ÄRAPANIJA: Ärapanijateks, nagu ikka, Mart Juur ja Peeter Oja, kelle parimaks numbriks oli Jüri Piheli sõnul pesumasina-roboti nali.Foto: Kairit Leibold/ERR
Jaanus Kulli 3. jaanuar 2019 00:01
„Arvatavasti keegi ei tahaks, et meile nii armsaks saanud aastalõpuprogrammid eri kanalites oleksid lõpusirgel, aga samas närib kahtlus, et nad hakkavad tõepoolest vaikselt välja surema. Vahepeal on kasvanud peale uus põlvkond, kelle jaoks omal ajal Moskvas toodetud vana-aasta programmil ei ole enam seda tähendust, kui Novõi God oli vaat et aasta kõige tähtsam mees,“ tõdeb teleekspert Jüri Pihel (57).

„Arvatavasti keegi ei tahaks, et meile nii armsaks saanud aastalõpuprogrammid eri kanalites oleksid lõpusirgel, aga samas närib kahtlus, et nad hakkavad tõepoolest vaikselt välja surema. Vahepeal on kasvanud peale uus põlvkond, kelle jaoks omal ajal Moskvas toodetud vana-aasta programmil ei ole enam seda tähendust, kui Novõi God oli vaat et aasta kõige tähtsam mees,“ tõdeb teleekspert Jüri Pihel (57).

„Tavaliselt oli see mees skafandris ja kiivrile oligi kirjutatud uus aasta. Et kõik on uus ja parem. See oli üks osa sotsialistlikust narratiivist. Samas oli aastavahetuse pidu tõenäoliselt kõige vabameelsem ja üsna vaba ka ideoloogilisest taagast, mida olid täis igasugused sõja- ja võitluslikud peod. Kusjuures tähelepanuväärne oli, et uhked vana-aasta programmid tulid kaasa ka taasiseseisvunud Eestisse, samas kui me väga paljud nõukogulikud tavad ja kombed otsekohe üle parda viskasime. Kui maailmas ringi vaadata, siis selline meeletu uue aasta tähistamine teles on üsna unikaalne,“ märgib Pihel.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad