Tegelikult pole ju poksifilmid viimaste aastate jooksul mingid haruldused – tõelises imagokriisis vaevlev spordiala on valmis ka ise piisavalt sponsoriks olema, et ikka ja jälle nahkkindaid ekraanile tuua.
Poksi mainekriis on kõigile nähtav. Kõige kuulsam ja oodatuim matš lõppeb arusaamatu toksimisega ja teine matš jääb üllatavalt viiki. Igasugu vabavõitlus tõmbab üha rohkem vaatajaid, kuid poks on ka kuskil justkui olemas.
Mõne aasta eest välja tulnud „Creed“ andis vajaliku restardi „Rocky“ saagale, sest näiteks „Rocky“ kuues osa oli küll tore, kuid üdini rumal. Creed viis saaga taas usutavaks, näitas Sylvester Stallonet võimeka näitlejana (kurat, kuidas ta Oscarit ei saanud?) ja tõi publiku taas kinno.
Rocky Balboa esimese ja teise osa vastase Apollo Creedi sohipoeg on, nagu ka nimi viitab, teise osa peategelane, kuid kahjuks peab juba ette ütlema, et Adonis Creed on saaga teise osa KÕIGE igavam tegelane. Michael B. Jordan käib terve filmi esimese poole vingus näoga ringi, ei tunne end päris õige maailmameistrina ja on pidevalt hädas, et laps tahab sündimist, äkki peaks Los Angelesse kolima ja üleüldse. Ja siis viib süžee korraga Ukrainasse, ühte trööstitusse paneelelamusse, kus elab Ivan Drago enda poja Viktoriga.
Nüüd taas tagasipõige ajalukku. Ivan oli emotsioonitu ja hingetu tapamasin, kes tuli Rocky teele neljandas filmis. Dolph Lundgreni kehastatud lihamägi pidi olema Nõukogude Liidu spordi sümbol. Mäletate ju küll neid 80-ndate filme, kus USA sportlased võistlesid tahtmise pealt ja vaesuse kiuste, aga Nõukogude Liit oli nii võimas riik, et seal oli sportlastel USA inimestega võrreldes täiesti hoomamatud võimalused. Rocky Dragoga võidelda ei tahtnud, kuid tema asemel ringi läinud Apollo Creed löödi Drago poolt surnuks. Taaskohtumine toimus Moskvas, kus Rocky suutis Drago võita ja pöörata kogu sotsialismileeri Rocky fänniks.
Matš oli eepiline, Rocky sai matšis eluohtlikke vigastusi ja jättis karjääri katki. Mis aga sai Dragoga? „Creed II-s“ selgub, et Drago hüljati nii abikaasa, fännide kui ka kogu riigi poolt. Nüüd elab Drago küll Ukrainas, aga hinges on ta ikkagi Venemaa sportlane. Aga tal on poeg, kes treenib enda isa lunastamiseks. Viktor Drago (Florian Munteanu) on vaene tööline (nagu oli ka Rocky Balboa esimeses osas), kellel on eesmärk. Huvitaval kombel ongi filmis palju põnevamaks liiniks Dragode perekond – nende solvumine, nende hüljatus ja soov end taaskord kõigi silmis rehabiliteerida. Kui panna sellele kõrvale Adonis Creed, kes elab suurtes paleedes, kelle tüdruksõber on andekas R&B-laulja, siis jääbki arusaamatuks, et miks peaks üldse keegi siin filmis tema poolt olema. Tõsi – Adonis tahab enda isa eest kätte maksta ja Viktor kasutab korra-paar võitluses ka räpaseid võtteid, aga muus osas on üks pühendunud sportlane, teine pigem hellitatud jõmpsikas. Dragode perekonna tragöödia tõsiseltvõetavusele annab muidugi löögi vana Hollywoodi mure – Munteanu on rumeenlane, Lundgren on rootslane. Kui nad räägivad vene keeles, siis on seda oi-oi, kui valus kuulata.
Ehkki sisukaar ühendab „Creed II“ „Rocky IVga“, siis kõige sarnasem on uue filmiga hoopis „Rocky III“, kus Balboa oli saanud kuulsaks, tekkisid igasugu segajad, poks jäi suurte rahatšekkide järel tahaplaanile ja kuskilt getodest saabus Clubber Lang, kes Rocky lihtsalt vaeseomaks klobis. Seejärel võttis Rocky end kokku ja võitis vastase lõpuks ikkagi ära. Ma ei taha ette öelda, et „Creed II" on täpselt samasugune, aga „Creed II“ on täpselt samasugune. Lisaks on võrreldes esimese osaga poksiheitluste realistlikus kõvasti langenud – pidevalt aegluubis raskeid lööke, palju lendavad ja sätendavad verd-sülge.
Filmi tugevaimaks osaks on muidugi taas Stallone, kelle Balboa on täpselt sama väsinud, kui ta oli esimeses „Creedi“ filmiski. Teist korda sama osa eest muidugi preemiaid ei anta…
6/10
Kommentaarid (0)