka ühe Eesti ihaldusväärseima poissmehe Veikko Tääri?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee